Umbes 16. sajandist kuni 19. sajandini oli barbaari nimetus Põhja-Aafrika ranniku- ja lähiala kohta, mis ulatus Egiptusest Atlandi ookeani äärest ja Vahemerest Saharani. Selle ala riike nimetati sageli seal elanud berberi rahva järgi barbaaririikideks või berbeririikideks, ja rannikuosi kutsuti tavaliselt barbaarirannikuks. Termin „barbaari” ja sellele vastavad väljendid pärinesid Euroopast ja olid osaliselt seotud ajalooliste kontaktidega merepiraatluse, kaubanduse ja poliitikaga selles regioonis.

Barbaaririikide ja rannikualade roll

Barbaaririigid hõlmasid mitmesuguseid poliitilisi üksusi: mõnel juhul autonoomseid piraat-linnriike ja -vürstiriike, teisel puhul osa suurematest impeeriumidest. 16. sajandil ja edaspidi olid Põhja-Aafrika põhitähtsaimad portside keskused nagu Alžeeria, Tuneesia ja Tripoli tihti Osmanite impeeriumi mõjusfääris, kuigi nad säilitasid sageli suurema iseseisvuse. Ranniku linnad said tuntuks ka oma ristisõja- ja kaubandusreljeefide kõrval barbaarirannikul toimunud püürate ehk barbaari-purjelaevade tegevuse tõttu: nad ründasid Vahemere ja Atlandi laevu, röövisid kaupu ja vahel ka inimesi ning sundisid Lääne-Euroopa riike maksma kaitsetasu või pantvange vahetult.

Konfliktid, kaubandus ja orjus

Barbaaririikide ja Euroopa vahelised suhted hõlmasid nii kaubandust ja diplomaatiaid kui ka relvastatud konflikte. 17.–19. sajandil kasutasid Põhja-Aafrika korsaarid ära mererahutusi ning sundisid mitmeid Euroopa riike ja hiljem Ameerika Ühendriike maksma rüüsteraha (tribute). See eskaleerus kuni 19. sajandi alguse konfrontatsioonideni – tuntuma näitena on Ameerika Ühendriikide ja Põhja-Aafrika rannikuriikide vahelised nn Barbaarisõjad (Barbary Wars, ca 1801–1815), mis lõppesid suuremas osas merelise surve ja diplomaatiliste lahendustega.

Kolonialismi ja moodsa riiginaiste kujunemine

Kolonialismi ajastul võeti kasutusele või kasutati uuesti nimesid ja piiride jagamiseks, mis viis ala kujunemiseni tänapäeva-staatideks: Maroko, Alžeeria, Tuneesia ja Liibüa. Eurooplased — eelkõige Prantsusmaa, Hispaania ja Itaalia — konkureerisid piirkonna üle: näiteks vallutas Prantsusmaa Alžeeria 1830. aastal, Tuneesia sai prantsuse protektooriumi 1881. aastal ja Itaalia okupeeris Liibüa 1911. aastal. Kolonialism muutis märkimisväärselt poliitikat, majandust ja piiride tajumist Magribi piirkonnas.

Kultuur, rahvad ja terminoloogia

Kuigi väline nimetus "barbaari" või "barbaaririigid" pärines väljaspoolt, on piirkonna rahvusrühmad — eelkõige berberi ehk endanimelt Amazigh rahvad — oma kultuuri, keelte ja ajaloo osas rikka ja iseseisva pärandiga. Tänapäeva teadlikkus ja eetika eelistavad sageli kohalikke nimetusi (nt Amazigh) ja hoiatavad stereotüüpide eest, mida väljendavad ajaloolised väljendid nagu „barbaaririigid”.

Tänapäevane nimetamine ja pärand

Tänapäeval nimetatakse seda piirkonda tavaliselt Magribi piirkonnaks (araabia keeles „maghrib” — läänes). Nime „Maghrib” kasutamine rõhutab geograafilist, kultuurilist ja ajaloolist terviklikkust ning on sobivam kui vanem, Euroopakeskne mõiste „Barbary Coast”. Barbaarse perioodi pärand ilmneb nii rahvusvahelises merendusajaloos, kolonialismi mõjudes kui ka kohalikes identiteetides ja kultuurilises mäluhoidmises.

Kokkuvõte: „Barbaari rannik” ja „barbaaririigid” olid ajaloolised, peamiselt euroopapoolsed mõisted, millega viidati Põhja-Aafrika ranniku- ja lähialadele 16.–19. sajandil. Need terminid peegeldavad nii tollaseid poliitilisi realiteete — korsaarlus, Osmanite mõjusfäär ja hilisem Euroopa koloniaalpoliitika — kui ka ajaloolisi käsitlusi, mida tänapäeval täiendavad täpsemad ja kohalikust vaatenurgast vastuvõetavamad nimetused nagu Maghrib ja Amazigh.