Labradori meri – asukoht, sügavus, kliima ja jääolud

Labradori meri (prantsuse keeles mer du Labrador) on Põhja-Atlandi ookeani haru Labradori poolsaare ja Gröönimaa vahel. Merd ümbritsevad kagus, loodes ja kirdes mandrilavad. Põhjas on see Davise väina kaudu ühendatud Baffini lahtega. Seda on kirjeldatud kui Atlandi ookeani äärepoolset merd.

Asukoht ja ulatus

Labradori meri paikneb Põhja-Atlandi lääneosas ja ulatub lõunas ühendumiskohani Atlandi ookeaniga. Koha ja sügavuse tõttu on tegu külma ja jõulise merealaga, mis mõjutab regioonide kliimat ja meresüsteeme. Seal, kus meri läheb üle avamereks, on laius ligikaudu 1000 kilomeetrit; põhjas suundub meresügavus madalamaks Baffini lahe suunas ja kitseneb Davise väina.

Sügavus ja merepõhi

Labradori meri on piirkonniti sügav: suurimad sügavused on umbes 3 400 meetrit. Rannikualadel paiknevad laiad mandrilavad, mis järk-järgult laskuvad mandrilahe ja keskossa; Baffini lahe suunas muutub merepõhi madalamaks, kus sügavused langetavad alla 700 meetri (≈2 297 jalga). Merepõhjal on nii lamestunud ladestusalasid kui ka järsemaid mandrilahe servi ja kaljujõge.

Kliima, veetemperatuur ja soolsus

Vee temperatuur on piirkonniti madal: talvel on pinnavee temperatuur tavaliselt ligikaudu −1 °C, suvel tõuseb kohati 5–6 °C-ni. Soolasisaldus on suhteliselt madal, tavaliselt 31–34,9 promilli, mis peegeldab värske vee lisandumist (sulavvesi, jõgede ja jää sulamisveed) ning regionaalseid veevoolusid. Labradori merel on pidevalt külm ja tihti ka udu ning tormid on sagedased, eriti üleminekuperioodidel.

Voolud ja ookeaniline tähtsus

Piirkonda iseloomustab külm Labradori hoovus, mis voolab lõunasse piki Kanada idakalde ja kannab kaasa külma vett ning jääväge (sh jääbütsid Gröönimaalt). Labradori meri on oluline ka globaalsetes ookeanitsüklites: sügava konvektsiooni ja jahenemise tõttu toimub siin osa vesimassi allasurumisest, mis aitab moodustada Põhja-Atlandi süvavet (North Atlantic Deep Water) — see on osa maailma termohaliinilisest tsirkulatsioonist.

Jääolud ja jääbergid

Kaks kolmandikku merest võib talvel olla jääga kaetud, kuid jäämaht ja -katte ulatus varieeruvad aastate ja ilmastikutingimuste järgi. Kevadel ja suvel jõuavad Labradori merre sageli kõrgeid latitudes eraldunud jäämäed (icebergs), mis võivad ohustada laevateid. Viimastel aastakümnetel on täheldatud hooaja- ja kestvuse muutusi ning keskmine merejää ulatus on mõnes kohas langenud, mis on seotud kliimasoojenemisega.

Elustik ja majanduslik kasutus

Labradori meri on rikas kalavarude poolest: piirkonnas esinevad mitmed majanduslikult olulised liigid, näiteks kilu, heeringas, tursk, räim, krevett ja krabi. Samuti elavad siin vaalad, hülged ja arvukad merelinnuliigid, mis kasutavad alasid toitumiseks ja pesitsemiseks. Kalapüük, kohaliku eluhoidmiseks vajalik majandustegevus ja mõnes piirkonnas nafta- ning gaasivarude otsing on merel olulised, kuid neid mõjutavad jää- ja ilmastikuolud ning keskkonnariskid.

Mereside, laevandus ja ohud

Laevandus regioonis on keeruline: lisaks tugevale ilmastikule ja udule kujutavad ohtu jäämäed ja liustiku jääväsid, eriti kevadeti ja suve alguses, kui jää liigub lõunasse. Radar- ja jäävaatlused, laeva varustus ja marsruutide planeerimine on vajalikud ohutuks liiklemiseks.

Teadusuuringud ja keskkonnaseisund

Labradori meri on oluline uurimispiirkond nii merendusteaduses kui ka kliima uurimises — jälgitakse vee temperatuuri, soolsust, jääolusid ja ookeanitsirkulatsiooni. Selle regiooni muutused mõjutavad kohalikku ökosüsteemi ja laiemalt Põhja-Atlandi kliimat. Jätkuvad uurimisprogrammid ja satelliitvaatlused aitavad paremini mõista mere ökoloogiat ning kliimamuutuste mõju.

Kokkuvõtlikult on Labradori meri külm ja dünaamiline meresüsteem, millel on suur roll nii piirkondlikus elustikus ja majanduses kui ka globaalsetes ookeanilistel protsessides.