Atlandi lõhe (Salmo salar) on lõhekalade sugukonda Salmonidae kuuluv eesti- ja põhjapoolkeral laialt tuntud kala. Atlandi lõhet leidub looduslikult peamiselt Atlandi ookeani põhjaosas ning neile suubuvates jõgedes, kuid neid on edukalt siirdatud ka Vaikse ookeani põhjapoolsetesse piirkondadesse. Liigil on mitmeid kohanimelisi või rahvapäraseid nimetusi, näiteks lahtine lõhe, must lõhe, kaplina‑koilulõhe, Sebago lõhe, hõbelõhe, viiulilõhe või välislõhe. Need Atlandi lõhede populatsioonid, mis jäävad kogu eluks magedasse vette ega rända merre, on tuntud kui maismaalõhed või ouananiche; selline käitumine võib olla tingitud nii inimtegevusest (nt paisud, hüdroenergeetika, kalakasvatusest põhjustatud muutused) kui ka looduskatastroofidest.

Välimus ja suurus

Atlandi lõhe on voolujooneline, lihaseline kala. Meres viibivad isendid on enamasti erehõbedased külgedelt, selg on tumehall kuni sinakas; värvus muutub rändamisel jõgedes ja paljunemisel — isastel tekib tihti tugevam käitumuslik sooline erisus (nt kihar- või konksjas lõuajoone teke ehk kype), keha värv tumeneb ja mõnel isendil ilmnevad punakad toonid. Tavaliselt ulatub aikuine Atlandi lõhe pikkus 60–100 cm ning kaal 2–12 kg, kuid üksikud isendid võivad jõuda 20–30 kg-ni. Eluiga on sõltuvalt populatsioonist ja rändetsüklist tavaliselt 4–8 aastat, mõned võivad edasi elada ja korduvasti kudeda.

Elutsükkel ja rändlus

Atlandi lõhe on anadroomne liik: see koorub magedas vees, noorendid (kutsutud parr) veedavad jõgedes mitmest kuust kuni mitme aastani, seejärel toimub smoltifikatsioon (füsioloogiline kohanemine merevees elamiseks) ning noored lõhed rändavad merre, kus nad kasvavad kiiresti kalade ja muude mereelukate peal. Küpsusesse jõudes rändavad paljud isendid tagasi oma sünnjõkke kudema, kasutades navigeerimiseks lõhnatunnetust. Erinevalt paljudest Vaikse ookeani lõheliikidest ei pruugi Atlandi lõhe pärast kude sureda — mitmed isendid võivad taastuda ja tagasi merre pöörduda, et hiljem uuesti kudeda.

Toitumine

Noored parr'id toituvad peamiselt veetaimedest, putukate vastsetest ja väikestest veeorganismidest. Meres on Atlandi lõhe peamiselt kiskja: tema põhitoiduks on väiksemad kalad (nt heeringas, räim, lest), koorikloomad ja vahel ka kalmaarid.

Elupaik ja levik

Luues eelistust ja vajades puhast, kivi- või liivapõhjaga jõge kudemiseks, on Atlandi lõhe tundlik veekvaliteedi ja voolu säilimise muutustele. Parimad kudemiskohad on jahedad, hapnikurohked jõevoolud kivise või kruusase põhja ning ligipääs merele on paljude populatsioonide elujõulisuse jaoks hädavajalik. Inimtegevusest põhjustatud paisud, kanalisatsioon ja elupaikade degradeerumine võivad häirida kudetegevust ja kudealade kättesaadavust.

Kaitse, ohud ja inimtegevus

  • Kalapüük ja liigressursside kasutus: ülepüük on ajalooliselt vähendanud paljusid reostunud ja halvas seisundis voolude populatsioone.
  • Hüdrostruktuurid: paisud ja tõkked takistavad rändeid ning piiravad ligipääsu kudemisaladele.
  • Keskkonnareostus ja veekvaliteet: eutrofeerumine, raskmetallid ja kemikaalid kahjustavad noorlohe arengut.
  • Kalakasvatus ja pääsukad: farmikassid ja kasvatatud lõhede põgenemine võivad põhjustada genofondi segunemist ning viia haiguste ja parasiitide (nt sea lice) levikuni.
  • Ilmastiku muutused: tõusev veetemperatuur ja muutuvad voolutingimused mõjutavad toidu kättesaadavust ja rändeaegu.

Mitmete regiooni populatsioonide seisund on halvenenud ning seetõttu rakendatakse erinevaid kaitsemeetmeid: liiklusreguleerimine kalapüügile, tammide ümberkujundamine või kalapääsude ehitamine, elupaikade taastamine, aretusprogrammid ja teadusuuringud. Kuigi liigi globaalseks IUCN-i olekuks võib mõnes allikas olla «praegu ohutu», on oluline märkida, et kohalike populatsioonide olukord võib olla kriitiline.

Majanduslik ja kultuuriline tähtsus

Atlandi lõhe on tähtis nii kommertskalapüügi kui spordikalastuse objekt. Lõhe püüdmine on paljudes piirkondades oluline majandustegevus ja elustiili osa — harrastuskalurid hindavad Atlandi lõhet selle mängu ja jõu tõttu. Samas on laialdane kalakasvatus teinud lõhest ka ühe olulisema veisekasvatustooteks (farmered salmon), mis toob majanduslikke kasu, kuid tekitab ka keskkonnaprobleeme, nagu eelpool mainitud.

Hooldus ja nõuanded

Populatsioonide säilitamiseks on olulised järgnevad sammud: kalapüügi piirangud ja kontroll, kudemiskohtade restaureerimine, paisude ja tõkete mõistlik ümberkujundamine koos kalapääsudega, säästlik kalakasvatus ja haiguste ennetus ning veekaitsemeetmed. Harrastuskaluritele soovitatakse järgida piirkondlikke püügireegleid, vabastada alamõõdulised isendid ja kasutada säästlikke püügimeetodeid.

Märgistus: artikkel annab üldise ülevaate Atlandi lõhest; konkreetsete andmete (nt kohalike populatsioonide seisund, kalastusload, püügireeglid) kohta tasub pöörduda vastava regiooni keskkonnaameti või kalandusorganisatsiooni poole.