Kärp – definitsioon ja faktid: välimus, käitumine, levik ja paljunemine

Kärp (Mustela erminea), eesti keeles ka erm ja talvel valges karvkattes ermine, on väike imetajatest liige perekonnast Mustelidae. Kärp on tavaliselt suurem kui väike nutt (nugis). Täiskasvanud kärbi keha pikkus jääb sagedasti umbes 17–33 sentimeetri vahele, lisaks on sabapikkus tavaliselt 5–12 cm; kehakaal ulatub mõnest kümnest grammi kuni mõne saja grammini sõltuvalt soo ja aastaajast. Kärbid on osavad kiskjad: nad toituvad peamiselt väikestest imetajatest (nt rotid, hiired), lindudest ja nende munadest, putukatest ja aeg-ajalt ka maapinnal leiduvatest organismidest. Nad võivad saaki kiiresti ära tappa ja sageli hoiavad osa saagist hilisema tarvitamise tarbeks. Tavapärane tapmismeetod on saagi kaelalihaste ja kolju tagaosa hammustamine, mis peatab hingamise või närvisüsteemi töö.

Välimus ja tundemärgid

Kärbi keha on saleda, pikliku kehakuju ja lühikeste jalgadega. Kõrvad on väiksed ja ümarad; karvkatte ehitus on tihe ja soe, mis aitab tal üle elada külma ilmastiku. Suvel on karvkate enamasti pruunikas või hallikaspruun, talve saabudes paljudel populatsioonidel toimub värvimuutus: karvastik muutub pealtvalgeks, sageli ainult sabatipu jääb mustaks—see must sabatipp on üks sagedasemaid eristustunnuseid. Kärbi nägemine ei ole nii värvikas kui inimese om, kuid nad näevad hästi hämaras ja öises valguses.

Käitumine ja aistingud

Kärbid on osavad ronijad ja maapinnal kiire liikumisega. Neil on väga hea haistmismeel, mida nad kasutavad nii saagijäljete jälitamiseks kui ka territooriumi tähistamiseks. Kärbid ei ole rangelt öised ja on sageli kõige aktiivsemad hommiku- ning õhtuhämaruses. Sarnaselt teiste kährikutele võivad nad häireolukorras eritada ebameeldiva lõhnaga eritist (sarnane hais) oma anaalnäärmetest, mida kasutatakse kaitse või hoiatusena. Kärbid on tavaliselt üksikud ja omavad väikseid territooriume, mida nad kaitsevad teiste samaliigiliste vastu.

Levik ja elupaigad

Kärbid eelistavad parasvöötme ja subarktilisi põhjapoolseid piirkondi, kus leidub piisavalt varju, saaki ning sobivaid pesitsuskohti. Nad esinevad laialdaselt osades Euroopas, Aasias ja Põhja-Ameerikas. Inimtegevuse kaudu on kärbeid toodud ka teistesse piirkondadesse; näiteks viidi nad kunagi Uus-Meremaale peamiselt selleks, et vähendada sealset küülikute populatsiooni, kuid see tõi kaasa ka kohalike lindude ja teiste väikeliikide kannapöörde, sest kärbid ründasid pesi ja linde. Sellised kunstlikud levitused on sageli näide invasiooniohust ja elurikkuse kahjustamisest.

Paljunemine

Kärbid on enamasti üksikud väljaspool paarumiseperioodi. Nad paarituvad tavaliselt ühe korra aastas; paljudel liikidel on iseloomulik viivitatud implanteerimine (seemnerakkude või viljastatud munaraku latentsus), mis tähendab, et viljastumine võib toimuda suvel, kuid tegelik embrüo kinnitumine ja kiire rasedus algab alles hiljem, nii et pojad sünnivad kevadel, kui tingimused on soodsamad. Sünnib tavaliselt mitu poega—kõige sagedamini 4–12 järglast, keda nimetatakse poegadeks. Emane hoolitseb poegade eest üksi; isased tavaliselt poegade kasvatamisse ei sekku. Emane võib raseduse ja poegade hooldamise ajal tugevalt kaitsta pesa ja oma järglasi.

Kokkuvõtlikult on kärp väike, vilgas ja kohanemisvõimeline imetaja, kes mängib olulist rolli ökosüsteemis kui väikemürkide populatsiooni reguleerija. Tema talvekate ja käitumuslikud kohastumised teevad temast edukalt ellujääva liigi laias valikus külmakindlates ja parasvöötme elupaikades.

Küsimused ja vastused

K: Mis on kährik?

K: Kui suureks võib kährik kasvada?

K: Mida sööb kährik?

K: Kas kährikud võivad tappa endast suuremaid loomi?

K: Kas kährikud võivad toitu hilisemaks varuda?

K: Kuidas kährikud oma saaki tapavad?

Otsing