Lambeosaurus – kriidiaegne pardikujuline dinosaurus ja omapärane kolju

Lambeosaurus oli harilik, pardilõksuga dinosaurus, kelle eristatav tunnus oli suur, õõnes ja luuline kühm või koonus kolju ülaosas. See kühm tema kolju kohal sisaldas ninaõõnega ühendunud torukesi ning on paleontoloogidele olnud põhjuslik uurimisobjekt — selle täpne funktsioon on olnud palju arutatud ja arvatavasti mitmetahuline.

Eristavad tunnused ja anatoomia

Lambeosaurus kuulus lambeosauriinide rühma, kellele on iseloomulikud keerukalt kujunenud õõnsad kühmud koljude ülaosas. Need kühmud sisaldasid pikendunud ninatoru ja siseõõnesid, mis ühinesid suuõõnega. Lambeosaurused olid suurte hambakõrvakestega taimtoidulised dinosaurus: neil oli hambapatareide süsteem (dental battery) – sadu väiksemaid hambaid, mis asendusid kogu elu vältel ning võimaldasid tõhusalt peenestada taimestikku. Nad liikusid nii kahel kui neljal jalal (fakultatiivselt bipedaalsed ja quadrupedaalsed), olenevalt liikumisest või söömisharjumusest.

Suurus

Liikide suurus varieerus. Mõnede hinnangute järgi võis Mehhikos leitud liik Lambeosaurus laticaudus kasvada kuni umbes 15 meetri pikkuseks ja kaaluda ligikaudu 5,6 tonni — see oleks üks pikimaid teadaolevaid ornitischia-dinosaurus. Teised liigid olid üldiselt väiksemad, sagedamini 7–10 meetri pikkused.

Elupaik ja fossiilid

Lambeosaurus elas hilisemal kriidiajal, ligikaudu 76–75 miljonit aastat tagasi. Tema kivistisi on leitud Põhja-Ameerikast, näiteks Albertast (Kanada) ja Montanast (USA), ning ka Baja Californiast (Mehhiko). Kahest Kanada fossiilist on kirjeldatud üksikasjalikud liigid; Mehhiko leiud annavad aimu suuremast vormist, kuid mõned detailid on endiselt uurimisel.

Käitumine ja kühmu funktsioonid

Kühmu funktsiooni kohta on välja pakutud mitmeid hüpoteese. Peamised oletused on:

• hääleresonantseerimise vahend — õõnsad kanalid oleksid võinud tekitada täpseid „kõlalisi signaale”, mida kasutati suhtluseks karja sees;
• visuaalne väljendus ja liikide või sugude eristamine — eri liigid ja sugupooled võisid kühmu kuju järgi teineteist ära tunda;
• ilmselt polnud see peamine hingamistoru, kuigi kühmu sees asuvad õõnsused olid seotud ninaõõnega;
• võimalik roll termoregulatsioonis või lõhnatundlikkuse muutmises on vähem tõenäoline, kuid ei ole täielikult välistatud.

Paleoekoloogia ja eluviis

Lambeosaurus elas ilmselt rohumaistel ja soostel aladel, kus kasvaski rikkalikult madalat taimestikku — sõnajalgad, varased õistaimed ja okkalised taimed sobisid tema toidulauale. Tihe hambapadrun võimaldas efektiivselt taimset materjali töödelda. Lambeosaurused liigutasid end tõenäoliselt karjadena; mõned fossiilsed leidud viitavad grupikäitumisele ja võimalikele pesitsuspaikadele.

Taksonoomia ja ajalooline avastamine

Lambeosaurus kirjeldati teaduslikult dr William A. Parks'i poolt 1923. aastal. Perekonnanimi pärineb Lawrence Lambe'ist, Kanada varajasest fossiilide uurijast, kes oli esimestena nende fossiilidega tegelenud paarkümmend aastat varem. Selle sugukond levis laialdaselt Põhja-Ameerikas ja Mehhikos, ning kuulub lambeosauriinide hulka — harilike pardikujuliste dinosauruste alamrühm, kelle kühmud olid eriti väljendunud.

Lühikokkuvõttena oli Lambeosaurus silmapaistev taimtoiduline dinosaurus ebatavalise õõnsa kühmuga koljul, mille täpne funktsioon jäi osaliselt avastamata, kuid mille tähtsus liigi sotsiaalses ja kommunikatiivses elus oli arvatavasti suur.

Paleobioloogia

Söötmine

Hadrosauriidina oli Lambeosaurus suur kahe- või neljajalgne taimtoiduline, taimi söönud taimtoiduline loom. Tal oli keerukas kolju, mis võimaldas närimisliigutusi nagu imetajatel. Tema hambaid vahetati pidevalt ja need olid pakitud hambapatareidesse, millest igaüks sisaldas üle 100 hamba, millest ainult suhteliselt vähesed olid korraga kasutusel.

Ta kasutas oma nokka taimse materjali koristamiseks, mida hoidis lõualuudes põsepesa sarnane organ. Toitumine oleks toimunud maapinnalt kuni umbes 4 meetri kõrgusele.

Lambeosauriinidel on kitsamad nokad kui hadrosauriinidel, mis viitab sellele, et Lambeosaurus ja tema sugulased võisid toituda selektiivsemalt kui nende laia nokaga, ilma koonuta kolleegid.

Koljuvõlv

Nagu teistel lambeosauritel, näiteks Parasaurolophusel ja Corythosaurusel, oli ka Lambeosaurusel pea tipus iseloomulik kühm. Tema ninaõõnsus kulges läbi selle koonu tagasi, muutes selle enamasti õõnsaks. Selle koonu funktsiooni või funktsioonide kohta on tehtud mitmeid oletusi. Need hõlmavad soolanäärmete majutamist, lõhnataju parandamist, kasutamist snorkelina või õhulõksuna, toimimist helide tekitamiseks resoneeriva kambrina või meetodina, mille abil erinevad liigid või sama liigi eri sugupooled üksteist ära tunnevad. Neist hüpoteesidest on enim aktsepteeritud sotsiaalsed funktsioonid, nagu müra tekitamine ja äratundmine.

Hadrosauriidide silmade suur suurus ja sklerootiliste rõngaste olemasolu silmades viitab teravale nägemisele ja ööpäevaringsele eluviisile, mis näitab, et nägemine oli nende loomade jaoks oluline. Ka hadrosauriidide kuulmismeel näib olevat tugev. Vähemalt ühel sugulasloomal, Corythosaurus'il, on olemas sihvakas varregaja, mis koos trummikõrva suure ruumiga viitab tundlikule keskkõrvale. Sisekõrva kuulmisosa oli hästi arenenud. Kui seda kasutati helisignaalina, võis see ka eri liikide või sugupoolte puhul pakkuda äratuntavaid erinevusi, sest eri kujulistele ninakäikudele vastavad erinevad ninakäigud oleksid tekitanud erinevaid helisid.

Kõrghaljastu L. magnicristatus'e taastamine eluaegne.

Küsimused ja vastused

K: Mis oli Lambeosaurus?

K: Kui suur oli tema õõnes luine harja?

K: Millal elas Lambeosaurus?

K: Kus on leitud Lambeosauruse fossiile?

K: Kes kirjeldas Lambeosaurust?

K: Kus liigitus Lambeosaurus?

K: Mis on Lambeosauruse luise harja funktsioon?

Otsing