Hallvaal (Eschrichtius robustus) — bioloogia, ränne, käitumine ja hääled

Hallvaal (Eschrichtius robustus) — põhjalik ülevaade bioloogiast, rännest, kaitsvast käitumisest, ujuvusvõimest ning virisevatest, klõpsavatest ja vilistavatest häältest.

Hallvaal (Eschrichtius robustus) on paelevaal (filtritoitlane), kelle rasvakiht on kuni 25 cm paksune. Kuna hallvala emad kaitsevad oma vasikaid nii ägedalt, et need ründavad vaalapüüdjaid ja kukutavad nende paate, nimetasid vaalapüüdjad hallvaala sageli kuradimaja.

Kirjeldus ja suurus

Hallvaalad on keskmise kuni suure kehaehitusega vaalad. Täiskasvanud isendid võivad olla tavaliselt 11–15 meetrit pikad ja kaaluda 20–40 tonni; mõnikord suuremad isendid ulatuvad neist veidi kõrgemaks. Keha värvus on hallikas ja sageli kaetud paroolede, armide ja koorikutega, mistõttu individuaalne muster võib erineda. Hallvaalal puudub selgelt eristuv selgupoole selgroog (dorsal fin) — selle asemel on tagakeha pikitud väikeste kõverate küngastega ning keha on kaetud paksu rasvakihiga, mis aitab soojust hoida.

Levik ja ränne

Hallid vaalad rändavad igal aastal külmadest vetest troopikasse rühmade kaupa. Suurim ja tuntum ränne toimub Põhja-Ameerika idaosa hallvaalade (Eastern North Pacific) populatsiooni puhul: nad talvituvad Mehhiko Baja California lahes (madalates lahtedes ja laguunides) ja suvel liiguvad koos toituma Arktika või subarktika vetesse. See ränne võib olla üks pikimaid teadaolevaid maismaaloomade rändeid — paljud isendid läbivad sügisel ja kevadel tuhandeid kilomeetreid. On olemas ka väike lääne-Paikse ookeani populatsioon, mis on palju vähesem ja paiguti ohustatum.

Toitumine ja söömiskäitumine

Erinevalt paljudest teistest paelevaalalistest on hallvaal tuntud kui põhjaeluline toitujatüüpi «benthic feeder»: ta kaevab põhjaseinast välja muda ja liiva, imeb sisse toitaineid sisaldava sette ning filtreerib paelte (baleen) abil veest välja väikesed selgrootud, eriti amfiipode ja muud bentosed. See käitumine jätab põhjale sageli nähtavaid «kaevatud» alasid. Mõnel pool söövad hallvaalad ka planktonit või muid väiksemaid selgrootuid, kuid peamiseks toiduks on bentosed selgrootud.

Ujumis- ja sukeldumisoskus

Hallid vaalad on väga agiilsed ujujad. Nad suudavad sukelduda kuni 30 minutit ja minna kuni 155 m sügavale. Tavapärased sukeldused restituatsiooniks ja toitumiseks on lühemad, kuid vajadusel võivad nad püsida vees pikema aja ning sukelduda sügavamale. Rühmad liiguvad tihti koordineeritult ja satuvad aeg-ajalt madalamatesse vetesse toituma.

Paljunemine ja sotsiaalne käitumine

Hallvaalad kogunevad talveperioodil soojematesse lahtedesse sigimiseks ja poegimiseks. Emane sünnitab tavaliselt ühe poja ühe sigimisperioodi järel; tiinusperiood on ligikaudu 13–14 kuud. Vasikas on sündides 4–6 meetrit pikk ning emapiim on rasvarikas, mis võimaldab vasikal kiiresti kaalutõusu ja energiat pikkadeks ränneteks. Emad kaitsevad oma vasikaid tugevalt ja võivad agressiivselt reageerida ahistamisele — sellel on ajalooliselt olnud tähtis roll inimeste ja paatide vigastamisel.

Hääled ja kommunikatsioon

Hallid vaalad teevad virisevaid, klõpsuvaid ja vilistavaid hääli, mida nad võivad kasutada teiste hallvaaladega suhtlemiseks. Hääled võivad hõlmata madalsageduslikke moone ning lühemaid impulsse ja klikke. Need helid aitavad tõenäoliselt emadel ja vasikatel suhelda, samuti võivad need mängida rolli rühmitumisel ja navigatsioonis. Erinevad populatsioonid võivad kasutada erinevat heliarsenali ja kõneviise.

Kaitse, ohud ja inimtegevus

Hallvaalad on ajalooliselt olnud intensiivse vaalapüügi objektiks ning mõned populatsioonid olid peaaegu hävinud. Pärast rahvusvahelist kaitset on enamik ida-Paikse ookeani populatsioonist taastunud, kuid lääne-Paikse ookeani rühmad on jätkuvalt tõsises ohus. Tänapäeva peamised ohud on:

• laevaõnnetused (kokkupõrked laevadega),
• okste ja kalavõrkudega seotud ummistused ja vigastused,
• muutused toidu kättesaadavuses kliimamuutuste ja meresüsteemide häirete tõttu,
• merereostus (kemikaalid, plast jäätmed),
• heli- ja vibratsioonisaaste (näiteks seismilised uuringud), mis võib segada kommunikatsiooni ja rändekäitumist.

Konservatsioonimeetmed hõlmavad rahvusvahelist kaitset, päästemeetmeid ummistuste puhul, laevade kiirusepiiranguid tundlikes piirkondades ning loodusharidust ja vaalavaatlusturismi regulatsioone, mis aitavad minimeerida inimeste häiringut.

Inimeste ja hallvaalade suhted

Ajalooliselt olid hallvaalad olulised nii majanduslikult (vaalaõli, liha) kui kultuuriliselt paljude rannikuäärsete rahvaste jaoks. Tänapäeval on paljudes piirkondades vaalavaatlus populaarne ja oluline majanduslik tegevus, mis aitab tõsta teadlikkust nende elupaikade olulisusest. Samas tuleb see teha vastutustundlikult, et mitte häirida rändavaid või pesitsevaid isendeid.

Eluea pikkus

Hallvaalade eluiga on tavaliselt mitu kümnendit; hinnanguliselt võivad nad elada kuni 50–70 aastat, sõltuvalt populatsioonist ning elutingimustest ja kokkupuutest inimteguritega.

Kokkuvõtlikult on hallvaal huvitav ja kohanemisvõimeline vaalaliik, kelle eluga on seotud tugevad nii ökoloogilised kui ka kultuurilised seosed. Erinevate populatsioonide heaolu ja jätkusuutlikkus sõltub nii looduskeskkonna seisundist kui ka inimtegevuse mõistlikust reguleerimisest.

Küsimused ja vastused

K: Mis on hall vaal?

K: Miks nimetasid vaalamehed hallvaala kuradimaaliks?

K: Milline on hallvaalade rändemuster?

K: Kui agiilsed on hallvaalad kui ujujad?

K: Kui sügavale oskavad hallvalased sukelduda?

K: Milliseid hääli teevad hallvaalad?

K: Mis on hallvaala teaduslik nimetus?

Otsing