Orthoptera ehk rohutirtsud, sirkad ja katid — määratlus ja tunnused

Orthoptera on putukate klass. Korpusesse kuuluvad rohutirtsud, katidid ja sirkad. "Ortho" tähendab "sirge", seega tähendab "Orthoptera" "sirgeid tiibu". See tähendab, et esitiivad, mida nimetatakse tegmiinaks, on jäigad, sirged ja neid ei kasutata lendamiseks. Tagatiivad on membraanilised ja volditud nagu lehvik esitiibade alla, kui putukas ei lenda. Paljud liigid kasutavad oma tiibu helide tegemiseks, mida me tavaliselt nimetame "siristavateks" helideks.

Põhiomadused ja kehaehitus

Orthoptera-liikidel on iseloomulikud tugevad tagajalad, mis on kohastunud hüppamiseks (saltatoriaalne liikumine). Neil on närviline suulaadne hammustav suulaud ja lõualuud — ehkki paljud liigid toituvad peamiselt taimedest, leidub ka segatoidulisi ja kiskjalikke liike. Enamikul on kaks paari tiibu: esitiivad ehk tegmiinad (kõvema tekstuuriga ja kaitsefunktsiooniga) ning õrnemad tagatiivad, mida kasutatakse lendamiseks või volditakse kogumiseks.

Helide teke (striidulatsioon) ja kuulmine

Orthoptera'is esineb laialt levinud võime tekitada hääli, mida kasutatakse peamiselt paaritumiskäitumises. Helide teke toimub hõõrumismehhanismiga (striidulatsioon), kus üks osa kehast (nt fail ehk rida hammastega struktuure) hõõrutakse vastu teist osa (kraapija). Ensifera rühmad (nt sirkad ja katidid) kasutavad tavaliselt kahe esitiiva omavahelist hõõrumist, samas kui caelifera (rohutirtsud) võivad heli tekitada ka tagajala ja esitiiva kokkupuute kaudu. Kuulmisel on erinevused rühmade vahel: tympanaalorganid (kuulmekiled) asuvad mõnel rühmal sääre siseküljel ja teisel kõhu esimesel segmendil.

Elukäik ja areng

Orthoptera putukad läbivad mittetäieliku arengutsükli (hemimetaboolne): pärast muna areneb nümf, mis meenutab väikest emast putukat, kuid puuduvad täielikult välja arenenud tiivad ja suguelundid. Nümfid läbivad mitu sulgimist (moltimist), kuni ilmuvad täiskasvanud isendid. Paaritumisel kasutavad isased sageli laulmist emaste ligimeelitamiseks; paarituse järel pannakse munad mulda, taimekoesse või spetsiaalsetesse munakambritesse. Mõned liigid munavad ülikogu (kolooniatena) ja võivad sobivate tingimuste korral muutuda rändavateks rohulesteks ehk katkudeks (locusts), mis põhjustab suurt majanduslikku kahju põllumajandusele.

Taksonoomia ja rühmad

Orthoptera jaguneb peamiselt kaheks alamhulgaks:

Caelifera — rohutirtsud ja katkud (looduslikult tavaliselt päevased, antennid lühemad kui keha);
Ensifera — sirkad ja katidid (tihti pikad antennid, öised-liikuvad või häälitsevad).

Antennad, ovipositori kuju (Ensifera nimetus tähendab “mõõgakandjat”), ning heli tekkimise ja kuulmise asukohad on peamised eristavad tunnused.

Elupaik, toitumine ja ökoloogiline roll

Orthoptera esindajad elavad väga erinevates elupaikades: niidud, heinamaad, sood, metsade servad, põllud ja isegi metsad. Enamik on taimtoidulised ja tarbivad lehti, õisi ja rohtu, seega mõjutavad nad taimestikku ja toitainete ringlust. Samas on nad ka paljude lindude, väikeste imetajate, kahepaiksete ja teiste putukate toiduks. Mõned liigid aitavad maapinna segamisel ja orgaanilise aine lagundamisel.

Mõju inimesele ja kaitse

Mõned Orthoptera-liigid võivad põllumajandusele põhjustada suuri kahjusid, kui nad kogunevad massiliselt ja söövad kultuurtaimi (nt katkude plahvatuslikud rännakud). Teisest küljest on paljud liigid olulised ökosüsteemi osad ning mõned on kaitse all või ohustatud elupaikade kadu tõttu. Bioakustika uurib nende kõnemustreid ja kasutatakse neid liigi identifitseerimisel ja elustiku jälgimisel. Samuti on mõned liigid toidu- ja valguallikana uurimise objektiks (entomofaagia).

Kokkuvõte

Orthoptera on mitmekesine ja kohtadesse hästi kohastunud putukate klass, kelle tunnused hõlmavad jäiga esitiiba ehk tegmiinat, hästi arenenud hüppavaid tagajäsemeid ja sageli häält tootvaid striide. Nende elutsükkel, roll toiduahelas ning mõningate liikide potentsiaalne kahjulikkus põllumajandusele teevad neist nii teadusliku kui praktilise huvi objekti.

Elutsükkel

Ortoptera putukad alustavad elu munakarbis. Kolme nädala pärast - või kui saabub kevad - tulevad pisikesed nümfid munakarbist välja. Pärast nelja või viit molekulit on neil tiivad. See näitab, et nad on täiskasvanud ja valmis paljunema.

Helitootmine

Nende helid tekivad, kasutades oma tiibade viilulaadseid servi ehk tiibade sooni. Mõnel rühmal hõõrutakse tiiva servad kokku, mõnel teisel hõõrutakse tagakeha vastu tiiva serva. Iga heli on liigiti ainulaadne ja selle funktsioon on paaritumise tuvastamine. Heli teevad isased ja emased liiguvad selle suunas.

Dieet

Orthoptera perekonna liikmed närivad oma toitu mandiblite (lõualuude) abil. Sirkad on kõikjal sööjad, mis tähendab, et nad söövad nii taimi kui ka loomi. Tegelikult söövad nad peaaegu kõike: köögivilju, teravilja ja isegi oma paarilist, kui nad on piisavalt näljased. Katidid on peamiselt taimesööjad (taimede sööjad), kuigi nad söövad ka oma kaaslasi, kui nad on piisavalt näljased. Samuti söövad nad hea meelega kirveid ja muid väikeseid, aeglaselt liikuvaid olendeid. Rohutirtsud söövad peaaegu alati selliseid taimi nagu rohi, nisukliid ja salat ning nad võivad olla kohutavad põllukultuuride kahjurid.

Jumping

Orthoptera liikmeid on üsna raske püüda, sest nad hüppavad nii hästi. Neil on hämmastavad jalad - rohutirts suudab hüpata 20 korda kaugemale kui tema keha pikkus. Nende tagajalad on väga suured ja pikad. Need pikad ja tugevad jalad annavad neile putukatele suure hüppevõime.

See kapuutsirohutirts kasutab rohu varjamiseks kamuflaaži...

Alamordid

Sirkad, katid ja rohutirtsud kuuluvad ühte ja samasse ortoptera-klassi, sest nad on paljuski sarnased. Siiski on mitmeid asju, mis teevad neid üksteisest erinevaks.

Esiteks on nende värvid tavaliselt üsna erinevad. Kuna rohutirtsudele meeldib liikuda päevasel ajal, on nende värvid sarnased rohu ja heledate lilledega, mistõttu on nad tavaliselt rohelised, helepruunid või mitmevärvilised (palju erinevaid värve korraga). Sirkad liiguvad öösel, seega on nad tumedad. Katididele meeldib palju aega lehtedel veeta, seega on nad sageli lehevärvilised ja nende tiivad võivad välja näha nagu lehed. Nende tiibadel võib olla samasugune soonte muster nagu lehtedel ja neil on sageli väikesed pruunid laigud, nagu need, mida võib leida lehel.

Teiseks on nende käitumine erinev. Rohutirtsudele meeldib olla aktiivne päeval, särasilmadele öösel, katididele hilisõhtul ja õhtul.

Kolmandaks on nende antennid erinevad. Katididel ja särgelistel on tavaliselt pikad ja õhukesed antennid, samal ajal kui rohutirtsudel on tavaliselt lühikesed ja paksud antennid. Loomulikult ei ole see reegel täiuslik - näiteks, kuigi rohutirtsudel on tavaliselt lühikesed ja paksud antennid, on pika sarvega rohutirtsul pikad ja õhukesed antennid nagu sirkal. Selle tõttu on selle korra liikmeid mõnikord siiski raske eristada.