Orthoptera on putukate klass. Korpusesse kuuluvad rohutirtsud, katidid ja sirkad. "Ortho" tähendab "sirge", seega tähendab "Orthoptera" "sirgeid tiibu". See tähendab, et esitiivad, mida nimetatakse tegmiinaks, on jäigad, sirged ja neid ei kasutata lendamiseks. Tagatiivad on membraanilised ja volditud nagu lehvik esitiibade alla, kui putukas ei lenda. Paljud liigid kasutavad oma tiibu helide tegemiseks, mida me tavaliselt nimetame "siristavateks" helideks.
Põhiomadused ja kehaehitus
Orthoptera-liikidel on iseloomulikud tugevad tagajalad, mis on kohastunud hüppamiseks (saltatoriaalne liikumine). Neil on närviline suulaadne hammustav suulaud ja lõualuud — ehkki paljud liigid toituvad peamiselt taimedest, leidub ka segatoidulisi ja kiskjalikke liike. Enamikul on kaks paari tiibu: esitiivad ehk tegmiinad (kõvema tekstuuriga ja kaitsefunktsiooniga) ning õrnemad tagatiivad, mida kasutatakse lendamiseks või volditakse kogumiseks.
Helide teke (striidulatsioon) ja kuulmine
Orthoptera'is esineb laialt levinud võime tekitada hääli, mida kasutatakse peamiselt paaritumiskäitumises. Helide teke toimub hõõrumismehhanismiga (striidulatsioon), kus üks osa kehast (nt fail ehk rida hammastega struktuure) hõõrutakse vastu teist osa (kraapija). Ensifera rühmad (nt sirkad ja katidid) kasutavad tavaliselt kahe esitiiva omavahelist hõõrumist, samas kui caelifera (rohutirtsud) võivad heli tekitada ka tagajala ja esitiiva kokkupuute kaudu. Kuulmisel on erinevused rühmade vahel: tympanaalorganid (kuulmekiled) asuvad mõnel rühmal sääre siseküljel ja teisel kõhu esimesel segmendil.
Elukäik ja areng
Orthoptera putukad läbivad mittetäieliku arengutsükli (hemimetaboolne): pärast muna areneb nümf, mis meenutab väikest emast putukat, kuid puuduvad täielikult välja arenenud tiivad ja suguelundid. Nümfid läbivad mitu sulgimist (moltimist), kuni ilmuvad täiskasvanud isendid. Paaritumisel kasutavad isased sageli laulmist emaste ligimeelitamiseks; paarituse järel pannakse munad mulda, taimekoesse või spetsiaalsetesse munakambritesse. Mõned liigid munavad ülikogu (kolooniatena) ja võivad sobivate tingimuste korral muutuda rändavateks rohulesteks ehk katkudeks (locusts), mis põhjustab suurt majanduslikku kahju põllumajandusele.
Taksonoomia ja rühmad
Orthoptera jaguneb peamiselt kaheks alamhulgaks:
- Caelifera — rohutirtsud ja katkud (looduslikult tavaliselt päevased, antennid lühemad kui keha);
- Ensifera — sirkad ja katidid (tihti pikad antennid, öised-liikuvad või häälitsevad).
Elupaik, toitumine ja ökoloogiline roll
Orthoptera esindajad elavad väga erinevates elupaikades: niidud, heinamaad, sood, metsade servad, põllud ja isegi metsad. Enamik on taimtoidulised ja tarbivad lehti, õisi ja rohtu, seega mõjutavad nad taimestikku ja toitainete ringlust. Samas on nad ka paljude lindude, väikeste imetajate, kahepaiksete ja teiste putukate toiduks. Mõned liigid aitavad maapinna segamisel ja orgaanilise aine lagundamisel.
Mõju inimesele ja kaitse
Mõned Orthoptera-liigid võivad põllumajandusele põhjustada suuri kahjusid, kui nad kogunevad massiliselt ja söövad kultuurtaimi (nt katkude plahvatuslikud rännakud). Teisest küljest on paljud liigid olulised ökosüsteemi osad ning mõned on kaitse all või ohustatud elupaikade kadu tõttu. Bioakustika uurib nende kõnemustreid ja kasutatakse neid liigi identifitseerimisel ja elustiku jälgimisel. Samuti on mõned liigid toidu- ja valguallikana uurimise objektiks (entomofaagia).
Kokkuvõte
Orthoptera on mitmekesine ja kohtadesse hästi kohastunud putukate klass, kelle tunnused hõlmavad jäiga esitiiba ehk tegmiinat, hästi arenenud hüppavaid tagajäsemeid ja sageli häält tootvaid striide. Nende elutsükkel, roll toiduahelas ning mõningate liikide potentsiaalne kahjulikkus põllumajandusele teevad neist nii teadusliku kui praktilise huvi objekti.
