Colorado kartulimardikas, Leptinotarsa decemlineata, on mardikas. Mõnikord nimetatakse seda lihtsalt Colorado mardiks. See on üks maailma halvimaid kartulikahjustajaid.

Mardikas paistab silma selle poolest, et ta suudab pestitsiididele vastu seista. Viimase 50 aasta jooksul on ta muutunud resistentseks 52 insektitsiidides kasutatava keemilise ühendi, sealhulgas tsüaniidi suhtes. Siiski ei ole kõik populatsioonid kõikide kemikaalide suhtes resistentsed.

Colorado mardikas elas esmalt Ameerika Ühendriikide edelaosas ja Mehhiko põhjaosas. Nüüd elab ta enamikus Põhja-Ameerikas ning ka Euroopas ja Aasias.

Välimus ja äratuntavus

Adult mardikas on umbes 8–11 mm pikk, tugevasti kerelise kehaga. Iseloomulik tunnus on kollakad kuni oranžikad kaitseümbrised (elikta) mustade triipudega — liigile vastav nimi decemlineata viitab kümnele triibule. Vastselarvad on pehmed, punakas-oranžid ja neil on mustad laigud; nad kogunevad lehtedele ning söövad intensiivselt taimkude.

Elutsükkel ja bioloogia

  • Emased munevad lehtede alumisele küljele väikestes klastrites (tavaliselt paarikümne kuni paarikümnekümne muna klastris).
  • Vastsed läbivad tavaliselt neli arengustaadiumit (instar), larvikest periood sõltub temperatuurist ja võib olla mõnest päevast kuni paarinädalase.
  • Pupatsioon toimub mullas, kus vastne muundub täiskasvanuks.
  • Täiskasvanud talvituvad mullas ja ilmuvad kevadel, sageli sarnastes põllu- või piiriveekogude läheduses.
  • Ühes kasvuperioodis võivad olla mitu põlvkonda: jahedamas kliimas tavaliselt 1–2 põlvkonda, soojemas kuni 3 või enam.

Hosttaimed ja kahju

Peamine toit on kartul (Solanum tuberosum), kuid mardikas toitub ka teistest Solanaceae sugukonna taimedest — tomat, baklažaan, paprika ja metsikud solanacead võivad toimida nii toitainete kui refugiumina. Tõsine lehtede söömine viib taimede kasvu pidurdumiseni, saagi vähenemiseni ja mõnikord taimede suremiseni, eriti kui kahjustus on varases arengufaasis intensiivne.

Levimine ja ajalugu

Liik on pärit Põhja-Ameerikast ja levis inimtegevuse tulemusel teistele kontinientidele. Euroopa ja Aasia piiril on Colorado mardikas levinud alates 20. sajandi algusest ning ta võib kiiresti asustada uusi piirkondi, kui tingimused on sobivad ja inimtegevus – nt seemnete või kartulipartiide liikumine – soodustab levikut.

Resistentsus — põhjused ja mehhanismid

Colorado mardika resistentsus on laialdaselt dokumenteeritud. Peamised resistentsuse tekkemehhanismid on:

  • Metaboolsed mehhanismid — ensüümide (näiteks tsütokroom P450, esterases, glutatioon-S-transferaasid) ülesreguleerimine, mis hajoitab või neutraliseerib insektitsiidi enne, kui see jõuab sihtmõjukohta.
  • Sihtmõrknupu mutatsioonid — muutused sihtmolekulides (näiteks närvisüsteemi retseptorites või ensüümides), vähendavad insektitsiidi sidumist ja efektiivsust.
  • Vähenenud läbilaskvus ja käitumuslikud muutused — paksenenud vahakate, väiksem soontugevuse läbilaskvus või käitumuslik vältimine töötlemata pindadel.

Resistentsuse tase ja mehhanismid varieeruvad populatsiooniti — seetõttu ei saa eeldada, et ükski aine toimiks ühtemoodi kõikides piirkondades.

Kahjureguleerimise soovitused ja vastutegevus resistentsusele

Efektiivne ja kestlik tarkvara peakomponent on integreeritud kahjuritõrje (IPM). Põhimõtted:

  • Jälgimine ja tõrkepiirid: regulaarsed vaatlus-käigud põllu jooksul, munaklasterde ja vastsete otsimine ning tegutsemine ainult siis, kui kahjustus ületab kohaliku majandusliku tõrke piiri — järgida kohaliku põllumajandusekspertide soovitusi.
  • Mehaanilised meetodid: munade ja vastsete käsitsi eemaldamine väiksematel pindadel, kaevamine ja mullatöö talveperioodil talvituvate isendite hävitamiseks.
  • Põllu- ja kultuuritehnilised võtted: rabarotatsioon, hilisem/varasem istutusaeg, multšimine, kattetaimed ja muud meetodid, mis vähendavad mardika substraati ja soodustavad looduslikke vaenlasi.
  • Bioloogiline tõrje: looduslikud vaenlased (näiteks kiskjad ja parasiitorganismid), entomopatogeensed seened (nt Beauveria bassiana) ja mõnikord entomopatogeensed nematoodid võivad aidata populatsiooni kontrollida. Mõned kohalikud ämblikulaadsed ja lepatriinud söövad munaklastrid ja noori vastseid.
  • Keemiline tõrje — ettevaatlik ja strateegiline kasutus: vältida sama toimeaine korduvat kasutamist järjestikustes põlvkondades; kasutada toimeainete rotatsiooni ja segusid vastavalt majandus- ja keskkonnasoovitustele; kasutada ainult heakskiidetud aineid vastavalt etikettidele; pöörata tähelepanu toimeviisile (mode of action), et piirata resistentsuse tekkimist.
  • Resistentsuse haldamine: regulaarne paiklike populatsioonide testimine resistentsuse suhtes (bioassay’d), korraldada ainevahetustele orienteeritud rotatsioon, sisse viia inaktiivsed perioodid või miksimine teiste tõrjevõtetega, et vähendada selektsiooni survet.

Praktilised nõuanded põllupidajale

  • Kontrollige põlde varakult ja sageli — uurige taime lehti munade ja vastsete kohta.
  • Kasutage mitmekülgset lähenemist: kombineerige kultuuritehnikaid, bioloogilist tõrjet ja selektiivset keemilist kaitset.
  • Ärge toetuge ainult kemikaalidele — füüsiline eemaldamine ja raktarotatsioon vähendavad mardika taastulekut.
  • Pöörduge kohalike nõustajate ja laiendusteenistuse poole, et saada ajakohaseid soovitusi ravimi- ja resistentsuse halduse kohta.

Kuigi Colorado kartulimardikas on erakordselt kohanemisvõimeline ja paljude insektitsiidide suhtes resistentne, saab tema mõju oluliselt vähendada kombineeritud ja teadliku tõrje abil. Kohalik jälgimine, bioloogilised meetmed ning mõistlik insektitsiidide kasutus on võtmetähtsusega, et hoida populatsioonid majanduslikult kahjutute tasemete juures.