Harilik šimpans (Pan troglodytes) — bioloogia, käitumine ja kaitse

Harilik šimpans (Pan troglodytes), mida tuntakse ka robustse šimpansina, on inimahvide liik. Harilikku šimpansit nimetatakse sageli šimpansiks (või lihtsalt "šimpansiks"), kuigi seda võib kasutada mõlema perekonna Pan liigi kohta: hariliku šimpansini ja lähedalt seotud bonobo kohta. Fossiilide ja DNA järjestamise tõendid näitavad, et mõlemad šimpansiliigid on tänapäeva inimese lähimad elusad sugulased.

Tavaline šimpansimäng on tugevam kui bonobo, ta kaalub 40-65 kg ja on peast sabani umbes 1,3-1,6 m pikk. Tema tiinusperiood on kaheksa kuud. Imik võõrutatakse umbes kolmeaastaselt, kuid säilitab tavaliselt emaga tiheda suhte veel mitu aastat; ta jõuab puberteedieas kaheksa kuni kümneaastaselt ja tema eluiga vangistuses on umbes 50 aastat.

Tavaline šimpansimäng elab rühmades, mille liikmete arv ulatub 15-st kuni 150-ni, kuigi üksikisikud liiguvad ja toituvad päevasel ajal palju väiksemates rühmades. See liik elab isaste domineerimise ja range hierarhia alusel, nii et vaidlusi saab üldiselt lahendada ilma vägivallata. Peaaegu kõik šimpansipopulatsioonid on üles täheldatud tööriistade kasutamisel, modifitseerides pulkasid, kive, rohtu ja lehti ning kasutades neid mee, termiitide, sipelgate, pähklite ja vee hankimiseks. Seda liiki on leitud ka teritatud keppide valmistamist, et puudes olevatest väikestest aukudest Senegali põdrapoegi välja torgata.

Harilik šimpans on IUCNi punases nimekirjas ohustatud liikidena loetletud. Hinnanguliselt elab Lääne- ja Kesk-Aafrika metsades ja savannides 170 000-300 000 isendit. Suurimad ohud šimpansidele on elupaikade hävitamine, salaküttimine ja haigused.

Levik ja elupaik

Harilik šimpans esineb Aafrika loode- ja keskosas, ulatudes Lääne-Aafrika džunglitest Kesk-Aafrika vihmametsadeni ja mõnes piirkonnas savanni ja puistute vahelistesse elupaikadesse. Nad võivad elada nii tihedates vihmametsades kui ka avaramates metsaservades ja põõsastikus. Mõned populatsioonid liiguvad ka mägisemates piirkondades, kuid tavaliselt eelistavad madalama ja keskmise kõrgusega metsasid.

Toitumine ja tööriistakasutus

Harilikud šimpansid on oportunistlikud kõigesööjad. Peamiseks toiduks on puuviljad, kuid menüüsse kuuluvad ka õied, lehed, varred, seemned, pähklid, putukad (termid, sipelgad), mesi ja aeg-ajalt ka liha — nad võivad küttida väiksemaid imetajaid ja linde. Toitumise mitmekesisus sõltub piirkondlikust kättesaadavusest ja hooaegadest.

Tööriistakasutus on šimpanside juures laialt dokumenteeritud ja see näitab keerukat käitumist ning kultuurilisi erinevusi populatsioonide vahel. Levinud näited:

• termite-fishing — pulga või keppi kasutamine termiitide või sipelgate kättesaamiseks;
• lehe- või rohtmütsi (leaf sponge) kasutamine vee või mett imamiseks;
• kividega pähklite purustamine (kivikivivahenditega);
• teritatud keppide kasutus väikeste loomade püüdmiseks või aukudest väljatoomiseks.

Sotsiaalne struktuur ja käitumine

Harilik šimpans elab paindliku "fission–fusion" sotsiaalsüsteemi järgi: suurem rahvusrühm jaguneb päeva jooksul väiksemateks alamgruppideks, mis kogunevad ja lahknevad vastavalt toidu kättesaadavusele ja sotsiaalsetele suhetele. Selles süsteemis on tähtsal kohal nii isaste kui emaste omavahelised sidemed, kuid domineeriv positsioon ja territoriaalsed patrullid on sageli isaste juhtimise all.

Šimpansid suhtlevad mitmete häälte, kehakeele, näoilmete ja hoolitsemisrituaalide kaudu. Hoolitsemine (grooming) tugevdab sidemeid ja aitab konfliktilahenduses. Samas esineb ka agressiivset käitumist — rivaalitsemist, relve ja mõnikord ka tapmisi populatsioonisisese võimuvõitluse või territooriumikonfliktide ajal.

Paljunemine ja areng

Emane šimpans on tiine umbes kaheksa kuud (ligikaudu 230–240 päeva). Tavaline lähtepunkt uue järglase sünni järel on suhteliselt pikk interbirth-intervall — sageli 4–6 aastat, sõltuvalt toiduläbilaskvusest ja ema seisundist. Imikud sõltuvad emast mitu aastat: võõrutamine algab tavaliselt umbes kolmandal eluaastal, kuid emaga seotud sotsiaalsed sidemed püsivad kauem. Isane ja emane küpsus saabub tavaliselt kaheksa kuni kümneaastaselt. Väärib märkimist, et vangistuses võivad šimpansid elada palju kauem (ühtekokku kuni ~50 aastat), looduslikes tingimustes on eluiga sageli lühem.

Ohud ja kaitse

Peamised ohud harilikule šimpansile on:

• elupaikade hävitamine ja killustamine metsade raadamise, põllumajanduse ja infrastruktuuri tõttu;
• salaküttimine — nii liha (bushmeat) kui ka illegaalne kaubandus juuste/jälgede ja metsloomade vastu;
• infektsioonhaigused (nt Ebola, respiratoorsed viirused), mida võib levitada ka inimeste ja metsloomade vaheline kontakt;
• genetiline lõhenemine populatsioonide killustumise tõttu ja väikeste populatsioonide puhul inbriidingu risk.

Taitavaks kaitsetööks on vajalik kombineeritud lähenemine: looduskaitsealade ja koridoride loomine, salaküttimise tõkestamine, kohalike kogukondade kaasamine säästvatesse majandustavadesse, veterinaarse haigusjälgimise parandamine ning teadlikkuse tõstmine. Rahvusvahelised ja riiklikud seadused ning IUCN-i (vt ülalmainitud IUCNi punases nimekirjas ohustatud) kaitseprogrammid mängivad olulist rolli liigi säilitamisel.

Teadusuuringud ja inimeste suhted

Harilik šimpans on olnud keskne liik käitumis-, kognitiivi- ja evolutsioonibioloogia uuringutes. Nende õppimisvõime, tööriistakasutus, sotsiaalsed traditsioonid ja kommunikatsioon on andnud väärtuslikku teavet inimeste evolutsiooni kohta. Samas tõstab nende geneetiline lähedus inimestele ka eetilisi küsimusi vangistamise, loomkatsed ja vaba looduses tegutsemise osas.

Kaitseprojektid hõlmavad uurimis- ja hoiualasid, varjupaiku väärkohtlemise ohvritele, reintroduktsiooniprojekte ning kogukonnapõhiseid programme, mis püüavad leida inimeste ja šimpansite konfliktidele jätkusuutlikke lahendusi.

Kokkuvõte

Harilik šimpans (Pan troglodytes) on keeruka sotsiaalse käitumise, kõrge intelligentsuse ja laialdase tööriistakasutuse poolest eristuv suur inimahv. Kuigi liigi bioloogilisest ja kultuurilisest vaatenurgast on šimpansid väga väärtuslikud, on nad tänapäeval ohustatud peamiselt inimtegevuse tagajärjel. Efektiivne kaitse nõuab integreeritud meetmeid, mis ühendavad teadusuuringuid, metsade säilitamist, seadusandlust ja kohalike kogukondade kaasamist.

Šimpanside söömisharjumused

Jane Goodall avastas, et šimpansid jahivad ja söövad väiksemaid primaate, näiteks kolobusahvleid. Goodall jälgis, kuidas üks jahirühm eraldas kõrgele puu otsa ühe colobuse, blokeeris kõik võimalikud väljapääsud, seejärel ronis üks šimpansist üles ning haaras ja tappis colobuse. Teised võtsid seejärel igaüks osa korjusest, jagades seda vastuseks kerjamiskäitumisele teiste rühma liikmetega. Gombe šimpansid tapavad ja söövad igal aastal kuni kolmandiku pargi colobuspopulatsioonist. Juba see oli suur teaduslik leid, mis seadis kahtluse alla senised arusaamad šimpanside toitumisest ja käitumisest.

"Goodalli Gombe'i andmed on pannud teadlased uurima ka seda, millist rolli mängib jahipidamine šimpanside toitumisharjumustes. Üks hiljutine Gombe'i uuring näiteks jõudis järeldusele, et ühe trupi 45 liiget sõid aastas tonni ahviliha. Ühe jahipidamise ajal tapsid šimpansid 68 päeva jooksul 71 colobusahvi; üks šimpans tappis ainuüksi 42 ahvi viie aasta jooksul. Kokkuvõttes võivad šimpansid tappa ja süüa igal aastal kolmandiku Gombe kolobuslaste populatsioonist. Teadlased on leidnud ka, et madalamal positsioonil olevad isased vahetavad liha sageli paaritumisõiguse vastu; selline kauplemine võib aidata vältida inbriidingut, kuna see takistab ühel isasrühmal isastada enamikku rühma lastest".

Vanem isane šimpans, Uganda

Küsimused ja vastused

K: Mis on tavalise šimpanseri teaduslik nimetus?

K: Kui palju kaalub tavaline šimpansis?

K: Kui pikk on hariliku šimpanseri tiinusperiood?

Küsimus: Mis vanuses jõuab imikšimpanser puberteedieani?

K: Kui pikk on vangistuses peetavate harilike šimpanside keskmine eluiga?

K: Milliseid tööriistu kasutavad šimpansid?

K: Kas see liik on IUCNi punases nimekirjas ohustatud liikidena loetletud?

Otsing