Komodo draakon - suurim elusolev sisalik, levik, ohustatus ja faktid

Komodo draakon on külmavereline. Tema saba on sama pikk kui tema keha. Tal on umbes 60 teravat hammast, mis võivad kasvada kuni 2,5 sentimeetri pikkuseks. Tal on ka pikk, kollane, kahvliga keel. Tema nahk võib olla sinine, oranž, roheline, hall või pruun. Tema sülg on punane, sest tema igemed katavad tema hambad peaaegu täielikult. Kui nad söövad, lõikavad nende hambad nende igemeid ja panevad need veritsema. See loob hea keskkonna ohtlikele bakteritele, mis elavad tema suus.

Suurus

Need sisalikud on nende elupaikade tippkiskjad, sest nad on nii suured.

Varem arvati, et nad on väga suured, sest saartel, kus nad elavad, ei ole teisi suuri lihasööjaid loomi. Seetõttu ei pidanud nad konkureerima teiste sarnaste loomadega sama toidu ja elukoha pärast. Samuti arvasid inimesed, et nad on suured nende madala ainevahetuse kiiruse tõttu.

Faktid on aga teistsugused. Fossiilsed andmed näitavad, et Komodo on viimane varaniidide rühma kuuluvatest sisalikest. Need sisalikud on olnud umbes sama suured juba peaaegu miljon aastat. Nad on pärit Austraaliast ligi neli miljonit aastat tagasi ja levisid hiljem suurde ossa Indoneesiast. Nende suurusel ei ole midagi pistmist sellega, et nad elavad suhteliselt väikesel saarel.

Enamik neist suri välja pärast kokkupuudet tänapäeva inimestega.

Meeled

Komodo draakonil on kõrvaaugud kergesti näha, kuid komodo draakonid ei ole väga hea kuulmisega. Ta suudab näha kuni 300 meetri kaugusele, kuid arvatakse, et tal on kehv nägemine öösel. Komodo draakon suudab näha värviliselt, kuid tal on raskusi liikumatute objektide nägemisega.

Komodo draakon kasutab oma keelt maitse- ja lõhnatundmiseks nagu paljud teised roomajad. Neil on lõhnatundmiseks spetsiaalne kehaosa, mida nimetatakse Jacobsoni organiks. Hea tuule abil suudavad nad haista surnud loomi 4-9,5 kilomeetri kauguselt. Komodo lohe ninasõõrmed ei ole lõhnastamiseks väga kasulikud, sest tal puudub diafragma. Tal on vaid mõned maitsmisnupud kurgu tagaosas. Tema soomustel on spetsiaalsed ühendused närvidega, mis annavad sisalikule puutetunde. Tema kõrvade, huulte, lõua ja jalapõhjade ümbruses võib olla kolm või enam sellist ühendust.

Sülg

Komodo draakonite süljes on ohtlikke baktereid. Teadlased on tuvastanud 57 neist. Üks ohtlikumaid baktereid Komodo lohe süljes näib olevat mingi Pasteurella multocida. Need bakterid põhjustavad oma ohvri veres haigusi. Kui hammustus ei tapa looma ja ta põgeneb, sureb ta tavaliselt nädala jooksul nakkuse tõttu. Komodo draakon ei tundu kunagi haigestuvat omaenda bakteritest. Seega on teadlased otsinud sisalikule antibakteriaalset ainet. Seda võib kasutada ravimina inimestele.

Lisaks surmavale bakterile on komodo draakonil oma alalõualuudes mürginäärmed, mis on sama võimsad kui sisemaa taipanil, mis on mürgine madu. Mürk toimib verevedeldajana ja põhjustab surma südamepuudulikkuse ja massilise sisemise verejooksu tõttu juba 30 minutiga.

Reproduktsioon

Paaritumine algab maist augustini ja munemine toimub septembris. Draakonid jätavad umbes kakskümmend muna tühjadesse pesadesse, mille on jätnud linnud, mida nimetatakse megapoodideks. Munad arenevad seitse kuni kaheksa kuud. Munad avanevad ja sisalikupojad tulevad välja aprillis, kui on palju putukaid, mida süüa. Noored komodo lohed elavad puudel, kus nad on täiskasvanud komodo lohede ja teiste loomade eest, kes võivad neid ära süüa, turvaliselt kaitstud. Nende täiskasvanuks saamine võtab umbes kolm kuni viis aastat ja nad võivad elada kuni viiskümmend aastat. Emased komodo draakonid võivad saada lapsi ilma viljastamiseta (parthenogenees).

Komodo draakonile meeldivad kuumad ja kuivad kohad ning ta elab kuivades avatud rohumaades, savannides ja troopilistes metsades madalamal maal. Ta on kõige aktiivsem päeval, sest ta on külmavereline, kuigi mõnikord on ta aktiivne ka öösel. Komodo draakonid elavad üksi. Nad tulevad kokku ainult pesitsemiseks ja söömiseks. Nad võivad joosta kuni 20 kilomeetrit tunnis, sukelduda lühikest aega kuni 4,5 meetri kõrgusele tippkiirusel. Kui nad on noored, ronivad nad oma tugevate küünistega puudele. Kui komodo draakon kasvab suuremaks, kasutatakse tema küüniseid peamiselt relvana, sest ta on liiga suur, et hästi puudele ronida.

Komodo draakon kaevab oma võimsate jalgade ja küünistega kaitseks auke. Need augud võivad olla 1-3 meetri laiused. Kuna ta on väga suur ja magab aukudes, suudab ta end öösel soojana hoida. Komodo draakon püüab tavaliselt pärastlõunal, kuid püsib päeva kõige kuumemal ajal varjus. Komodo draakonitel on spetsiaalsed puhkekohad harjadel, mis püüavad jahedat meretuult.

Komodo draakonid on lihasööjad, mis tähendab, et nad söövad liha. Kuigi nad söövad peamiselt surnud loomi, püüavad nad saagiks ka elusaid loomi. Kui saakloom läheb Komodo draakonist mööda, ründab ta äkki looma ja hammustab või küünistab kõhtu või kurku. Kõrgel ja kättesaamatus kohas olevate loomade püüdmiseks võib komodo draakon seista tagajalgadel ja kasutada oma saba toena.

Komodo draakonid ei närida oma toitu. Nad söövad, hammustades ja tõmmates ära suuri lihatükke ning neelavad need tervelt alla. Nad võivad väiksemaid, kuni kitse suuruseid saakloomi tervelt alla neelata. See on tingitud sellest, et nende lõuad ja koljud on paindlikud ning nende kõht võib laieneda. Komodo draakonid toodavad palju sülge, mis aitab toidul kergesti liikuda, kuid neelamine võtab siiski kaua aega (15-20 minutit ühe kitse alla neelamiseks). Komodo draakonid võivad üritada kiiremini alla neelata, joostes ja surnud looma suus väga kõvasti vastu puud surudes. Mõnikord lööb sisalik nii kõvasti vastu puud, et ta lööb välja. Draakonid hingavad keele all asuva väikese toru abil, mis ühendab kopsud. See võimaldab tal jätkata hingamist ka suurte asjade alla neelamise ajal. Komodo draakonid võivad süüa kuni 80 protsenti oma kehakaalust ühe söögikorraga. Pärast toidu alla neelamist lohistab ta end päikesepaistelisse kohta, et kiirendada seedimist, et toit ei mädaneks ja draakonit ei mürgitaks. Suured draakonid võivad elada kuni 12 söögikorraga aastas. Pärast seedimist oksendab Komodo draakon sarved, karvad ja hambad söödud loomast välja. See okse on kaetud haiseva lima. Pärast oksendamist hõõrub ta oma nägu mustuse või põõsaste külge, et lima välja ajada. See viitab sellele, et komodo draakonile ei meeldi lõhn, täpselt nagu inimestele.

Kõige suuremad loomad söövad tavaliselt esimesena, väiksemad loomad aga hiljem. Sama suured lohed võivad omavahel maadelda. Kaotajad jooksevad tavaliselt minema, kuigi mõnikord ajavad võitjad neid taga ja söövad nad ära.

Komodo lohe toidulaual on selgrootud, teised roomajad (sealhulgas väiksemad komodo lohed), linnud, linnumunad, väikesed imetajad, ahvid, metssigad, kitsed, hirved, hobused ja veepühvlid. Noored komodo draakonid söövad putukaid, mune, gekkoseid ja väikeseid imetajad. Komodo draakonid võivad süüa inimesi ja nad võivad isegi haudadest laibad välja kaevata, et neid süüa. Seepärast on Komodo saarel inimesed oma hauad liivapinnalt savipinnale ümber paigutanud ja kivide peale kuhjanud, et sisalikud ei saaks surnukehi välja kaevata.

Kuna komodo draakonil puudub diafragma, ei saa ta joomisel vett imeda. Ta ei saa vett ka keelega sülitada. Selle asemel joob ta, võttes suu täis, tõstes pea üles ja lastes veel alla oma kurku voolata.

Hiljutised fossiilid Queenslandist viitavad sellele, et Komodo draakon arenes Austraalias enne Indoneesiasse levimist. Tema keha suurus jäi Floresil stabiilseks alates sellest ajast, kui saared isoleeriti merepinna tõusu tõttu umbes 900 000 aastat tagasi. Merepind langes viimase jääaja ajal väga madalale ja paljastas laiad alad mandrilava. Komodo draakon levis nendele aladele. Nad isoleerusid saartel, kus nad praegu elavad, kui meretase taas tõusis. Nad kolisid sinna, mis on praegu Indoneesia saarerühm. Nad levisid kuni Timori saareni idas.

Loomaaedades

Komodo draakonid on loomaaedades juba pikka aega populaarsed. Siiski on neid loomaaedades vähe, sest nad võivad haigestuda ja ei saa kergesti lapsi. 2009. aasta mai seisuga on 13 Euroopa, 2 Aafrika, 35 Põhja-Ameerika, 1 Singapuri ja 2 Austraalia asutust, kus peetakse Komodo draakonit.

Komodo draakonit näidati esmakordselt loomaaias 1934. aastal Smithsonian National Zooloogical Parkis. Kuid see elas vaid kaks aastat. Inimesed püüdsid jätkuvalt Komodo draakonit loomaaedades hoida, kuid nende olendite eluiga oli väga lühike. Lohe keskmine eluiga loomaaias oli Rahvuslikus Zooloogiapargis viis aastat. Walter Auffenberg uuris loomaaias elavaid draakoneid ja aitas lõpuks loomaaiadel draakoneid edukamalt hoida.

Paljud loomaaias peetavad draakonid võivad lühikese aja jooksul loomaaedades viibides muutuda taltsamaks kui looduslikud sisalikud. Paljud loomaaiapidajad on loomi oma puuridest välja toonud, et nad külastajatega kohtuksid, ilma et oleks probleeme. Draakonid suudavad ka üksikuid inimesi ära tunda. Siiski võivad ka taltsana tunduvad draakonid inimesi üllatada ja muutuda agressiivseks. See võib sageli juhtuda, kui võõras inimene siseneb looma juurde.

Uuringud vangistuses elavate komodo draakonitega on näidanud, et nad mängivad. Üks draakon lükkas labidat vasakule ja tundus, et teda meelitab selle heli, mis liigub üle kivide. Washingtonis asuvas riiklikus loomaaias asuv noor emane draakon haaras ja raputas selliseid asju nagu kujud, joogipurgid, plastmassist rõngad ja tekid. Samuti pistis ta oma pea kastidesse, kingadesse ja muudesse esemetesse. Ta ei teinud viga ja pidanud neid esemeid toiduks; ta neelas need alla ainult siis, kui need olid kaetud rottide verega.

Oht inimestele

Komodo draakonid ei ründa inimesi väga sageli. Siiski teevad nad mõnikord inimestele haiget või tapavad neid.

2001. aasta juunis vigastas Komodo draakon tõsiselt Phil Bronsteini, San Francisco Chronicle'i tegevtoimetaja. Bronstein oli sisenenud Los Angelese loomaaias draakoni puuri pärast seda, kui selle loomapidaja oli teda sinna kutsunud. Loomaaia valvur oli käskinud tal oma valged kingad jalast võtta, mis võis komodo lohe ärritada. Bronsteini hammustati palja jala külge. Kuigi ta pääses, vajas ta operatsiooni, et jalga parandada.

4. juunil 2007 ründas Komodo saarel Komodo draakon kaheksa-aastast poissi. Poiss suri hiljem, sest ta kaotas liiga palju verd. See oli esimene kord 33 aasta jooksul, kui inimesed teavad, et draakon on tapnud inimese. Kohalikud inimesed süüdistasid rünnakus keskkonnakaitsjaid. Väljaspool saart elavad inimesed olid takistanud kohalikke inimesi kitse tapmast ja jätnud neid draakonite jaoks. Komodo draakonid ei leidnud enam vajalikku toitu, mistõttu nad tulid toidu otsimiseks kohtadesse, kus elasid inimesed. Paljud Komodo saare põliselanikud usuvad, et Komodo draakonid on tegelikult sugulaste reinkarnatsioon ja neid tuleks kohelda austusega.

24. märtsil 2009 ründasid kaks Komodo draakonit Komodo saarel kalurit Muhamad Anwarit ja tapsid ta. Nad ründasid Anwarit pärast seda, kui ta kukkus suhkruõunapuust välja. Ta oli tugevalt veritsev, sest ta käed, keha, jalad ja kael olid hammustatud. Ta viidi lähedalasuval Floresi saarel asuvasse kliinikusse, kuid arstid ütlesid, et ta oli kohale jõudes surnud.

Komodo draakonid on väga vähe ja nad ei pruugi ellu jääda. Need sisalikud on IUCNi ohustatud loomade punases nimekirjas. Nende kodusaartel ei ela enam palju komodo loheke.

• Komodo (1,701)
• Rincah (1,300)
• Gili Motang (100)
• Gili Dasami (100)
• Flores (umbes 2000)
• Padar (mitte väljasurev)

Praegu võib aga olla vaid 352 emaslooma, kes saavad looduses lapsi. Komodo rahvuspark asutati 1980. aastal, et kaitsta Komodo draakonit tema kodusaartel.

Paljud asjad on draakonite arvu vähendanud, sealhulgas: vulkaanid, maavärinad, heade elupaikade kadumine, tulekahjud, loomade vähesus, turism ja ebaseaduslik küttimine.

Komodo draakonite või nende nahkade ostmine või müümine on rahvusvahelise seaduse CITES (ohustatud liikidega rahvusvahelise kauplemise konventsioon) kohaselt ebaseaduslik.

• Draakon
• Megalania prisca - tohutu suur, väljasurev monitori sisalik
• Monitori sisalik