Metssea (Sus scrofa) on suurim tänapäeval elutsev sigade (Suidae) sugukonda kuuluv imetaja. Metssead on pruunikad kuni hallikad, neil on lühike jäme karvkate, tugevad käpad ja emastel ja isastel võivad olla näha kihvad ehk kihvade alged. Isased (värsad või metssikud) on üldiselt suuremad ja jämedama kaelaga; täiskasvanu metssiga võib kaaluda mõnest kümnest kilost kuni üle 200 kg, sõltuvalt alamliigist ja toitumisest.

Levik ja elupaigad

Metssead elavad looduslikult laialdaselt Euroopas, Aasias ja Põhja-Aafrikas, kuid neid on tutvustatud ja levinud ka Ameerikasse, Austraaliasse ning teistesse piirkondadesse. Nad kohanevad kergesti nii metsade, soode, niitude kui ka põllumajandusmaade ja isegi linnalähedaste aladega — seetõttu võivad nad asuda peaaegu kõikjal maailmas, isegi paljudes riikides, mis ei ole nende loomulikud elupaigad.

Eluviis ja toit

Metssead on kõikjal sööjad: nende menüüsse kuuluvad taimed (juured, mugulad, marjad, lehed), putukad, vähimärjad, väiksemad loomad, munad ja vahel ka surnud loomade liha. Nad on osavad ka maapinna kaevajad — oma nöörimisharjumusega segavad nad pinnast, mis mõjutab taimkatet ja võib kahjustada põllukultuure. Metssead on sageli aktiivsed hämarikus ja öösel ning elavad sotsiaalselt: isased nooremad võivad elada koos, emasloomad ja pojad moodustavad tihedamaid rühmi ehk "laume".

Paljunemine

Paljud populatsioonid paljunevad korrapäraselt: paaritumisperiood sõltub kliimast ja toidulähedusest, tiinus kestab ligikaudu 114–116 päeva ja pesakonnas võib olla tavaliselt 4–8 võsukest, vahel rohkem. Emane kaitseb järglasi aktiivselt mitme kuu jooksul; noored jäävad emaga kuni uue pesakonna sündini või kuni nad iseseisvuvad.

Suhted inimestega ja majanduslik tähtsus

Metssead on olnud inimtegevuse osaks juba tuhandeid aastaid: neid kütiti toidu ja nahkade eest, mõnikord kasvatati ka metssea ja kodusiga vahelist hübriidi. Nende liha (metssea liha) on paljudele hinnaline toiduaine. Samas põhjustavad metssigade suurenevad populatsioonid raskusi:

  • majanduslik kahju põllumajandusele — metssigade kaevamised ja söödud saagid;
  • liiklusõnnetused, kui loomad ületavad teid;
  • kahju looduslikele kooslustele ja põlvnemise segunemine kohalike liikidega, kui nad on invasiivsed;
  • haiguste levik — metssigadel võivad olla patogeenid ja parasiidid, mistõttu neid on vahel nähakse ka parasiitidena või haiguste kandjatena.

Kliiniliselt olulised haigused, mida metssigad võivad levitada, hõlmavad näiteks Aafrika siga katku (ASF) ja muid sigadele ohtlikke patogeene. Lisaks kannavad nad parasiite, mis võivad nakatada inimesi ja koduloomi.

Kultuur ja ajalugu

Metssead on olnud tugev osa paljude rahvaste tsivilisatsioonide mütoloogiast. Kreeka, Foiniikia ja Pärsia mütoloogias esinevad metssigade kujutised — mõnes traditsioonis nähakse neid kui metsikuid ja ohtlikke, teistes kui vapraid ja tugevad loomi. Samas on nad mõnikord kujutatud negatiivselt või seostatud haiguste ja räpase eluviisiga, mistõttu neid on nähtud ka kui parasiitidena inimühiskonnas. Kultuuriliselt on nad olnud nii toidulaua kui ka sümboolse tähtsusega loomad.

Kuni 1930. aastateni kasutati hambaharja valmistamisel sageli metssigade karvu. Harjaste jaoks vajalikud karvad pärinesid tavaliselt metssiga kaelapiirkonnast. Harjad olid populaarsed, sest harjased olid pehmed. See ei olnud aga parim materjal suuhügieeni jaoks, sest karvad kuivasid aeglaselt ja sisaldasid tavaliselt baktereid.

Kaitse ja juhtimine

Rahvusvaheliselt on metssigade liikuna (Sus scrofa) seisund pigem muretu — paljud populatsioonid on arvukad — kuid lokaalselt võib esineda nii hüppelist kasvu kui ka kahanemist. Kuna metssigade populatsioonikasv võib tuua kaasa suurt majanduslikku kahju ja terviseriske, on kasutusel mitmeid juhtimisviise:

  • sihtotstarbeline küttimine ja populatsiooni reguleerimine;
  • piirdeaiad ja muud tõkked põllumajanduse kaitseks;
  • bioohutuse meetmed, et piirata haiguste levikut kodusigadele;
  • uuringud reproduktiivkontrolli ja šokifertiilsuse meetodite alal.

Kokkuvõte

Metssea (Sus scrofa) võime kohaneda ja mitmekesine toit tähendab, et ta on nii majanduslikult tähtis kui ka potentsiaalne kahjur. Tema roll kultuuris ja ajaloos on olnud mitmekihiline — austatud, hirmutav ja kasulik. Samal ajal nõuab metssigade levik tänapäeval tähelepanelikku juhtimist ja bioohutust, et vähendada põllumajanduslikke kahjusid ja haiguse leviku riske.