Sarvaine
Keratiinid on kiuliste valkude perekond. Loomade karvad, sarved, küüned, sõrad, kabjad, kestad, nokad ja suled koosnevad keratiinist. Nimi tuleneb kreeka keelest keras, mis tähendab sarvi.
Keratiinid on sitked ja lahustumatud. Nad moodustavad kõva, kuid mitte-mineraalseid struktuure roomajatel, lindudel, kahepaiksetel ja imetajatel. Sarnane bioloogiline sitkus on olemas ka kitiinil.
Keratiinifilamentide mikroskoopia rakkude sees.
Erinevad kasutusviisid loomadele
Keratiinid on nahast välja kasvavate struktuuride peamine koostisosa:
- α-keratiinid imetajate karvades (sh villas), sarvedes, küünte, küünte ja kabjades.
- kõvemad β-keratiinid roomajate soomustes ja küünistes, nende kestades (chelonia, nagu kilpkonn, kilpkonn, terrapiin) ning lindude sulgedes, nokkides ja küünistes. Need keratiinid moodustuvad peamiselt beetakihti. Kuid beetalehti leidub ka α-keratiinides.
Lülijalgsete, näiteks koorikloomade eksoskeleti osad on sageli keratiinist, mõnikord koos kitiiniga.
Keratiini leidub ka paljude loomade seedetraktis, sealhulgas ümarussidel (mille väliskihi on samuti keratiinist).
Kuigi praegu on raske olla kindel, on peaaegu kindel, et dinosauruste soomused, küünised, mõned kaitsvad soomused ja nokad koosnesid mingist keratiinist.
Silk
Putukate ja ämblikute toodetud siidifibroiinid liigitatakse sageli keratiinide hulka, kuigi ei ole selge, kas nad on fülogeneetiliselt suguluses selgroogsete keratiinidega.
Ka putukate nukukestes, ämblikuvõrkudes ja munakestes leiduv siid on keerdunud β-pleeditud lehed, mis on ühendatud suuremateks supermolekulaarseteks kogumiteks kokku keritud kiudududeks.
