Pterodactylus – väike juraaja pterosaurus: määratlus ja leiukohad

Pterodactylus oli väike pterosaurus ehk lendav roomaja, kes elas hilisemal juraajal — umbes 150 miljonit aastat tagasi — samal ajal paljude tuntud dinosaurustega. Nimi Pterodactylus tuleb kreekakeelest ja tähendab "tiiva-sõrm" (pteron = tiib, daktylos = sõrm), viidates sellele, et tema tiivamembraani kandis tugevasti pikenenud neljas sõrm. Pterodactylus kuulub lühikesesaba tüüpi pterosauruste rühma (pterodactyloideid), mis levis ja arenes kuni kriidiaja lõpuni.

Määratlus ja ehitus

Pterodactylus oli suhteliselt väike pterosaurus — enamikul isenditel oli tiivaulatus tavaliselt umbkaudu 0,5–1,0 meetrit. Pea oli piklik ja kitsas, esiotsas palju teravaid konksujas või konksutaolisi hambaid, mis sobisid hästi väikeste kalade ja putukate püügiks. Keha oli kerge ja õõnesluuline, mis koos suure tiivapinnaga võimaldas tõhusat lendu. Erinevatel isenditel on leitud ka väikesi nokakraede ehk mõnikord karni või kroonu meenutavaid väljakasve, kuid nende kuju võis oluliselt sõltuda liigist, soost ja vanusest.

Leiukohad ja säilumine

Esimesed ja kõige arvukamad Pterodactylus-fossiilid leiti Solnhofenist Baierimaal Saksamaal. Need kuulsad kivistised on säilinud peeneteralises lubjakivis — nn litograafilises kivimis —, mis tekkis soojades laguunides ning tekitas karbonaatsetes kihtides erakordselt hea detailiga säilmeid. Solnhofeni kihtidest on väljakaevatud ka teised olulised liigid, näiteks varajane lind Archaeopteryx, samuti kalad, molluskid ja teised mere- ning rannikuelanikud.

Eluviis ja ökoloogia

Pterodactylus võis elada väikestel saartel laguunis või rannikul ning toitus tõenäoliselt peamiselt väikestest kaladest ja vees või veekogu äärsetest taimelistest/putukatest. Tema hambad sobisid kinnipüüdmiseks ja libedate saakloomade kinnihoidmiseks. Lennu- ja liikumisviiside osas osalesid pterosaurused tõenäoliselt nii ülevõllikulisel lennul kui ka tiibrahapu kiiretel sooritustel; nad võisid hüpata või visata end lähteasendist välja, kasutades kõigi nelja jäseme jõudu (nn kvadrupedaalne start).

Säilumine ja teaduslikud järeldused

Solnhofeni säilmete suurepärane olukord on võimaldanud uurida mitte ainult luid, vaid ka tiivamembraane, naha tekstuuri ja mõnikord ka seedemassi. Paljud Pterodactylus-leiud on olnud noorloomad või nooremad isendid, mistõttu on taksonoomia ja liikide eristamine olnud keeruline — nähtavaid erinevusi on vahel seletatud kas vanuse, soo või loomulikule varieeruvusele viitavana. Üldiselt kinnitab fossiilne materjal, et Pterodactylus oli üks varasemaid ja paremini dokumenteeritud pterodactyloideid.

Muud tähelepanekud

Kuigi sageli ekslikult liigitatakse lendavaid roomajaid dinosauruste hulka, tuleb meeles pidada, et pterosaurused ei olnud dinosaurused, vaid nendega suguluselt lähivõõras lennuvõimeline rühm. Pterosauruste paljunemis- ja arengustrateegiad erinevad samuti mitmel viisil dinosaurustest — näiteks on teada, et pterosauruste munad olid pehmemad ja noored võisid olla suhteliselt iseseisvad kohe pärast koorumist.

Kokkuvõttes annab Pterodactylus hea näite väikesest, kohastunud lennustulenevast roomajast, kelle parimad säilmed pärinevad Solnhofeni laguunidest ja aitavad mõista juraaja rannikueelset ökosüsteemi.

Küsimused ja vastused

K: Mis on Pterodaktylus?

K: Kust leiti esimesed isendid?

K: Millises keskkonnas nad elasid?

K: Millal see avastati ja kirjeldati?

K: Mitu isendit on tänapäeval teada?

K: Milliseid teisi liike on leitud koos Pterodactylus'e fossiilidega?

K: Kuidas need olendid toitusid, kui nende keskkonnas oli vähe elu, mis neid toetas?

Otsing