Seemnetaimed (Pteridospermatophyta) – määratlus ja ajalugu

Seemnetaimed (Pteridospermatophyta) on mitmed erinevad väljasurevate seemnetaimede (spermatophyta) rühmad.

Vanimad fossiilsed tõendid seda tüüpi taimede kohta pärinevad ülemisest devoni kihist, ja nad õitsesid eelkõige karbon- ja permiajal.

Pteridospermide arvukus vähenes mesosoikumi ajal ja enamasti kadusid nad kriidi lõpuks, kuigi mõned fossiilsed pteridospermiataolised taimed näivad olevat säilinud Tasmaanias ka eotseeni ajal.

Määratlus ja olemus

Seemnetaimed ehk "seemn-sarnased" taimed tunti selle järgi, et nende lehed võisid välimuselt sarnaneda sõnajalgade lehtedega, kuid nad paljunesid seemnete kaudu. Tegemist ei ole ühe homogeense ja monofüleetilise rühmaga, vaid mitme eri sugupuude kogumiga, mida ühendasid teatud morfoloogilised tunnused – eelkõige seemnete (ovulite) olemasolu koos lehekujulise vegetatsiooniga. Seetõttu käsitletakse pteridosperme sageli formaalrühmana (form taxon).

Morfoloogia ja paljunemine

Paljude pteridospermide lehed on jagunenud ja näevad välja nagu tänapäeva sõnajalgade frondid. Erinevalt sõnajaladest kandsid nad aga emas- ja isassuguelundeid (ovuleid ja mikrosporangia), mis viisid seemnekeskkonna tekkimiseni. Seened (seed) koosnesid sisemisel koorekihil paiknevatest viljastumiskohtadest ja ümberkasvanud kaitsekihist (integument). Mõned liigid olid väiksed põõsad, teised aga suured puu-taolised vormid, mis moodustasid metsade patsid ja osalesid süsivesikuterikaste setete tekeprotsessis.

Taksonoomia ja evolutsioon

Pteridospermad ei moodusta tingimata ühtset evolutsioonilist haru — erinevatel aegadel ja eri piirkondades ilmusid seemneid arendanud vormid iseseisvalt. Klassikalised pteridospermide rühmad hõlmavad näiteks Lyginopteridales'e, Medullosales'e ja Glossopteridales'e, mis olid geograafiliselt ja ajaliselt erinevad, kuid kõik jagasid sõnajalg-sarnast lehemorfoloogiat ja seemnetega paljunemist. Nende uurimine aitab mõista, kuidas algsed seemnetaimed erinesid ning kuidas arenesid hilisemad suured seemnerühmad (nt paljud tänapäevased vabonimelised ja tüved).

Fossiilne rekord ja ökoloogiline roll

Pteridospermide fossiile leidub peamiselt kivististes ja perimineraliseeritud (nt kaltsiumkarbonaadis või ränis) materjalis. Paljud neist on säilinud Karboni (karbon) süsirohukates kihtides, kus nad moodustasid olulise osa märgade metsade floora struktuurist ning aitasid kaasa süsi tekkimisele. Reproduktiivstruktuuride, näiteks ovulite ja mikrosporangiate, hästi säilinud näited on aidanud rekonstrueerida nende bioloogiat ja sugulussuhteid.

Vähenemine ja väljasuremine

Pteridospermide mitmekesisus hakkas vähenema mesosoikumis, kui teised seemnerühmad — eriti erinevad võrsed ja hiljem ka õistaimed — hakkasid domineerima maastikke. Enamik pteridospermide rühmadest oli kadunud kreetsel lõpul, kuid aeg-ajalt leitakse hilisemat pteridospermi-laadset materjali, mis viitab sellele, et mõningad järelejäetavad liinid võisid püsida kabelates kliima- või geograafilistes refugiaalsetes piirkondades (näiteks Tasmaania), kuni eotseeni ajastuni.

Tähtsus teaduses

Pteridospermide uurimine on oluline, sest need aitavad mõista seemnetaimede varajast evolutsiooni, seemnete anatoomiat ja paljunemismehhanisme ning floora struktuuri setete tekkimise perioodidel. Tänu hästi säilinud fossiilidele on võimalik taastada nii morfoloogiat kui ka ökoloogiat, mis annab väärtusliku panuse taimede evolutsiooni laiemasse pildisse.

Otsing