Robert Hooke FRS (Isle of Wight, 18. juuli 1635 - London, 3. märts 1703) oli inglise loodusteadlane, arhitekt ja polümaatik. Hooke mängis 17. sajandi teaduse sünni juures olulist rolli nii eksperimentaalsete kui ka teoreetiliste töödega. Ta oli Robert Boyle'i ja Christopher Wreni kolleeg ning Isaac Newtoni konkurent. Hooke oli Londoni suure tulekahju järel 1666. aastal toimunud ülesehituskavade üks eestvedajaid.

Hooke'i portree ei ole säilinud.

Haridus ja varane tegevus

Robert Hooke sündis Isle of Wightil 1635. aastal. Noorest east alates huvitas teda mehaanika, optika ja mikroskoopia. Ta veetis osa haridusajast Londonis ning töötas hiljem Oxfordis, kus sattus koostööle teadlastega, kes huvitusid gaaside ja eksperimentaalse meetodi uurimisest. Teise noorusaastate olulise pöörde tõi tema koostöö Robert Boyle'iga, kelle juures Hooke töötas abina ja teostas pneumaatilisi katseid.

Teaduslikud panused ja leiutised

Hooke oli erakordselt viljakas teadlane, kelle töö ulatus mitmesse valdkonda. Peamised saavutused ja tähelepanekud:

  • Micrographia (1665) – Hooke avaldas rikkalikult illustreeritud raamatu, kus kajastas esmaklassilisi mikroskoopilisi vaatlusi. Sealt pärineb ka termin cell, mille ta kasutas vaatlusest korkkoes nähtud rakkude kohta.
  • Hooke'i seadus – elastsuse seadus, mis kirjeldab, et venitus või deformatsioon on väikeste nihete korral proportsionaalne rakendatud jõuga. Seda põhimõtet hakati laialdaselt rakendama mehaanikas ja inseneriteaduses.
  • Optika ja mikroskoopia – Hooke parandas mikroskoobi konstuktsiooni ja tegi detaile täis vaatlusi putukatest, taimedest, mineraalidest ja mööblitekstuuridest.
  • Pneumaatika ja õhu omadused – koostöös Boyle'iga aitas ta välja töötada ja täiustada õhupumpu ning osales õhu ja vaakumi omaduste uurimises.
  • Aegmõõtmine ja mehhaanika – Hooke töötas välja ideid täpsema aja- ja käiguhoidmise parandamiseks (tema nimel on vaidlused tasakaaluvedru leiutamise üle), samuti projekteeris ja konstrueeris erinevaid mehhanisme.
  • Geoloogia ja paleontoloogia – Hooke nägi kivimites ja fossiilides märke elusorganismide minevikust ning pidas maapinna kihtide uurimist ajaloo kirjelduseks.

Roll Londoni uuendamisel ja arhitektuuris

Pärast 1666. aasta Londoni suurt tulekahju osales Hooke taastamistööde planeerimises koos Christopher Wreniga. Tema töösse kuulusid linnaplaneerimise ettepanekud, ruumi- ja tänavaskeemid ning ka praktilised mõõdistustööd ja joonised. Kuigi paljud suuremad ehitised on tavaliselt seotud Wreniga, andis Hooke olulise panuse projektide tehnilises ja eksperimentaalses pooles.

Suhted kaasajalistega ja vaidlused

Hooke tegutses tihedalt Royal Society juures ning oli seal pikka aega eksperimentide kuraatoriks. Tema suhe Isaac Newtoniga oli pingeline ja lõpuks lausa vastuoluline: Hooke väitis, et ta oli mõnede gravitatsiooniga seotud ideede eelkäija, ning Newton reageeris kaitseliselt. See vaidlus mõjutas nendevahelisi suhteid ja hilisemaid tunnustusi teaduses.

Pärand ja tähtsus

Robert Hooke mõju teadusele on olnud mitmekesine: tema praktilised leiutised, täpsed vaatlused ja teoreetilised ideed aitasid kujundada kaasaegse eksperimentaalse teadusmeetodi aluseid. Paljud tema tulemused said mõjuvõimseteks tööriistadeks inseneri- ja loodusteadustes ning Micrographia populariseeris mikroskoopia vaatlusi nii teadlaste kui ka laiemate huviliste hulgas.

Surm ja portree küsimus

Hooke suri Londonis 3. märtsil 1703. Tema isiksus oli keeruline: ta oli väga vilgas, ent vahel vaenulik või teravmeelne, mis on mõjutanud tema järeltulevat mainet. Tuntud on, et autentset ja tunnustatud portreed temast ei ole säilinud; seetõttu on tema välimus ajalooliselt vaieldav ja sageli oletustel põhinev.

Robert Hooke’i nime kannavad mitmed tänapäevased tähised ning tema tööde mõju on tunda nii füüsikas, bioloogias kui ka inseneriteadustes — kuigi tema arengutele ei ole alati õiglaselt tähelepanu pööratud, peetakse teda ülevõtlikuks polümaatiks ja üpris mõjukaks 17. sajandi teadlaseks.