Kultuurirevolutsioon (Hiina 1966–1976): põhjused, sündmused ja tagajärjed

Suur proletaarne kultuurirevolutsioon (lihtsustatud hiina keeles: 无产阶级文化大革命, traditsiooniline hiina keel: 無產階級文化大革命, pinyin: Wúchǎn Jiējí Wénhuà Dà Gémìng, sõna-sõnalt: Proletariaadi Suur Kultuurirevolutsioon); hiina keeles lühendatult 文化大革命 või 文革, tuntud ka lihtsalt kui Kultuurirevolutsioon, oli Hiina kommunistliku partei esimehe Mao Zedongi algatatud suurte kultuuriliste ja poliitiliste muutuste aeg Hiinas. Alguskuupäevana loetakse ametlikult 1966. aastat; periood kestis kuni Mao surmani 1976. aastal ning selle otsene lõpp seostub sama aasta oktoobris toimunud "Neliku" (Gang of Four) arreteerimisega.

Põhjused

Kultuurirevolutsioonil oli mitu omavahel seotud põhjust:

• Ideoloogilised ja võimulised pinged partei sees: Hiina Kommunistliku Partei juhtkond oli jagunenud Mao toetajate ja nende vahel, kes toetasid reformimeelsemat poliitikat (näiteks Deng Xiaopingi rühm).
• Reaktsioon Suure hüppe (Suure hüppe) ebaõnnestumisele ja majanduslikele-väljakutsetele: Mao püüdis taastada oma positsiooni ja kriitilise poliitilise initsiatiivi kaudu kõrvaldada nii-öelda "kapitalistlikke" ja "revisionistlikke" elemente parteis ja ühiskonnas.
• Sotsiaalne ja kultuuriline program: Mao soovis radikaalselt muuta haridust ja kultuuri, levitada revolutsioonilist ideoloogiat ning kaasata noori ja massid poliitilisse tegevusse.

Peamised sündmused ja kulg

Kultuurirevolutsioon ei olnud ühtne või lineaarne protsess — see hõlmas eri etappe ja laialdast vägivalda, kaose ja parteisiseste võitluste lainet.

• 1966: Mao kuulutas välja kampaania "nelja vanema" (vanad ideed, kultuur, harjumused, tavad) hävitamiseks ja käivitas massilise poliitilise liikumise. Avalik roll sai Väikesel punasel raamatus (kogumik Mao ütlustest) ja propagandal.
• 1966–1968: tekkisid ja laienesid noorte rühmitused, tuntud kui Punakaardid (Punased Valvurid, Red Guards). Nad ründasid õpetajaid, ametnikke, intellektuaale ja inimesi, keda peeti "kontrarevolutsioonilisteks". Levinud olid võitlusistungid ja avalik alandamine.
• 1967–1968: sagenev relvastatud ja grupeeritud vägivald eri piirkondades. Osalesid nii mässulised rühmitused kui ka sõjaväe üksused, kuni Rahvavabastusarmee (PLA) sekkus ja aitas olukorda rahustada, samas kui sõjaväe roll muutus oluliseks võimumängus.
• 1969: XIX parteikongress (üheksas kongressit mainite allikas) tugevdas Maole lojaalsete jõudude positsiooni parteis, kuid see ei tähendanud liikumise lõppu igas mõttes.
• 1971: Lin Biao (Mao lähedane liitlane ja riigisekretär) hukkus müstilistes oludes lennuõnnetuses, kui tema väidetav katse riigipöördeks ebaõnnestus. See sündmus raputas partei ja avalikkust.
• 1976: Mao Zedongi surm 9. septembril vähendas otseselt massiliikumise poliitilist impulssi. Oktoobris 1976 arreteeriti ja hiljem süüdistati juhtiv rühmitus, nn "Gang of Four" (mille hulka kuulus ka Mao abikaasa Jiang Qing) liialt radikaalse ja repressiivse poliitika eest.

Kes olid peamised osapooled

• Mao Zedong – liikumise peamine initsiaator ja ideoloogiline juht.
• Lin Biao – algselt Mao toetaja, hiljem traagiliselt hukkunud; tema surm muutis poliitilist olukorda dramatiliselt.
• Jiang Qing ja teised "Gang of Four" – kultuuripoliitika radikaalsed elluviijad, kelle üle järgnenud aastatel toimusid kohtuasjad.
• Deng Xiaoping – alguses tagandatud ja pärssitud, hiljem pärast Mao surma naasis ta poliitikasse ja alustas reformide perioodi.
• Punakaardid (Red Guards) – noored aktivistid, kes mängisid juhtivat rolli aastatel 1966–1968.

Tagajärjed

Kultuurirevolutsioon jättis Hiinasse sügava ja mitmekordse pärandi. Peamised tagajärjed olid:

• Sotsiaalne ja inimlik kahju: massilised tagakiusamised, vangistused, füüsilised rünnakud ja enesetapud. Ametlik parteiaruanne 1981 andis hinnanguliselt umbkaudu 1,770,000 surma kannatunute ja tagakiusamise otsese tagajärjena; paljud ajaloolased ja uurijad usuvad, et tegelik arv võib olla suurem ning hinnangud erinevad — ulatudes sadadest tuhandetest kuni mitme miljoni inimesteni, sõltuvalt metoodikast ja allikatest.
• Kultuuriline kahju: paljud ajaloolised paigad, kunstiteosed, arhivaalid ja religioossed objekte rüüstati või hävitati. Traditsiooniline kultuur ja usupraktikad said tugeva šoki.
• Hariduse ja teaduse häired: koolid ja ülikoolid suleti või tegutsesid piiratud mahus; paljud õpetajad ja teadlased visati eemale või saadeti töökollektiividesse ja põllule "rehabiliteerimise" eesmärgil. Selle taga olid pikaajalised tagajärjed intellektuaalsele elule ja teaduslikule arengule.
• Majanduslik tagasiminek: poliitiline kaos ja massiliikumine avaldasid negatiivset mõju majandusele, tootmisele ja planeerimisele.
• Poliitilised muutused: pärast Mao surma ja "Gang of Four" kukutamist toimus poliitiline pöörang — alates 1978. aastast tõusis Deng Xiaoping ja algas reformide ja avanemise periood, mis viis turumajanduslikele reformidele ning suunas riigi teistsugusele arenguteele.

Kultuurirevolutsiooni vastuolud ja mälestus

Kultuurirevolutsioon on Hiinas ja rahvusvaheliselt tugevalt vastuoluline teema. Aastal 1981 avaldas Hiina Kommunistlik Partei ametliku ülevaate, kus liikumine hinnati kui katastroofilist eksimust, kuid põhjalik avalik debatt ja erapooletu uurimine on osaliselt piiratud. Era- ja perekonnalugu, mälestused ja paljude kannatanute lood jäävad olulisteks allikateks selle perioodi mõistmiseks.

Kokkuvõte

Kultuurirevolutsioon (1966–1976) oli massiline poliitiline ja kultuuriline liikumine, mille algatas Mao Zedong eesmärgiga puhastada parteid ja ühiskonda tema vaate järgi "kapitalistlikest" ja "kontrarevolutsioonilistest" elementidest. Selle käigus toimus suurel hulgal vägivalda, repressioone ja kultuurilist hävitamist ning järellained mõjutasid Hiina sotsiaalset, poliitilist ja majanduslikku arengut aastakümneid. Pärast Mao surma ja poliitiliste rivaalide kukutamist suundus riik 1970. aastate lõpus reformide teele, mis muutis Hiina kursi oluliselt.

Küsimused ja vastused

K: Mis oli suur proletaarne kultuurirevolutsioon?

K: Mis eelnes kultuurirevolutsiooni algusele?

K: Mida tegi Mao selleks, et kõrvaldada kapitalistid kommunistlikust parteist?

K: Kes toetas Maot sel perioodil?

K: Millise raamatu koostas Mao, et saada toetust noortelt?

K: Kes olid Punase kaardiväe liikmed?

K: Kes olid sunnitud selle revolutsiooni ajal lahkuma?

Otsing