Hiina erihalduspiirkonnad: Hongkong ja Aomen — üks riik, kaks süsteemi
Hiina erihalduspiirkonnad Hongkong ja Aomen — "üks riik, kaks süsteemi": autonoomia, põhiseaduslikud vabadused, erikeel ja eriline majandus.
Erihalduspiirkond on Hiina piirkond, millel on suur autonoomia ehk palju võimu enda valitsemiseks. Hiinas on kaks erihalduspiirkonda: Hongkong ja Aomen. Erinevalt teistest Mandri-Hiina piirkondadest on erihalduspiirkondadel oma põhimõtted ja õiguslik raamistik, mis erineb Hiina Rahvavabariigi põhiseadusest. Neid erireegleid ja -vabadusi sätestab nii-öelda "üks riik, kaks süsteemi" põhimõte ning vastavad piirkondlikud "põhiseadused" (Basic Law), mis annavad Hongkongile ja Aomenile vabadusi, mida Mandri-Hiinas ei ole. Nende hulka kuuluvad näiteks usuvabadus, sõnavabadus, ajakirjandusvabadus, kogunemisvabadus ja petitsioonivabadus ning õigus kujundada oma majandus- ja haldusreegleid.
Ajalooline taust ja üleandmised
Hongkong tagastati Suurele Hiinale 1. juulil 1997 ning Aomen (Macau) 20. detsembril 1999. Mõlemal alal sõlmiti üleandmise kokkulepped, mille alusel kohaldatakse 50aastast üleminekuperioodi: Hongkongi puhul kuni 2047. aastani ja Aomeni puhul kuni 2049. aastani. Selle perioodi jooksul pidid erihalduspiirkonnad säilitama oma senise elus- ja õiguskorra ning oma sisesed vabadused.
Õiguskorra ja valitsemise erinevused
Hongkong ja Aomen erinevad Mandri-Hiinast mitmel praktilisel moel:
- Õiguslikud traditsioonid: Hongkongis kehtib peamiselt common law ehk Briti õigustraditsioon, Aomenis põhineb õigussüsteem peamiselt Portugali ja kontinentaal-Euroopa tsiviilõiguse traditsioonil.
- Piir ja immigratsioon: Mõlemal erihalduspiirkonnal on eraldi piirihaldus ja toll; nad kontrollivad ise oma immigratsioonipoliitikat ja saavad otsustada, keda piirkonda ilma viisata sisse lubatakse.
- Majandus- ja rahandusvabadus: Eripoliitika lubab neil kehtestada oma majandusreegleid, mistõttu on Hongkongi ja Aomeni majandus palju vähem tugevalt keskasutuslikult juhitud kui Mandri-Hiinas.
Praktilised näited autonoomiast
- Mõlemal on oma valuuta (Hongkongi dollar HKD ja Aomeni pataka MOP).
- Mõlemal on oma passid ja reisidokumendid (näiteks Hongkongi erihalduspiirkonna pass), mis võimaldavad eraldi viisa- ja reisikorraldust.
- Nad säilitavad eri ametlikud keeled ja kirjakultuuri, ning omavad õigust korraldada oma haridussüsteemi ja meediapoliitikat.
Keeled ja kultuur
Mandariini keel on Mandri-Hiinas peamine kõne- ja riigikeel, ning lihtsustatud hiina keel on peamine kirjakeel seal. Hongkongis ja Aomenis on olukord erinev: nendes piirkondades on igapäevases kõnes domineeriv kantoni keel, kirjalikus suhtluses aga kasutatakse laialdaselt traditsioonilist hiina keelt. Lisaks on ametlikuks keel(t)eks ka inglise Hongkongis ja portugali keel Aomenis — need keeled on jäänud alade varasemate kolonialsete sidemete tõttu.
Tänapäeval õpetatakse ja kasutatakse Mandariini üha enam ka erihalduspiirkondades, kuid kohalike igapäevakeelte ja kultuuride eripära jääb olulise tähendusega nii meedias, kirjanduses kui igapäevases suhtluses.
Majandus ja rahvusvaheline positsioon
Hongkong on olnud oluline rahvusvaheline finantskeskus ja vaba turg, samas kui Aomen on tuntud kasiino- ja turismikeskus. Mõlemad piirkonnad saavad juhtida oma majanduspoliitikat ja osaleda teatud rahvusvahelistes suhetes eraldi, näiteks läbi iseseisvate kaubandussidemete või spordi- ja kultuuriosalemiste. Samas on nende majandus- ja poliitilised sidemed Mandri-Hiinaga tugevad ja kasvavad.
Väljakutsed ja arutelud autonoomia üle
Kuigi "üks riik, kaks süsteemi" pidi tagama laia autonoomia, on viimastel aastatel tekkinud pingeid ja vaidlusi selle rakendamise üle. Hongkongis on olnud suured meeleavaldused ning 2020. aastal kehtestatud rahvusliku julgeoleku seadus tõi kaasa muret sõnavabaduse ja kodanikuõiguste piiratuse pärast. Aomenis on protestid ja konfliktid olnud väiksema ulatusega ning administratiivne olukord on rahulikuma iseloomuga, kuid ka seal lahendatakse autonoomiaga seotud küsimusi Mandri-Hiinaga kooskõlastatult.
Kokkuvõte
Hongkong ja Aomen on Hiina kaks erihalduspiirkonda, millel on eripärane õigusruum, mitmesugused vabadused ja eraldi halduslahendused — seda kõike raamistab "üks riik, kaks süsteemi". Need erisused annavad piirkondadele konkreetseid praktilisi eeliseid (erinev õiguskorra traditsioon, oma valuuta, passid, keele- ja kultuuriline eripära), kuid samaaegselt tekitavad ka keerukaid poliitilisi diskussioone autonoomia kestvuse ja ulatuse üle tulevikus.
Ajalugu
Pärast seda, kui Briti impeerium võitis Hiinat oopiumisõdades, oli Hiina sunnitud loovutama Hongkongi brittidele pärast ebavõrdsete lepingute sõlmimist, mis soosisid Briti huve. Nad pidid 1842. aastal loovutama kontrolli Hongkongi saare üle, 1860. aastal Kowlooni poolsaare ja 1898. aastal sunniti nad 99 aastaks rendile andma uued territooriumid. 1980. aastatel, kui tema rendileping Uus-Territooriumide kohta oli peaaegu lõppenud, püüdis Ühendkuningriik uuendada oma rendilepingut Uus-Territooriumide kohta. Hiina keeldus aga rendilepingut uuendamast. Kuna uutel territooriumidel elas pool Hongkongi elanikkonnast ja suurem osa veevarustusest, oleks Kowlooni ja Hongkongi saare olemasolu ilma uute territooriumideta hävitanud Hongkongi majanduse. Vastumeelselt otsustas Suurbritannia 1984. aastal alustada läbirääkimisi Hongkongi tagastamise üle. 1988. aastal nõustus Hiina toetama põhiseadust, mis muudaks Hongkongi Hiinale tagastamisel erihalduspiirkonnaks, ning 1997. aastal tagastati Hongkong Hiina Rahvavabariigile.
1557. aastal rajas Portugali impeerium alalise asula Aomeni saarele, olles saanud Hiinalt loa seal randuda ja kaubelda. Siiski võttis ta 1951. aastal Taipa ja 1864. aastal Coloane üle ning 1887. aastal oli Hiina sunnitud allkirjastama lepingu, et muuta Macau Portugali alaliseks kolooniaks. Pärast seda, kui sõjaväeline riigipööre kukutas 1974. aastal Portugali valitsuse, lubas uus valitsus siiski kõik ülemeremaad tagasi anda. 1986. aastal alustasid Portugal ja Hiina läbirääkimisi selle üle, kuidas tuua Aomeni kontroll Hiinale tagasi rahumeelselt, ning 1999. aastal sai Aomenist Hiina Rahvavabariigi erihalduspiirkond.
Piirkondlik staatus Hiinas
Hiina nõustub, et "Hongkongi/Macau kui erihalduspiirkonna kaubandus-, sotsiaal- ja õiguselu jääb selliseks, nagu see on" kuni 50 aasta möödumiseni Hiina Rahvavabariigi osana. Hongkongi puhul kestab selle katkematu staatus kuni 2047. aastani ja Macau puhul kuni 2049. aastani. Pärast seda on Hiina Rahvavabariigil lubatud valitseda Hongkongi ja Aomeni üle nii, nagu talle meeldib.
Küsimused ja vastused
K: Mis on erihalduspiirkond (SAR)?
V: Erihalduspiirkond (SAR) on Hiina piirkond, millel on suur autonoomia ehk palju võimu, et ennast ise valitseda.
K: Mitu erihalduspiirkonda on Hiinas?
V: Hiinas on kaks erihalduspiirkonda: Hongkong ja Aomen.
K: Mis on põhiseadus?
V: Põhiseadus on Hiina Rahvavabariigi (HRV) põhiseadusest erinev põhiseadus. See võimaldab Hongkongile ja Aomenile vabadusi, mida ülejäänud Hiinas ei ole, näiteks usu-, sõna-, ajakirjandus-, kogunemis- ja petitsioonivabadus. Lisaks võimaldab see neil ise otsustada oma majandusreeglite üle.
K: Mida tähendab poliitika "üks riik, kaks süsteemi"?
V: Poliitika "üks riik, kaks süsteemi" viitab asjaolule, et mõlemal erihalduspiirkonnal on oma valuuta, passid, ametlikud keeled jne, kuid nad on siiski osa ühest riigist - Mandri-Hiinast.
K: Millist keelt räägitakse nendes piirkondades kõige sagedamini?
V: Neis piirkondades räägitakse kõige rohkem kantoni keelt.
K: Kas inglise ja portugali keel on nendes piirkondades samuti ametlikud keeled? V: Jah, inglise ja portugali keel on ka asjaomastes erihalduspiirkondades ametlikud keeled, kuna need piirkonnad olid varem nende kontrolli all.
Otsige