Oopiumisõjad olid kaks sõda Hiina ja lääneriikide vahel Qingi dünastia ajal. Esimene oli Suurbritannia ja Hiina vahel ning kestis 1839–1842. Teine kestis 1856–1860 ja hõlmas lisaks Suurbritanniale ka Prantsusmaad. Need konfliktid ühendusid ka laiemate geopoliitiliste ja majanduslike huvidega: lääneriigid soovisid avada Hiinat oma kaubandusele, tagada diplomaatsuhted Pekingi tasemel ning laiendada oma mõju regiooni.

Sõjad olid seotud paljude muude asjadega peale oopiumi. Neid mõjutasid Hiina sisepoliitilised pinged, lääneriikide ambitsioonid vaba kaubanduse ja kolonisatsiooni suunas ning Qingi dünastia järkjärguline nõrgenemine. Oopiumi import ja sellega kaasnenud hõbeda väljavool tekitasid Hiinas majanduslikke ja sotsiaalseid probleeme ning suurendasid konflikti teravust. Võitmine nõrgestas Qingi dünastiat, sundides Hiinat vastu võtma nn ebavõrdseid lepinguid, mis muutsid riigi rahvuslikku suveräänsust ja aitasid avada Hiina sadamad lääneriikidele.

Oopium on oopiumimooni seemnetes sisalduv looduslik aine. Oopiumi ekstraheeritakse mooniseemnetest ja sellest toodetakse ka tugevamaid opiaate. 19. sajandi esimesel poolel oli Briti India peamine allikas, mille kaudu toodi oopiumit Hiinasse – see oli väga kasumlik kauplemisartikkel, mis tasakaalustas Briti kaubavajadust hiina teede ja luksuskauba (näiteks teede ja siidi) vastu. Oopiumi laialdane tarvitamine tekitas Hiinas suuri sotsiaalseid ja majanduslikke pingeid ning oli otseseks põhjuseks sõjategevusele.

Põhietapid ja tähtsamad sündmused

  • Taust: Hiina keelas oopiumi ametlikult, kuid must turg ja salakaubandus kasvasid. Britannia kaupmehed ja India tootmine tagasid jätkuva impordi.
  • 1839 – Lin Zexu ja Humen: Keiserliku ametniku Lin Zexu juhtimisel konfiskeeriti ja hävitati Cantonis (Guangzhou) suuri oopiumikoguseid Humenis, mis oli otsene provokatsioon Suurbritannia vastu ja käivitas relvastatud konflikti.
  • Esimene oopiumisõda (1839–1842): Britid kasutasid mereväelist ülekaalu, blokeerisid sadamaid ja vallutasid strateegilisi paiku. Konflikt lõppes Nanjingi rahulepinguga (1842), mille tingimused hõlmasid Hongkongi saare loovutamist Suurbritanniale, viie sadama avamist („treaty ports”) (Canton, Amoy, Fuzhou, Ningbo, Shanghai), suure sõjavõla (indemnity) tasumist Hiina poolt ning tollide fikseerimist.
  • 1856 – „Arrow” ja teised pretekstid: Teine sõda algas pärast vaidlust laeva Arrow ümber ja laiemalt seoses lääne missaonäride ja kaupmeeste rünnakutega. Prantsusmaa liitus konfliktiga, viidates Prantsuse misjonäri tapmisele.
  • 1856–1860 – Teine oopiumisõda: Anglo-prantsuse väed ründasid Taku kindlusi ja tungisid lõpuks Pekingi alla. Sõjategevuse käigus hävitati ja rööviti Yuanmingyuani ehk Suvepalee 1860. aastal. 1858. aastal sõlmiti Tientsini (Tianjin) lepingud, mis avasid veel rohkem sadamaid, legaliseerisid kaubandust, lubasid diplomaadid Pekingi ja andsid lastele erineva õiguse (ekstraterritoriaalsus) – ja need tingimused kinnitati 1860. aasta Pekingi konventsiooniga.

Tähtsamad lepingud ja tagajärjed

  • Nanjingi leping (1842): Hiina pidi maksma suurt sõjavõla, loovutas Hongkongi saare Suurbritanniale, avas viis sadamat ja lõpetas kantoni süsteemi monopoliseeritud kaubanduse kujul.
  • Tientsini lepingud (1858) ja Pekingi konventsioon (1860): laiendasid võõrriikide õigusi (diplomaatiline esindatus Pekingi tasandil, missioonäreerimise vabadus), avasid rohkem sadamaid, lubasid lääneriikide laevade liikumist sisemaal ja legaliseerisid lõpuks oopiumi müügi. 1860. aasta konventsioon kinnitas ka Qingi kohustusi ja nõudis täiendavaid rahalisi hüvitisi ning loovutas osaliselt Kowlooni mandriosa Suurbritanniale.
  • Juriidiline ja majanduslik mõju: Lääneriikidele kehtestati ekstraterritoriaalsus (nende kodanikud olid kohustuslikult vastavates kohtutes), Hiina tollid ja kaubandustingimused said piiratud ning "most favoured nation" põhimõte tugevdas Lääne eeliseid.

Pikaajaline mõju Hiinale ja maailmale

Oopiumisõjad tähistasid Qingi dünastia nõrgenemise algust ja tõid kaasa nn ebavõrdsete lepingute ajastu, mis vähendas Hiina suveräänsust ja võimaldas välisriikidel luua tööstuslikke ja kaubanduslikke huvisid Hiinas. Sõjad aitasid kujundada uut tüüpi globaalseid suhteid ja näitasid tööstusriikide sõjalist ning tehnoloogilist üleolekut. Hiina siseriiklikud konfliktid, nagu Taipingide mäss (1850–1864), halvenesid, kuna keskvalitsus pidi tegelema nii välisohu kui ka sisekriisidega.

Pikaajalised tagajärjed hõlmasid:

  • sotsiaalseid ja majanduslikke häireid (sõjajärgsete kulude ja oopiumi mõju tõttu);
  • rahvusliku ärkamise ja reformiliikumiste esilekutsumist (nt enese tugevdamise liikumine ja hilisemad reformikatsed);
  • pingete kasvu Hiina ja lääneriikide vahel, mis aitas kaasa 20. sajandi alguse poliitilistele muutustele ja lõpuks Qingi dünastia kokkuvarisemisele 1911. aastal.

Mälestus ja hindamine

Tänapäeval nähakse oopiumisõdu sageli kui ühte imperialismi sümbolit ja ajaloolist traumaatilist perioodi Hiina jaoks. Need sündmused on tähtsad nii Hiina rahvusliku mälu kui ka laiemate vestluste jaoks, mis puudutavad kaubanduse eetikat, sõjalist jõudu ja rahvusvahelisi suhteid. Oopiumi küsimus ning lääneriikide aktiivsus Hiinas on sageli tõstetud esile nii ajaloolistes uurimustes kui ka kultuuriloomingus ning poliitilistes aruteludes.

Lisainfo ja põhiallikad: uuringud käsitlevad sõjalist kampaaniat, diplomaatilisi dokumente (Nanjingi leping, Tientsini lepingud, Pekingi konventsioon), Lin Zexu kirjavahetust ja Briti kaubandusajalugu India–Hiina toiduahelas. Need allikad aitavad mõista, kuidas oopiumikauplemine, diplomaatia ja sõjaline jõud ühinesid, et muuta 19. sajandi Hiina rahvusvahelist positsiooni.