Oopiumisõjad
Oopiumisõjad olid kaks sõda Hiina ja lääneriikide vahel Qingi dünastia ajal. Esimene oli Suurbritannia ja Hiina vahel ning kestis 1839-1842. Teine kestis 1856-1860 ja hõlmas ka Prantsusmaad.
Sõjad olid seotud paljude muude asjadega peale oopiumi. Nad olid seotud ka Hiina avamisega Euroopa ja Ameerika kaubandusele ja kolonisatsioonile. Võitmine nõrgestas Qingi dünastiat.
Oopium on oopiumimooni seemnetes sisalduv looduslik aine. Oopiumi ekstraheeritakse mooniseemnetest. Peale selle, et seda tarbitakse otse, muundatakse see opiaatideks.
Oopiumikaubanduse algus
Briti kaupmehed hakkasid Hiinasse oopiumi müüma. Sel ajal kasvatati oopiumi Indias, mitte Hiinas. Oopiumi kasutati traditsioonilises Hiina meditsiinis juba pikka aega enne brittide tulekut, peamiselt haiguste raviks. Kuid oopiumi võib kasutada ka psühhoaktiivse uimastina, mis muudab kasutaja meeleseisundit. Oopium on ka sõltuvust tekitav narkootikum.
Kui britid hakkasid uimastit suurtes kogustes importima, hakkasid hiinlased oopiumi kasutama selle meelemuutva toime tõttu. Üha enam inimesi muutus oopiumist sõltuvaks. Nii said britid eksportida üha rohkem oopiumi. Seda uimastit müües hakkasid britid aeglaselt teenima Hiinasse eksportimisel rohkem raha, kui nad kulutasid Hiina kaupade impordile. Briti oopiumi eksport Hiinasse suurenes oluliselt. Hinnanguliselt 15 tonnilt 1730. aastal tõusis see 75 tonnini 1773. aastal. Oopiumi veeti "kastides". Igas kastis oli 67 kilogrammi (140 naela) oopiumi.
Esimene oopiumisõda
19. sajandi alguses hakkasid Briti kaupmehed viima Hiinasse oopiumi, et tuua Hiina teed tagasi Suurbritanniasse. 1839. aastal ütles Hiina, et britid ei tohi oopiumi oma riiki tuua, mistõttu britid ei rääkinud Hiinale kaasa toodud oopiumist. Hiina ametnikud leidsid palju oopiumi Kantonist, Lõuna-Hiinas asuvast osast, mida praegu nimetatakse Guangzhou'ks, ja hävitasid selle. Britid olid selle peale pahased ja saatsid 1840. aastal püssipaadid, et rünnata Hiina linnu rannikul. Hiinal ei olnud relvi, et end kaitsta, ja nii nad kaotasid sõja.
Hiina oli sunnitud allkirjastama Nankingi lepingu ja Bogue'i lepingu. See sundis Hiinat avama mõned oma sadamad kaubavahetuseks lääneriikidele, mitte ainult Suurbritanniale. Samuti said Hiinas viibivad britid õiguse eksterritoriaalsusele, mis tähendab, et kui neid süüdistatakse kuriteos, võivad nende üle kohut mõista mitte Hiina ametnikud, vaid nende enda ametnikud. Lõpuks pidi Hiina loovutama Hongkongi saare, millest sai Briti koloonia. Suurbritannial ei olnud midagi vastutasuks anda, ja nii said need lepingud esimeseks neist, mida tuntakse kui "ebavõrdseid lepinguid". Peagi sõlmisid teised lääneriigid Hiinaga sarnaseid lepinguid.
Teine oopiumisõda
Teine oopiumisõda oli Hiinas tuntud ka kui noolesõda või inglise-prantsuse sõda. Selles sõjas, mis algas, kui hiinlased võtsid Guangzhou sadamas üle ühe briti laeva nimega The Arrow, võtsid suure osa ka Prantsuse sõdurid. Suurbritannia ja Prantsusmaa koos Venemaa ja Ameerika Ühendriikide vägedega ründasid rohkem Hiina linnu. Nende hulka kuulus ka 1857. aasta Kantoni lahing ning 1860. aastal põletati põlema Pekingi vana suvepalee (Yuanmingyuan). Selle sõja lõpus pidid hiinlased allkirjastama veel rohkem "ebavõrdseid lepinguid". Need hõlmasid oopiumi seadustamist Hiinas, kõigi oma sadamate avamist kaubanduseks ja osa Kowlooni poolsaare loovutamist brittidele, millest sai osa Hongkongi kolooniast.
1898. aastal, pärast esimest Hiina-Jaapani sõda, võttis Suurbritannia 99-aastase rendilepingu alusel kontrolli uute territooriumide üle. Selle 99 aasta möödudes tagastab ta kogu Hongkongi koloonia, sealhulgas renditud maa, Hiinale. See juhtus 1. juulil 1997, mis tegi Hongkongist esimese Hiina Rahvavabariigi kahest erihalduspiirkonnast.
