Kell on seade aja mõõtmiseks. Väike kantav kell — ja eriti isiklikuks kasutamiseks mõeldud mudel — on tihti ka aksessuaar. Originaaltekstis kasutatud väljend: kell, viitab konkreetsele kantavale kellale, mida inimene sageli taskus või randmel kannab. Kantavad kellad on mugavad aja kiireks vaatamiseks ja neid kasutatakse nii praktiliselt kui ka esteetilistel eesmärkidel. See on ka meeste ja naiste moeaksessuaar ning selleks on mõeldud kalleid kellasid; kell võib olla üks väheseid aksessuaare, mida mees regulaarselt kannab.

Käekell on spetsiaalselt randmel kandmiseks mõeldud kell, mis kinnitatakse rihma või muu käevõru abil. Taskukella kantakse tavaliselt taskus või vestitaskus, neid on eri ajastutel kujundatud eri viisidel. On ka muid variante: näiteks riputatavad või kinnitatavad kellad. Õed kannavad sageli oma vormiriietuse esiosale kinnitatud käekella; see ripub lühikesest rihmast nii, et kui kasutaja selle üles tõstab, on kellaplaat nähtaval ja numbriketas on paremal pool ülespoole, et kellat vaadata oleks lihtne.

Ajalugu

Kellad arenesid väljaspool tänapäevaseid käekellasid: keskajal valmistati väljaspool randme- ja taskukellasid suuri tornikellasid ja kujundati algseid mehaanilisi kellasid. Vedrujõul töötavad väiksemad mehaanilised kellad hakkasid laienema 16.–17. sajandil—originaaltekst märgib, et vedrujõul töötavad kellad said laiemalt kasutusele 17. sajandil ning mehaanilised kellad olid tuntud juba varem. Aastal 1524 lõi Peter Henlein sageli mainitud varase taskukella või liikuva vedrumehhanismiga kella, mis võimaldas kella teha väiksema ja kandmiseks sobivana.

Tööpõhimõtted ja tehnoloogia

Esimesed kellad olid rangelt mehaanilised ja neid ajendas kellamehhanism — peamised osad on peenalt reguleeritud vedru (peamine jõuallikas), käigukangid ja escapement ehk astmikmehhanism, mis kontrollib energia vabanemist ning säilitab ühtlase löögisageduse. Mehaanilistel kelladel võib olla ka automaatne veerimine: randmeliigutused keeravad vedru järk-järgult lahti, nii et kella ei pea sagedasti käsitsi tuulega üles keerama.

Tehnoloogia arenedes asendati mehaanilised kellad suurel määral elektrooniliste kvartsmehhanismidega. Kvartsmehhanismid kasutavad vibreerivaid kvartskristalle, mis tekitavad täpselt ajastatud impulsi. Kristallile rakendatakse muutuvat elektrilist pinget, mis paneb kristalli piesoelektrilise efekti tõttu vibreerima; see töötab ostsillaatorina ja resoneerib stabiilsel sagedusel, mis paneb paika aja mõõtmise mehhanismi. Elektroonilistel mehhanismidel on vähe liikumaid osi ja need on odavamad ning täpsemad kui paljud mehaanilised kellad. Sageli ajendavad need siiski mehaanilisi käidemeid või pakuvad traditsioonilist analoognäidikut, mida enamik tarbijaid eelistab.

Mõned kellad parandavad täpsust või sünkroonivad aega automaatselt, kasutades raadio- või GPS-signaale ning Interneti-ühendusi. Näiteks raadiokontrolliga kellad võtavad vastu täpsete ajaallikate signaale ja korrigeerivad niimoodi kellaaja ning kuupäeva. Kaasaegsed lahendused võivad siduda kellad serveritega või nutitelefoniga, et hoida aega õigel tasemel.

Nutikellad ja digitaalsed seadmed

Mõned kellad on nutikellad — need on väikesed arvutus- ja sidevahendid, nutitelefonidega sarnased, kuid väiksemad mobiilseadmed. Nutikellad pakuvad lisaks kellaajale teadete näitamist, tervisenäitajaid (sammud, pulss), GPS-i, muusikakontrolli ja rakenduste tuge. Esimene laialdaselt tuntud digitaalne elektrooniline käekell valmis 1970. aastatel, mis tõi kaasa ka LED/LCD-ekraanide kasutuse leviku ja digitaalsete kellade ajastu.

Kellatüübid ja omadused

  • Mehaanilised kellad: käsitsi üleskeeratavad või automaatse veerimisega, väärtustatud käsitöö ja traditsiooni tõttu.
  • Kvarts- ehk elektroonilised kellad: täpsed ja vastupidavad, akutoitel; tänapäeval kõige levinumad liikmesseadmed.
  • Digitaalsed kellad: kuvavad aega numbriliselt, tihti lisafunktsioonidega nagu stopper, äratus, taimer.
  • Nutikellad: mitmeotstarbelised mini-arvutid, mis suhtlevad nutitelefonide ja pilveteenustega.
  • Spetsiaalkellad: sukeldumis- ja piloodikellad, kronograafid, GMT- või maailmaaeg-kellad, astronomilised komplikatsioonid (näiteks kuufaasi näidik).

Komplikatsioonid ja lisafunktsioonid

Kelladel on sageli lisavõimalusi ehk komplikatsioone, näiteks kronograaf (stopper), mitme ajavööndi näit, kuupäeva- ja kalendrinäidikud, kuufaasi näidikud ning minut- ja tundkella kordajad. Kõrgema klassi mehaanilised tasku- ja käekellad võivad olla väga keerukate mehhanismidega ning neid hinnatakse nii tehnilise saavutuse kui ka käsitöö tõttu.

Materjalid, disain ja hooldus

Kellakorpused valmistatakse roostevabast terasest, kullast, titaanist või keraamikast; klaasid on mineraalklaasist, safiirist või aatomkõvastatud materjalist. Rihmad võivad olla nahast, metallist, tekstiilist või kummist. Kellade veekindlusmärgistused jagunevad vastavalt - need annavad infot, kui sügavale ja millist tüüpi vee­sukeldumisi seade talub. Hooldus hõlmab aku vahetust kvartsmehhanismidel, mehaaniliste kellade regulaarset puhastust ja õlitamist ning korpuse/rihma hooldust, et hoida kella töökindlana ja välimuselt puhtana.

Kasutus ja esteetika

Kellad täidavad nii praktilist kui emotsionaalset funktsiooni: need annavad ajainfot, aitavad aja planeerimisel ja sobivad riietuse osana stiili rõhutamiseks. Kell võib olla kingitus, investeering või kogumisobjekt. Tuntud kellabrändid ja ajaloolised meistermeistrid on andnud olulise panuse kellatööstuse arengusse ja kella kui moesümboli kujunemisse.

Kokkuvõttes on kellad tehnoloogiliselt ja kultuuriliselt mitmekesised — alates lihtsast ajanäitajast kuni keerukate mehhanismide ja nuti­lõivikutega mitmeotstarbeliste seadmeteni. Valides kella, tasub arvestada nii kasutusvajaduse, eelistatud stiili kui ka hooldusnõuetega.