Kellavärk tähendab mehaaniliste seadmete sisemist tööjaotust ja liikumist, mida tavaliselt kohtab kellad (seal nimetatakse seda ka „liikumiseks”). Samas mõistet kasutatakse ka teiste sarnaste mehhanismide kohta, millel on keerukas hammasrataste ja vedrude rida.
Kuidas vedrujõulised kellamehhanismid töötavad
Vedrujõuline kellamehhanism talletab energiat peavedrus (lame, spiraalitaoline metallvedru) või mõnel juhul ketis või tünnis paiknevas vedrus. Selle energia salvestatakse üles keerates — võtmega või nupust pöörates pingutatakse peavedru tihedamaks. Vabastudes annab peavedru järk-järgult välja oma energia, mis liigub läbi hammasrataste ja käikude rühma, liikudes edasi kellavõlli ning käsi või muude näidikute liigutamiseks.
Energia voogu kontrollib reguleeriv element — ankru- või muu escapement-mehhanism, mis jagab peavedru jõu väikesteks ja ühtlaseks impulssideks. Kellamehhanismi rütmi määrab tavaliselt tasakaalu- või pendelmehhanism (nt tasakaalu ratas käekellades või pendel seina- ja seistaevatel kelladel). Tänu sellele kujuneb liikumine ühtlaseks ja aeg saavutab stabiilse täpsuse.
Peamised osad
- Peavedru (mainspring) — energia salvestaja.
- Hammasrataste ja käikude rühm — edastab ja muudab pöördemomenti ning kiirust.
- Ankrumehhanism (escapement) — jagab energia impulssideks ja annab reguleeritud löögid tasakaalu- või pendelmehhanismile.
- Reguleeriv organ — tasakaaluratas või pendel, mis tagab ajaõigsuse.
- Korpuse ja näidikud — osad, mis kuvavad aega (tunnid, minutid, sekundid) ja kaitsevad mehhanismi.
Väljendid ja terminoloogia
Seda tüüpi mehhanisme kirjeldavad eesti keeles sõnad ja väljendid nagu „üleskeeratud” ja „vedrujõul”, mis viitavad sellele, et kell töötab peavedru jõust. Vedrujõulised seadmed hõlmavad nii taskukellasid, seina- ja lauakellasid kui ka muusikakaste ja üleskeeratavaid mänguasju — näiteks tavapärased kellad ja köögikellad.
Kust tuleb ebatäpsus ja kuidas seda parandada
Kellavärgi täpsust mõjutavad peavedru pöördemoment, hammasrataste kulumine, määrde seisund ning temperatuurimuutused. Regulatsiooni saab parandada:
- õige ja regulaarse hooldusega (puhastus, värskendatud määrdeaine),
- vajadusel peavedru või ankrumehhanismi reguleerimisega,
- temperatuuri kompenseerivate osade kasutamisega kõrgema täpsuse nõudmisel.
Hooldus ja kasutussoovitused
Vedrujõulised kellad vajavad aeg-ajalt hooldust: vedrude, hammasrataste ja ankrumehhanismi puhastamist ning määrimist. Liigne või vananenud õli põhjustab kulumist ja aeglustumist; liigne otsene koormus või ränk löök võib mehhanismi kahjustada. „Üleskeeramine” tähendab vedru pingutamist; tänapäeva kelladel on enamasti mehhanismid, mis ei lase vedru ülepingutada, kuid vanematel kelladel tuleb ettevaatlik olla.
Rakendused ja väike ajalooline ülevaade
Vedrujõulised mehhanismid on olnud laialdaselt kasutusel alates 15.–16. sajandist, mil hakkasid levima esimesed mehaanilised taskukellad ja hiljem käekellad. Tänapäeval kasutatakse vedrujõulisi mehhanisme nii praktilistel kelladel kui ka dekoratiivsetes või nostalgilistes esemetel — muusikakastid, mehaanilised mänguasjad ja kollektsioonikellad hoiavad selle traditsiooni elus.
Kokkuvõtlikult: kellavärk on mehaanilise aja mõõtmise süda — hästi projekteeritud vedrujõulised mehhanismid annavad lihtsal ja kaunil moel energiat ning tagavad aja näitamise.