Courante: mis on barokktants, rütm ja ajalugu

Avasta courante’i barokiline maailm — tantsu päritolu, rütm (3/2 ja 3/4), prantsuse vs itaalia stiil ning ajalugu Bachi ja sviitide kontekstis.

Courante (itaalia keeles corrente) on tants, mis oli populaarne 17. sajandi ja 18. sajandi alguse barokkmuusikas. Sõna tuleneb prantsuse keelest, mis tähendab "jooksu". Courante on tunnustatud nii tantsuvormina kui ka instrumentaalse tantsupalana — seda kohtab sageli klavessiinile, viiuli- või luteepartiidena, aga ka kammer- ja orelirepertuaaris.

Courante oli kiire, jooksev tants, mille taktis oli 3 lööki (taktimõõt oli sageli 3/2, kuigi mõnikord ka 3/4). Prantsuse courante hakkas 17. sajandil muutuma aeglasemaks kui itaalia corrente ja selles oli sageli rohkem kontrapunkti (imiteerivaid osi). See ei olnud siiski range reegel ja Bachi kirjutatud courante'id olid nii itaalia kui ka prantsuse stiilis ning mõnikord nimetas ta neid "courante" ja mõnikord "corrente".

Rütm ja tempod

Courante on truult kolmelöögiline (triple time), kuid stiililine läbimäng olenevalt rahvuslikust koolkonnast erineb. Itaalia corrente on tavaliselt elavam ja kerguselt jooksva tundega, sageli kirjutatud kiiremas taktimõõdus (näiteks 3/4 või 3/8). Prantsuse courante notatsioon on tihti 3/2 ja selles esineb sagedasti rütmilisi nihkeid (hemiola-laadsed grupitused) ning polüfoonilisem, peenem fraseerimine. Prantsuse stiil rõhutab ka peenemat dünaamikat ja ornamentatsiooni.

Ajalugu ja stiilierinevused

Courante kujunes välja renessansi ja varasema baroki rahvatantsude ning kohtuetenduste mõjudest ning sai varsti osa barokksviidi standardjärjekorrast. Rahvuslikud variatsioonid – peamiselt itaalia ja prantsuse – arenesid paralleelselt: itaalia corrente püsis rõõmsamana ja vähem kontrapunktilisena, prantsuse courante aga muutus elegantselt mõõdukamaks ja melodiliselt tihedamaks. Mõlemas traditsioonis leidis courante kasutust nii soolotantsuna kui ka instrumentaalpalana.

Koht sviidis ja repertuaaris

Barokiaja heliloojad koostasid sageli mitmest tantsust koosneva rühma. Seda nimetati sviitideks. Tavaliselt oli Allemande, siis courante oli teine tants, millele järgnesid sarabande ja gigue ning mõnikord veel üks või kaks tantsu või ka üks või kaks muud tantsu. Sviidi järjestus ja täiendavad tantsud (minuetid, gavotid, bourrée'd jms) võisid varieeruda olenevalt komponendist ja riigikoolkonnast.

Esitusepraktika ja ornamentatsioon

Prantsuse courante'is on tavalised peened ornamentaalsed tehnikad (agréments), mõõdetud tempi ja fraasi sisemine kõne; itaalia corrente rõhutab voolavust ja rütmilist energiat. Tänapäeva esitajad püüavad sageli eristada kahte stiili tempokasutuse, rõhuasetuse ja ornamentide kaudu. Kuna nii tants kui muusika olid algselt seotud liigutusega, kajastab interpretatsioon sageli „järistavat” või „jooksvat” karakterit.

Tantsusammud ja liikumine

Nagu nimi vihjab, põhines courante'i koreograafia kiiretel, jooksvatel sammudel ja hõlpsal glidil. Kohtuelus oli see stiliseeritud esituselement, mitte rahvakoreograafia: sammud olid kohandatud rõivatervikku, etikettile ja lavalisele ilmetusele. Instrumentaalversioonides on see stiliseeritud tõlgendus — „tantsulik meeleolu”, mis ei eelda otsest tantsimist, kuid säilitab rütmilise impulsi.

Tuntuimad näited ja heliloojad

Courante'id on levinud nii prantsuse kui ka saksa ja inglise barokikorpuses. Kuulsad heliloojad, kes kasutasid courante'i sviitides ja muudes tantsukogumikes, on näiteks Johann Sebastian Bach (tema sviidid sisaldavad courante'e nii itaalia kui prantsuse mõjuga), François Couperin, Jean-Baptiste Lully ja Henry Purcell. Courante'id esinevad ka klavessiini-, viiuli- ja kammermuusikapartiides.

Miks kuulata ja kuidas läheneda

• Kui soovid eristada stiile, võrdle sama pealkirjaga courante'e: itaalia versioon tundub sageli kiirem ja väiksema kontrapunktiga, prantsuse versioon rahulikum ja rütmiliselt nüansirikkam.
• Pööra tähelepanu taktikirjutusele (3/2 vs 3/4) ning rütmilisele rõhuasetusele — see annab palju vihjeid õigeks mõtestamiseks.
• Otsi salvestusi, kus kasutatakse ajaloolisi instrumente ja esitustavasid, kui huvi on autentsuse järele; samuti annab erinevate dirigentide lähenemine palju õppetunde.

Courante jääb tänapäeval väärtuslikuks näidiseks barokkmuusika mitmekülgsusest: see ühendab tantsulise energia ja kontsentreeritud muusikalise vormi, olles nii esituslikuks väljakutseks muusikutele kui ka nauditavaks kuulamiselamuseks.

Küsimused ja vastused

K: Mis on courante?

K: Kust tuleb sõna "courante"?

K: Mitu takti on courante'is ühes taktis?

K: Milline on courante'i taktimõõt?

K: Mis on sviit barokkmuusikas?

K: Mille poolest erines prantsuse courante itaalia corrente'st?

K: Kas Bach kirjutas courante'i nii itaalia kui ka prantsuse stiilis?

Otsing