Faust on suur ooper viies vaatuses, mille muusika autor on prantsuse helilooja Charles Gounod. Prantsuse libreto kirjutasid Jules Barbier ja Michel Carré. Libretto põhineb Carré näidendil "Faust ja Marguerite", mille aluseks oli omakorda Johann Wolfgang von Goethes "Fausti" esimene osa. Ooperi esietendus toimus 19. märtsil 1859. aastal Pariisi Théâtre-Lyrique'is Pariisis, kus see võeti publikult ja kriitikute poolt vastu soojalt. See andis Gounod'le tema eluajal suurima menu ja kindlustas tema kuulsuse Euroopa ooperimaastikul.
Sisu lühiülevaade
Ooper jutustab professor Faustist, kes teeb leppimise saatusega — ta müüb oma hinge kuradile Méphistophélès'ile, et saavutada noorus ja armastus. Méphistophélès aitab Faustil võrgutada noore ja süütuse kehastava Marguerite'i (prantsuse k. Marguerite; saksa traditsioonis Gretchen). Suhe toob kaasa traagilisi tagajärgi: Marguerite'i hävingu ja ühiskondliku hukka mõistmise, lapse surma ning vangistuse. Lõpuks vastanduvad inimese maine soovid ja vaimne lunastus: ooperi eri versioonides rõhutatakse erinevalt Faust'i hukatust või Marguerite'i lunastust, kuid Gounod' stsenaariumis on selgelt esil Marguerite'i südamlik pääsemine jumaliku armu kaudu.
Muusika, žanr ja lavastuslikud nõuded
Faust on tüüpiline 19. sajandi prantsuse draama-ooper (grand opéra) — selle muusikas on nii intiimseid aariaid ja duette kui ka suuri kuore ja balleti numbreid. Ooper sisaldab mitmeid tuntud palasid, mis on sageli esitatud ka iseseisvate lauludena ja kavades: Marguerite'i tihe emotsionaalne aaria ja meeldejääv "juveelilaul", Faust'i ja Méphistophélès'i monoloogid ning suured koorid ja tantsustseenid, näiteks Walpurgise öö. Lavastuslikult on teos nõudlik: suur orkester ja koor, mitmekesine solistide koosseis, ulatuslikud kostüümid ja dekoratsioonid ning tihti ka ballett või massistsenaariumid teevad etenduse korraldamise kulukaks.
Etendused, levik ja mõju
Faust oli 19. sajandil üks populaarsemaid oopereid ja püsis pidevalt esituste repertuaaris. See oli esimene ooper, mida mängiti 1883. aasta oktoobris New Yorgi Metropolitan Opera's (New Yorgi Met), mis näitab teose rahvusvahelist mõjukust. Ka filmikunstis on ooperi motiive kasutatud — näiteks 1925. aasta tummfilmis "Ooperifantoom" on viiteid Gounod' teosele. Kuigi 20. sajandi keskpaigast alates on ooperi lavastuste arv mõnes regioonis vähenenud (osa selle põhjuseks on etenduse suur tehniline ja majanduslik mahukus), mängitakse teost endiselt regulaarselt suuremates ooperimajades. Operabase'i esituste andmetel on Faust maailma enim esitatud ooperite nimekirjas 35. kohal.
Tähendus ja pärand
Gounod' Faust ühendab romantilise meloodia, teatrilise draama ja prantsuse ooperitraditsiooni. Teos on mõjutanud nii lauljate solistilist repertuaari (paljud tenorid ja sopranid on oma karjääri olulisi rolle selles ooperis esitanud) kui ka orkestrilisele ja lavastustavale esteetikale. Lisaks teatrilisele elule on Faust jätnud jälje kultuurilukku läbi satelliitviidete kirjanduses, filmis ja populaarmeedias — see on õppetund, kuidas klassikaline ooperiteos võib püsida olulisena ka sajandite jooksul muutunud maitse- ja tootmistingimustes.
Praegused lavastused toovad sageli teosesse uusi tõlgenduskihti, rõhutades kas psühholoogilist realismi, religioosseid teemasid või sotsiaalseid tagajärgi. See annab Gounod' Faustile jätkuva elastsuse ja võimaluse jõuda uute publikuni.






.jpg)