Concerto grosso — barokkmuusika vorm: määratlus, struktuur ja näited
Concerto grosso: barokkmuusika vorm, osa‑struktuur, määratlus ja silmapaistvad näited (Corelli, Bach, Händel). Õpi concertino ja tutti vastandusest ning kuulsatest teostest.
Concerto grosso on 18. sajandist pärinev barokiajastu muusikavorm, kus pigem väike pillirühm (solistide ansambel) püütakse vastandada suuremale orkestrile. Need kaks rühma — väike solistide grupp, mida nimetatakse concertino, ja suurem ansambel, mida kutsutakse tutti, ripieno või mõnikord lihtsalt concerto grosso — vahelduvad, mängivad koos ja imiteerivad üksteist, luues kontrasti ning tekstuurilist mitmekihilisust. Concerto grosso tähendab itaalia keeles "suurt kontserti". Mitmuses kasutatakse terminit "concerti grossi". Pange tähele, et sõnas "concerto" teine "c" hääldub itaalia moodi nagu ingliskeelne "ch".
Vorm ja osaehitus
Tavapäraselt koosneb concerto grosso mitmest osast, mis erinevad tempi ja iseloomu poolest. Levinud on kolmeminutiline ülesehitus: kiire – aeglane – kiire. Esimene osa toob sageli esile dünaamilise vastanduse tutti ja concertino vahel, teine on meditatiivne või lauluseline ja kolmas sageli tantsilik või rütmiline finale. Mõned teosed võivad sisaldada rohkem kui kolme osa või lisada sissejuhatava adagio‑osa jaidansilisi liikmeid (allemand, courante jne), sõltuvalt helilooja tavast.
Instrumentatsioon ja esitustava
- Concertino koosneb tavaliselt paari viiulist ja tšellost või mõnest muust solistlikust kooslusest; klassikaline concertino‑kombinatsioon Corelli teostes oli kaks viiulit ja üks tšello.
- Ripieno/tutti hõlmab ülejäänud keelpille ja tihti ka puupille või trompetit sõltuvalt teose iseloomust ja kontserdi koosseisust.
- Paljudes concerti grossi’s on oluline roll basso continuo‑rühmal (basso continuo ehk bassjärg — näiteks klahvpill nagu klavessiin või orel koos keelpillide (tšello või kontrabassiga)), mis toetab harmooniat ja rütmi.
- Barokiajastul oli esitustav paindlik: ornamentatsioon, dünaamilised nüansid ja solistide‑ripieno vaheldused võisid esitajate maitse ja kohaliku tava järgi varieeruda.
Ajalooline taust ja näited
Concerto grosso kujunes varasest barokist välja ja saavutas kõrgaega 17.−18. sajandi vahetusel. Helilooja, kes väga mõjutas selle vormi populaarsust, oli itaallane Arcangelo Corelli (1653–1713). Tema kogumik Op. 6 (12 concerti grossi) sai mudeliks paljudele järgnevale ja aitas fikseerida concerti grossi struktuurseid ja instrumentaalseid tavasid. Corelli concerti grossi concertino’s olid tavaliselt kaks viiulit ja üks tšello.
Samuti kirjutas Georg Friedrich Händel (1685–1759) mitmeid concerti grossi, kasutades mõnikord sarnast solistide koosseisu ning ammutades inspiratsiooni Corelli lähenemisest. Johann Sebastian Bachi (1685–1750) kuulsad Brandenburgi kontserdid on komplekt kuuest kontserdist, mis on kirjutatud erinevate instrumentide kombinatsioonidele ja paljud neist käituvad nagu concerti grossi: näiteks ühes neist kuuluvad koosseisu neli solisti — trompet, viiul, plokkflööt ja oboe.
Pärand ja hilisem mõju
Pärast barokiaega muutus heliloojate eelistus: soolokontsert ja suure orkestrilise kontserdi vorm arenesid edasi klassitsismi ja romantismi suunas ning concerti grossi kirjutamine vähenes. Siiski jäi selle kontrastse tekstuuri ja kammerliku‑orkestrilise tiheda koosmängu idee mõjukaks.
20. sajandil äratasid mõned heliloojad barokivormi uuesti huvi või töötlesid selle elemente moodsas keeles. Näiteks on Igor Stravinski (1882–1971) teos "Dumbarton Oaks Concerto" (1938) selgelt inspireeritud Brandenburgi kontserdidest ning kannab concerti grossi laadset kammerlikku‑orkestrilist iseloomu. Samuti on leidnud heliloomingus aset teisendused ja pärimuslikud viited, kus heliloojad nagu Igor Stravinski ja Bela Bartok (1881–1945) on kasutanud mitmerahvuslikke ansambleid või solistide ja tutti vaheldust, mis meenutab concerti grossi printsiipi.
Kuulamis‑ ja uurimisnipid
- Kuulates concerti grossot, pööra tähelepanu sellele, kuidas solistid ja ripieno vastanduvad või ühinevad — see annab teosele sageli dramaatilise pingestuse.
- Võrdle Corelli Op. 6‑kogumikku ja Bachi Brandenburgi kontserte, et näha, kuidas sama põhimõtet on võimalik realiseerida eri instrumentaalkombinatsioonide ja stilistika kaudu.
- Kui huvitab autentne esitustava, otsi versioone, kus kasutatakse ajaloolisi pille ja basso continuo’d; need salvestused annavad tihti parema ettekujutuse barokiajastust.
Concerto grosso jääb barokimuusika tähtsaks osaks, mis demonstreerib kontrasti, kammerlikku tundlikkust ja ansamblilise mängu peent kunstitehnikat — omadused, mis jätkavad mõjude andmist ka hilisemates helikeeltes.
Seotud leheküljed
Küsimused ja vastused
K: Mis on Concerto Grosso?
V: Concerto Grosso on 18. sajandist pärit muusikateos, milles on väike pillirühm ja suur pillirühm. Need kaks rühma vastandatakse üksteisele ja mõnikord mängivad mõlemad koos või üks neist mängib üksi või võivad need kaks rühma üksteist imiteerida.
K: Kuidas nimetatakse väikest rühma?
V: Väikegruppi nimetatakse "concertino".
K: Mida tähendab "Concerto grosso" itaalia keeles?
V: "Concerto grosso" tähendab itaalia keeles "suurt kontserti".
K: Mitu osa on concerto grossos?
V: Concerto grossos on mitu osa, mis erinevad kiiruse ja iseloomu poolest, tavaliselt kolm osa; esimene osa on kiire, teine aeglane ja viimane kiire.
K: Kes tegi seda liiki muusika populaarseks?
V: Helilooja, kes tegi concerto grosso väga populaarseks, oli itaallane Arcangelo Corelli (1653-1713).
K: Millist pillide kombinatsiooni kasutas Corelli oma Concerti grossi puhul?
V: Corelli Concerti Grossi väikeses solistide rühmas olid tavaliselt kaks viiulit ja üks tšello.
K: Kas teised heliloojad kirjutasid Concerti Grossi'ga sarnaseid teoseid pärast barokiaega?
V: Jah, mõned heliloojad, näiteks Igor Stravinski (1882-1971) ja Bela Bartok (1881-1945), kirjutasid pärast barokiaega Concerti grossi sarnaseid teoseid.
Otsige