Pablo Casals

Life

Casalsi isa oli kohaliku kiriku organist. Ta andis Casalsile esimesed muusikatunnid, õpetades talle klaverit, viiulit ja orelit. Kui Casals oli üheteistkümneaastane, kuulis ta rändmuusikute rühma musitseerimas. Üks pillidest oli tšello. Ta polnud kunagi kuulnud seda kuulnud ja otsustas, et just seda tahab ta mängida. Tema ema viis ta Barcelonasse, kus ta läks muusikakooli: Escola Municipal de Música. Seal õppis ta tšellot, muusikateooriat ja klaverit.

Ühel päeval, kui ta oli 13-aastane, vaatas ta kasutatud muusikapoes vanu muusikaplaate. Ta leidis mõned väga vanad muusikapalad soolotšellole. Need olid Bachi tšellosviidid. Inimesed arvasid tol ajal, et need on lihtsalt õppetööde kogumik, mis aitab tšellistidel oma tehnikat parandada, kuid Casals, kuigi ta oli alles poiss, sai aru, et tegemist on suurepärase muusikaga. Ta veetis järgmised 12 aastat nende harjutamisega, kuni tundis end valmis neid esitama. Casals avastas need imelised tšellosviidid, mis olid tähtsaim Bachi avastus pärast 1829. aastat, mil Mendelssohn leidis ja esitas Matteuse passiooni, mille maailm oli unustanud.

Casals näitas tohutut annet tšellole. 23. veebruaril 1891, kui ta oli 14-aastane, andis ta Barcelonas soolokontserdi. Escola lõpetas ta kaks aastat hiljem kiitusega.

1893. aastal kuulis hispaania helilooja Isaac Albéniz teda kohvikus trios mängimas. Ta andis talle kirja, mis võimaldas teda kuningannale tutvustada. Ta andis talle raha, et ta saaks õppida Madridi konservatooriumis. Seejärel lubas ta tal minna Brüsselisse, et õppida konservatooriumis, mis oli tollal Euroopa parim keelpillimängijaülikool. Tšelloõpetaja mainis pikka nimekirja tšellopaladest ja küsis, milliseid neist ta mängib. Kui Casals ütles, et ta oskab neid kõiki mängida, tegi õpetaja tema üle nalja. Kui Casals hakkas mängima, olid kõik tema ande üle üllatunud. Õpetaja tahtis teda oma õpilaseks võtta, kuid Casals oli solvunud ja nii läks ta järgmisel päeval Pariisi. Hispaania kuninganna oli Casalsi peale vihane, kui ta kuulis, mis oli juhtunud, ja lõpetas talle raha saatmise .

Pariisis oli tal väga vähe raha. Ta teenis elatist, mängides Folies Marigny teatri orkestris teist tšellot. Tema ema püüdis raha teenida õmblemisega. 1896. aastal naasis ta Katalooniasse, kus ta õpetas muusikakoolis ja mängis Barcelona ooperimaja Liceu orkestris esimese tšellistina. Aastal 1897 esines ta Madridi sümfooniaorkestri solistina ja sai kuningannalt Karl III ordeni.

Rahvusvaheline kuulsus

1899. aastal mängis Casals Saint-Saënsi tšellokontserti Londonis Crystal Palace'is ja hiljem kuninganna Victoriale tema suvekodus Cowes'i saarel Wight. Ta oli muutumas väga kuulsaks. Pariisis avaldas ta kõigile suurt muljet, eriti dirigent Charles Lamoureux'le, kes oli asutanud kuulsa orkestri. Casals käis Hollandis, Ameerika Ühendriikides, kus ta andis 80 kontserti, ja Lõuna-Ameerikas. Ta mängis sageli koos pianist Harold Baueriga.

15. jaanuaril 1904 kutsuti Casals mängima Valges Majas president Theodore Rooseveltile. Ta mängis New Yorgi CarnegieHall'is Richard Straussi "Don Quijote'i", mida helilooja dirigeeris. Aastatel 1906-1912 oli tal suhe portugallasest tšellist Guilhermina Suggia'ga, kuigi nad ei olnud kunagi abielus. 1914. aastal abiellus Casals Ameerika lauljatari Susan Metcalfe'iga. Nad läksid lahku 1928. aastal, kuid lahutasid alles 1957. aastal.

Casals moodustas trio koos pianist Alfred Cortot' ja viiuldaja Jacques Thibaud'ga. Nad andsid palju kontserte ja tegid mõned esimesed klaveritrio muusika salvestused. Nad mängisid koos 30 aastat.

1905. aastal tegi ta ringreisi Venemaal. See oli ebasoodne aeg, sest käimas oli Vene revolutsioon. Tema Moskvas antud kontserdi ajal võis saalist väljaspool kuulda püssirohtu.

Esimese maailmasõja ajal elas Casals New Yorgis. Aastal 1919 läks ta tagasi Barcelonasse. Ta tahtis parandada muusikat oma kodumaal. Seal oli väga vähe inimesi, kes oskasid hästi mängida, nii et ta asutas oma orkestri: Orquesta Pau Casals. See iga-aastane muusikafestival kestis kuni Hispaania kodusõja alguseni 1936. aastal.

Casals toetas Hispaania vabariiklikku valitsust. Kui see lüüa sai, ütles ta, et ta ei tule tagasi enne, kui Hispaania on taas demokraatlik riik. Seejärel lahkus ta oma riigist ja läks eksiili. Ta läks elama Prantsuse Prades'i külla, mis asus Hispaania piiri lähedal. Ta jätkas oma karjääri tšellistina. Pärast Teist maailmasõda, 1946. aasta juunis, läks ta Inglismaale ja mängis Royal Albert Hallis Sir Adrian Boult'i dirigeerimisel Schumanni ja Elgari tšellokontserte. Väljaspool saali pidi politsei aitama tal autosse minna, sest nii palju inimesi tungles tema ümber.

Casals mängis paljudes riikides, kuid keeldus mängimast üheski riigis, mis oli sõbralik Franco valitsusega Hispaanias. Aastal 1945 andis ta BBC-s saate ja rääkis oma rahvale Kataloonias . Lõpetuseks mängis ta katalaani rahvalaulu "El Cant dels Ocells" ("Linnulaul"). Ta mängis seda kõigi oma kontsertide lõpus. Kui Suurbritannia tunnustas Franco valitsust, otsustas Casals, et ta ei saa enam Inglismaal mängida. Ta tegi ühe suure erandi oma otsusest mitte külastada Franco-sõbralikke riike: 1961. aastal osales ta 13. novembril Valges Majas toimunud kammermuusikakontserdil, kus ta mängis president John F. Kennedyle, keda ta imetles.

Hilisemad aastad

Pradesi festivalid

1950. aastal jätkas ta oma karjääri dirigendi ja tšellistina Prades'i festivalil Conflentis. Ta nõustus mängima tingimusel, et festivalil teenitud raha annetatakse lähedalasuvale pagulaste haiglale. Franco ütles, et hispaanlastel oli keelatud festivalile minna, kuid paljudel õnnestus jalgsi üle piiri minna. Prades'is mängisid paljud maailmakuulsad muusikud: Josef Szigeti, Isaac Stern, Rudolf Serkin ja Eugene Istomin jt.

Ta jätkas Prades Festivali juhtimist kuni 1966. aastani.

Puerto Rico

80-aastaselt abiellus Casals ühe oma noore õpilase, Marta-nimelise tüdrukuga. Nad olid kohtunud Pradesis. Marta oli pärit Puerto Ricost, kust Casalsi ema oli pärit. Nad läksid Puerto Ricosse elama majja nimega "El Pesebre". 1957. aastal algas seal San Juani linnas muusikafestival. Ta jätkas igal aastal Prades'i festivalil käimist kuni 1966. aastani. Ta andis ka meistriklasse Ameerika koolides ja ülikoolides ning teistes riikides. Mõned neist kanti televisioonis.

Presidendi vabaduse medal

Helilooja

Casals oli ka helilooja. Üks tema viimaseid kompositsioone oli "Himne a les Nacions Unides" (Ühinenud Rahvaste hümn); ta juhatas selle esmakordset esitust 24. oktoobril 1971, kaks kuud enne tema 95. sünnipäeva.

Casals kirjutas autobiograafia Joys and Sorrows; Reflections (1970).

Surm

Casals suri 1973. aastal San Juanis, Puerto Ricos, 96-aastaselt. Aastal 1979 viidi tema säilmed Kataloonias asuvasse El Vendrelli, kus ta oli sündinud. Ta ei elanud Franco diktaatorliku režiimi lõppu. Hiljem, kui Franco oli 1975. aastal surnud ja Hispaanias valitses taas demokraatia, andis Hispaania valitsus kuningas Juan Carlos I juhtimisel välja postmargi tema 100. sünniaastapäeva auks.

1989. aastal, kuusteist aastat pärast tema surma, pälvis Casals Grammy elutööpreemia.

Montserrati saja-aastane kuju.

Tema saavutused

Ükski teine tšellist ei avaldanud sellist mõju tšellomängule 20. sajandil. Ta muutis inimeste mõtlemist tšellotehnikast. Näiteks: kui ta oli noor, õpetati viiuldajaid ja tšelliste harjutama raamatuga parema käe all. See muutis vibukäe väga jäigaks. Casals õpetas oma õpilasi mängima vaba vibukäega. Casals oli suurepärane õpetaja ja õppis oma õpetuse kaudu palju mängimise kohta. Ta mõtles sõrmitsemise ja vibutamisviiside peale ning näitas oma õpilastele, kuidas vasak käsi võiks olla tugev, kuid samas ka lõdvestunud.

Rahvusvaheline Pau Casalsi tšellokonkurss toimub Saksamaal kord nelja aasta jooksul. Konkurss algatati 2000. aastal, et aidata noortel tšellistidel alustada oma karjääri. Seda toetab Pau Casals'i lese patrooniks olev Pau Casals'i fond. Üheks auhinnaks on Casals'ile kuulunud kauni tšello kasutamine.