Isaac Albéniz

Tema elu

Albéniz hakkas klaverit õppima, kui ta oli kolmeaastane. Tema vanem õde õpetas teda. Ta oli imelaps, kes esines esimest korda nelja-aastaselt. Seitsmeaastasena sooritas ta Pariisi konservatooriumi klaveri sisseastumiseksami, kuid talle ei antud kohta, sest teda peeti liiga nooreks. Aasta hiljem kaotas tema isa töö, nii et ta võttis oma kaks last tuurile, et nad saaksid kontserte anda ja raha teenida. 1869. aastal kolis perekond Madridi, kuid Albénizi lapsepõlv oli rahutu. Ta põgenes kaks korda kodust, andes kontserte erinevates kohtades ja põgenes isegi salakaubana Lõuna-Ameerikasse, kus ta käis Argentinas, Uruguays, Brasiilias, Kuubal, Puerto Ricos ja seejärel USAs. Hispaaniasse naasis ta 1873. aastal. Viieteistkümneaastaselt oli ta juba andnud kontserte üle kogu maailma. Pärast lühikest viibimist Leipzigi konservatooriumis läks ta 1876. aastal õppima Brüsselisse. 1880. aastal läks ta Budapesti, soovides õppida Franz Liszti juures, kuid Liszt ei olnud seal.

1874. aastal soovis tema õde saada lauljaks Teatro de la Zarzuelasse. Kui ta ei saanud sinna kohta, sooritas ta enesetapu.

Albéniz jätkas reisimist üle kogu maailma. 1883. aastal kohtus ta õpetaja ja helilooja Felipe Pedrelliga, kes inspireeris teda kirjutama hispaania muusikat, näiteks Suite Española op. 47. Selle sviidi viies osa, mis kannab nime "Asturias" (Leyenda), töötati hiljem kitarrile. See on tõenäoliselt kõige kuulsam teos klassikalise kitarri jaoks. Helilooja Francisco Tárrega tegi kitarrile arranžeeringuid paljudest teistest Albénizi klaveriteostest. Albéniz ütles kord, et ta eelistas Tárrega kitarrile tehtud arranžeeringuid oma originaalsetele klaveriversioonidele.

1890. aastatel elas Albéniz Londonis ja Pariisis ning kirjutas peamiselt teatriteoseid. Aastal 1900 hakkas ta kannatama Bright'i tõve all ja hakkas rohkem klaverimuusikat kirjutama. Aastatel 1905-1909 kirjutas ta oma kuulsaima teose "Iberia" (1908), kaheteistkümnest klaverimuljest koosneva sviidi.

Tema orkestriteoste hulka kuuluvad "Hispaania rapsoodia" (1887) ja "Kataloonia" (1899).

1883. aastal abiellus helilooja oma õpilasega Rosina Jordana. Neil oli kolm last: Blanca (kes suri 1886. aastal), Laura (maalikunstnik) ja Alfonso (kes mängis 1900. aastate alguses Real Madridis, enne kui temast sai diplomaat).

Albéniz suri 18. mail 1909. aastal 48-aastaselt Cambô-les-Bains'is ja on maetud Barcelonasse.

Maine

Kuigi ta sai helilooja ja pianistina maailmakuulsaks, ei hinnatud teda oma kodumaal piisavalt. Hispaanlased olid tema rahvusvahelise maine pärast armukadedad ja pidasid teda hispaanlaseks, kes oli oma kodumaa hüljanud. Ta veetis oma viimased aastad Pariisis, kus tal oli palju sõpru, sealhulgas Gabriel Fauré, Vincent d'Indy, Paul Dukas ja Claude Debussy.

Tema klaverimängust ei ole salvestusi, kuid tal oli väga omanäoline stiil. Ta suutis oma mängule palju värvi ja elu lisada. Ta oli palju õppinud Liszti käest.

Enamik tema teoseid on klaverile. Sviit "Iberia" on tema parim teos. Suur osa muusikast põhineb hispaania rahvalauludel.