Alfred Cortot
Alfred Denis Cortot (sündinud Nyonis 26. septembril 1877; surnud Lausanne'is 15. juunil 1962) oli prantsuse-Šveitsi pianist ja dirigent. Ta on üks kuulsamaid 20. sajandi muusikuid. Ta oli eriti tuntud 19. sajandi romantiliste heliloojate, nagu Chopin ja Schumann, klaverimuusika mängimise poolest. Ta moodustas klaveritrio koos viiuldaja Jacques Thibaud' ja tšellist Pablo Casalsiga. Ta oli klaveriõpetaja ja dirigent.
Alfred Cortot
Varane elu ja haridus
Cortot (hääldatakse "Cor-toe") sündis Nyonis, Šveitsi prantsuskeelses osas. Tema isa oli prantslane ja ema šveitslane. Cortot õppis Pariisi konservatooriumis. Tema õpetajad olid Emile Descombes ja Louis Diémer. Ta võitis 1896. aastal esimese preemia (premier prix). Tema esimene avalik kontsert oli 1897. aastal Concerts Colonne'is, kus ta mängis Beethoveni Klaverikontserti nr 3. Ta aitas ooperilauljatel muusikat õppida ja sai Bayreuthi festivali abidirigendiks. 1902. aastal dirigeeris ta Wagneri "Götterdämmerungi". See oli esimene kord, kui seda esitati Pariisis. Ta moodustas kontserdiseltsi, et esitada Wagneri "Parsifal", Beethoveni "Missa solemnis", Brahmsi "Saksa rekviem" ja prantsuse heliloojate uusi teoseid.
Karjäär
1905. aastal moodustas Cortot koos Jacques Thibaud' ja Pablo Casalsiga trio, millest sai selle aja kuulsaim klaveritrio. Nende mängust on säilinud mitmeid salvestusi. Aastatel 1907-1923 õpetas Cortot Pariisi konservatooriumis, kus tema õpilaste hulka kuulusid Clara Haskil, Dinu Lipatti, Vlado Perlemuter. Aastal 1919 asutas ta École Normale de Musique de Paris. Paljud inimesed tulid kuulama, kuidas ta õpetab klaverimuusikat. Ta reisis palju ja juhatas ka kuulsaid orkestreid. Ta suri Lausanne'is.
Teine maailmasõda
Paljud inimesed ei olnud temaga nõus, kui ta toetas Teise maailmasõja ajal Prantsusmaa Saksa okupeerimist. Ta mängis mõnel kontserdil, mida natsid toetasid. Ta võis nendel kontsertidel mängida lihtsalt sellepärast, et talle meeldis saksa muusika, kuid see tekitas talle vaenlasi. Tema abikaasa Clothilde Breal oli juudi päritolu ja tema nõbu Lise Bloch oli abielus Leon Blumiga, kes oli esimene juut, kellest sai Prantsusmaa president du Conseil ehk peaminister. Cortot ja Blumid olid head sõbrad, kuigi Cortot'l keelati aasta aega Prantsusmaal esineda.
Panus
Ta oli kuulus Chopini ja Schumanni klaverimuusika mängijana, Cortot tegi mõlema helilooja muusikast väljaandeid. Tal oli suurepärane tehnika, kuid tal oli kontsertidel ka palju mäluhäireid ja ta jättis aeg-ajalt plaatidele valesid noote. Sellegipoolest oli ta, kui ta mängis hästi, üks oma aja suurimaid pianiste.
