Alfred Cortot — Prantsuse-Šveitsi pianist, dirigent ja klaveriõpetaja (1877–1962)

Alfred Cortot — kuulus prantsuse-Šveitsi pianist, dirigent ja klaveriõpetaja; romantilise repertuaari meister (Chopin, Schumann) ning Thibaud’ ja Casalsi triokunstnik.

Alfred Denis Cortot (sündinud Nyonis 26. septembril 1877; surnud Lausanne'is 15. juunil 1962) oli prantsuse-Šveitsi pianist ja dirigent. Ta on üks kuulsamaid 20. sajandi muusikuid. Ta oli eriti tuntud 19. sajandi romantiliste heliloojate, nagu Chopin ja Schumann, klaverimuusika mängimise poolest. Ta moodustas klaveritrio koos viiuldaja Jacques Thibaud' ja tšellist Pablo Casalsiga. Ta oli klaveriõpetaja ja dirigent.

Haridus ja karjääri algus

Cortot õppis Pariisi konservatooriumis, kus tema andekus pälvis kiiresti tähelepanu. Kaasaegsete hulgas sai ta tuntuks kui väljapaistvalt väljendusrikas interpret romantika repertuaaris. Tema varajane karjäär hõlmas nii soolokontserte kui ka kammermuusikat — eriti tähelepanu tõmbas tema koostöö Thibaud' ja Casalsiga loodud trio, mis saavutas rahvusvahelise kuulsuse.

Esituslaad ja repertuaar

Cortoti mängu iseloomustasid poeetiline fraasitus, rikkalik dünaamika ja julge rubato. Ta ei püüdnud olla tehniliselt täiuslik iga noodis, vaid rõhutas muusikalist kõnelemist ja karakterit — see tõi talle nii imetlejaid kui ka kriitikuid. Tema repertuaaris olid eriti tugevad Chopin, Schumann, Liszt, Debussy ja Ravel; ta ühendas prantsuse impressionismi ja saksa-romantilise traditsiooni omapärase interpretatsiooniga.

Salvestused ja väljaanded

Cortoti salvestused on muusikaloos olulised dokumentid: hoolimata mõnikord tekkinud tehnilistest eksitustest ja vanade salvestustehnikate piirangutest, jäävad tema tõlgendused mõjukaiks ja sügavalt isikupäraseks. Ta koostas ka mitmeid klaveriõpetuslikke väljaandeid ja noodikommentaare — tuntud on nn "Cortot' väljaanded", mis sisaldavad sõnalisi märkusi, fingering'uid ja interpretatiivseid juhiseid, mida on kasutanud paljud õppurid ja õpetajad.

Õpetaja ja pedagoog

Alfred Cortot oli aktiivne pedagoog: ta pidas meistrikursusi, õpetas ja mõjutas mitut põlvkonda pianiste. 1919. aastal osales ta muusikaharidusasutuse asutamises Pariisis, mille eesmärk oli kombinatsioon professionaalsest ettevalmistusest ja kunstilisest nišist, ning tema pedagoogilised metoodid jäid mõjukaks ka pikalt pärast tema aktiivset karjääri.

Vaidlused sõjaajal

Teise maailmasõja ajal sattus Cortot tugeva kriitika alla seoses tema esinemiste ja sidemetega Vichy-režiimi ning saksa kontrolli all olnud raadiosaadete kontekstis. Pärast sõda viidi läbi uurimisi ja tema ametlik staatus muusikaelu juhtivates struktuurides mõnes mõttes piirati; hiljem ta siiski rehabiliteeriti ja jätkas muusikutegevust. See periood tema elus on jäänud vastuoluliseks ning seda käsitletakse paljudes biograafiates ja uurimustes, püüdes eristada kunstnikku ja poliitilisi asjaolusid.

Pärand ja tähendus

• Muusikaline mõju: Cortoti interpretatsioonid on mõjutanud nii esituspraktikat kui ka interpreteerimise teooriat — tema rõhuasetus fraasile ja tonaalsele värvile on paljudele pianistidele eeskujuks.
• Pedagoogika: tema väljaanded ja meistrikursused on andnud järgmistele põlvkondadele tööriistu nii tehnika kui ka muusikalise kujutlusvõime arendamiseks.
• Salvestuste väärtus: kuigi mõnede salvestuste tehniline täius on ajas vaadates ebapiisav, on nende interpretatiivne väärtus siiani hindamatu — nad pakuvad ainulaadse ajaloolise akna 20. sajandi esimese poole esitustraditsiooni.

Alfred Cortot suri 1962. aastal Lausanne'is. Tema elutöö — esinemised, salvestused, väljaanded ja pedagoogiline pärand — on jätnud püsiva jälje klassikalise klaverimängu ajaloole.

Otsing