Onu Tomi kabinet — Harriet Beecher Stowe'i 1852. aasta orjusevastane romaan

Harriet Beecher Stowe sündis Connecticutis. Ta oli abolitsionist. Stowe kirjutas oma romaani 1850. aastal vastu võetud teise põgenevate orjade seaduse tõttu. See seadus karistas inimesi, kes aitasid orjadel põgeneda. Samuti sundis see põhjaosariike peatama ja tagastama lõunapoolseid mustanahalisi põgenikke. Proua Edward Beecher kirjutas Harrietile ("Hattie"): "Kui ma saaksin kasutada pliiatsit nii nagu sina, siis kirjutaksin midagi, mis paneks kogu selle rahva tundma, kui neetud asi on orjus." Sel ajal oli Stowe kuue lapsega naine, kes kirjutas mõnikord ajakirjadele. Tema poeg Charles Stowe ütles, et tema ema luges seda kirja oma lastele valjusti ette. Kui ta oli kirja lõpetanud, tõusis ta püsti ja "näoilmega, mis vajutas end tema lapse mõttele", ütles ta: "Ma kirjutan midagi... kui ma elan.". Nii algas "Onu Tomi kabinet".

Stowe'i sõnul hakkas ta 1851. aasta veebruaris kirikus olles mõtlema raamatule "Onu Tomi kabinet või elu madalate inimeste seas" (Uncle Tom's Cabin; or, Life Among the Lowly). Tal oli nägemus kristlikust mustanahalisest mehest, keda pekstakse, ja ta palvetas nende inimeste eest, kes teda peksid, kui ta suri. Osaliselt inspireeris teda romaani kirjutamiseks ka Josiah Hensoni autobiograafia. Henson oli mustanahaline mees, kes oli põgenenud ja aidanud paljusid mustanahalisi orje. Teda aitasid ka Theodore Dwight Weldi ja Grimké õdede raamat "American Slavery As It Is: Testimony of a Thousand Witnesses". Stowe ütles ka, et ta sai palju ideid raamatu "Onu Tomi kabinet" jaoks, rääkides põgenenud orjadega, kui ta elas Ohio osariigis Cincinnatis.

Oma raamatus "A Key to Uncle Tom's Cabin" (1853) kirjutas Stowe lugudest, mis inspireerisid teda "Onu Tomi kabineti" kirjutamisel. Hilisemad uurimused näitasid siiski, et Stowe ei lugenud paljusid raamatus sisalduvaid lugusid tegelikult enne, kui tema romaan oli ilmunud.

"Onu Tomi kabinet" sai alguse orjapidamisvastase ajalehe The National Era sarjast. The National Era oli trükkinud ka teisi Stowe'i kirjutatud teoseid. Kuna lugu meeldis kõigile nii väga, palus John P. Jewett Bostonist Stowe'il teha sarjast raamat. Stowe ei olnud kindel, kas inimestele meeldib lugu raamatuna lugeda. Lõpuks oli ta siiski nõus. John Jewett, kes oli kindel, et raamat oleks populaarne, palus Hammatt Billingsil graveerida raamatu jaoks kuus pilti. 20. märtsil 1852 ilmus valmis raamat. Juuniks müüs see kümme tuhat eksemplari nädalas. Oktoobriks oli ainuüksi Ameerika müügimaht 150 tuhat eksemplari. Esimesel aastal müüdi raamatut 300 000 eksemplari ja see tõlgiti paljudesse olulistesse keeltesse.

Eliza põgenemine, Tom müüakse

Kentucky farmer Arthur Shelby kardab kaotada oma talu võlgade tõttu. Kuigi ta ja tema naine Emily Shelby suhtuvad oma orjadesse lahkelt, otsustab ta kaks neist maha müüa: Onu Tomi, keskealise mehe, kellel on naine ja lapsed, ja Harry, oma naise teenijanna Eliza poja. Emily Shelby on šokeeritud ja õnnetu, sest ta lubas Elizale, et ei müü oma poega. George Shelby, tema poeg, on õnnetu, sest ta imetleb onu Tomi kui oma sõpra ja kristlast.

Kui Eliza kuuleb härra Shelby plaanidest oma poeg maha müüa, otsustab ta koos oma ainsa pojaga põgeneda. Ta kirjutab proua Shelbyle kirja, milles palub vabandust ja põgeneb veel samal ööl.

Vahepeal müüakse onu Tom ja pannakse paati, mis sõidab mööda Mississippi jõge. Seal sõbruneb ta tüdrukuga nimega Evangeline ("Eva"). Kui Eva vette kukub ja ta teda päästab, ostab Eva isa Augustine St. Clare Tomi. Eva ja Tom saavad headeks sõpradeks, sest nad mõlemad armastavad Jeesust väga.

Eliza perekond jahtis, Tomi elu Püha Klara juures

Eliza põgenemise ajal kohtub ta oma abikaasa George Harrisega, kes oli enne teda põgenenud. Nad otsustavad proovida põgeneda Kanadasse. Neid hakkab aga jahtima orjakütt Tom Loker. Tom Loker paneb Eliza ja tema pere lõpuks lõksu, nii et George lööb Lokeri maha. Eliza on mures, et Loker võib surra ja põrgusse sattuda. Sellepärast veenab ta oma meest, et ta viiks ta kveekerilinna, et paraneda. Õrnad kveekerid muudavad Tom Lokerit suuresti.

Püha Klari majas vaidleb Püha Klari oma õe, miss Opheliaga. Ta arvab, et orjapidamine on vale, kuid on eelarvamustega mustanahaliste suhtes. St. Clare ostab mustanahalise lapse Topsy ja kutsub miss Ophelia üles teda kasvatama. Miss Ophelia üritab, kuid ebaõnnestub.

Pärast seda, kui Tom on elanud Püha Klara juures umbes kaks aastat, jääb Eva väga haigeks. Ta näeb enne surma nägemust taevast. Tema surma tõttu muutuvad paljud inimesed. Miss Ophelia kaotab oma eelarvamused mustanahaliste suhtes, Tospy otsustab muutuda "heaks" ja St. Clare otsustab Tomi vabastada.

Tomi elu koos Simon Legree'ga

Püha Klare saab aga vigastada, kui ta üritab peatada kaklust kõrtsis ja sureb. Seetõttu ei saa ta oma lubadust Tomi vabastamiseks täita. Tema naine müüb Tomi istanduse omanikule Simon Legree'le. Legree viib Tomi Louisianasse. Seal kohtub ta teiste orjadega, sealhulgas Emmeline'iga (kelle Legree ostis samal ajal, kui ta Tomi ostis). Legree hakkab Tomi vihkama, kui Tom ei allu tema käsule piitsutada teisi orje. Legree peksab teda ja otsustab hävitada Tomi usu Jumalasse. Tom jätkab aga salaja Piibli lugemist ja teiste orjade abistamist. Tom kohtub istanduses teise mustanahalise orja Cassyga. Tema kaks last oli müüdud ja ta oli tapnud oma kolmanda lapse, sest kartis, et ka tema laps müüakse maha.

Loker on kveekerite tõttu muutunud. George, Eliza ja Harry on lõpuks jõudnud Kanadasse ja saanud vabaks. Vahepeal tunneb onu Tom end nii õnnetuna, et ta peaaegu loobub, kuid tal on kaks nägemust Jeesusest ja Evast. Ta otsustab jätkata kristlaseks olemist, isegi kui ta peab surema. Cassy ja Emmeline põgenevad Tomi julgustusel. Nad kasutavad osavalt Legree ebausklikke hirme, et neid aidata. Kui Tom ei ütle Legree'le, kus nad on, käsib Legree oma meestel ta surnuks peksta. Tom andestab surnuna kahele teda peksnud mehele ning nad tunnevad kahetsust ja muutuvad kristlasteks. George Shelby tuleb just siis, kui Tom sureb, et teda vabastada. Ta on väga vihane ja kurb. Tom aga sureb, öeldes naeratades: "Kes, - kes, - kes võiks meid Kristuse armastusest lahutada?".

Onu Tom

Onu Tom, loo nimitegelane, on kannatlik, üllas ja omakasupüüdmatu mustanahaline ori. Stowe tahtis, et ta oleks "üllas kangelane": raamatus seisab ta selle eest, millesse ta usub. Kuigi nad ei taha, imetlevad teda isegi tema vaenlased.

Viimasel ajal on tema nime siiski ka negatiivselt kasutatud. Inimesed peavad "Onu Tomi" sageli vanaks mustanahaliseks meheks, kes püüab oma peremeest õnnelikuks teha, sest inimesed on kritiseerinud tema vaikivat nõusolekut orjusega. Teised väidavad aga, et see ei vasta tõele. Esiteks ei ole Onu Tom tegelikult vana - ta on ainult kaheksa aastat vanem kui härra Shelby, mis näitab, et ta on tõenäoliselt umbes viiekümnene. Samuti ei ole Tom orjusega rahul. Tema nõusolek ei tulene rumalusest või sellest, et talle meeldib orjapidamine. See on tingitud tema usust, mis ütleb talle, et ta peab kõiki armastama. Kus iganes onu Tom ka ei läheks, ta armastab ja levitab lohutust ja headust. Ta aitab orjadel põgeneda, näiteks Elizal, Emmeline'il ja Cassyl. Samuti keeldub ta teisi orje peksmast. Sellepärast pekstakse teda ka ise. Stowe ei püüdnud Tomist teha eeskuju mitte mustanahalistele, vaid valgetele ja mustanahalistele. Ta ütleb, et kui valged inimesed oleksid armastavad ja omakasupüüdmatud nagu onu Tom, oleks orjapidamine võimatu.

Eliza Harris

Eliza Harris on proua Shelby lemmiktüdruk, George Harrise naine ja Harry ema. Eliza on vapper, intelligentne ja väga ilus noor ori. Eliza armastab oma poega Harryd väga. Võimalik, et tema armastus tema vastu oli veelgi suurem, sest ta kaotas kaks oma esimest väikelast. Tema emaarmastus tuleb esile, kui ta põgeneb vapralt koos oma pojaga. Võib-olla on "Onu Tomi kabineti" kõige tuntum osa see, kus Eliza põgeneb koos Harryga Ohio jõel.

See põgenemine on väidetavalt inspireeritud loost, mida John Rankin kuulis Cincinnati Lane'i teoloogilises seminaris Stowe'i abikaasale Calvinile, kes oli kooli professor. Rankini jutu järgi oli 1838. aasta veebruaris noor orjanna põgenenud üle jäätunud Ohio jõe Ohio osariigis asuvasse Ripley linna koos lapsega süles ja viibinud tema majas, enne kui ta oli edasi põhja poole läinud.

Eva

Eva "Evangeline" St. Clare on St. Clare'i ja Marie ingellik tütar. Ta astub loosse sisse, kui Tom päästab teda uppumisest, kui teda tahetakse müüa. Eva palub oma isal Tomi osta. Ta ütleb: "Ma tahan teda õnnelikuks teha". Tema kaudu saab Tomist St. Clare'i juhtiv kuller ja Eva "eriline saatja (abiline)... Tomil oli... käsk lasta kõik muu käest ja hoolitseda miss Eva eest, millal iganes ta teda soovis, - käsud, mis meie lugejad võivad kujutleda (kujutleda), et need ei olnud talle kaugeltki ebameeldivad". Ta on väga ilus: "Tema kuju oli lapseliku ilu täiuslikkus... Tema nägu oli tähelepanuväärne vähem oma täiusliku ilu poolest kui oma erilise (kummalise) ja unenäolise tõsiduse (tõsiduse) ilme poolest... kõik see eristas (tegi ta erinevaks) teistest lastest ja sundis kõiki pöörduma ja vaatama tema järele".

Tomile "...tundus ta "...midagi peaaegu jumalikku; ja iga kord, kui tema kuldne pea ja sügavad sinised silmad talle otsa vaatasid (vaatasid)... ta pooleldi uskus, et näeb üht tema Uuest Testamendist välja astunud inglit." Ta ütleb, et "tal on Issanda märk otsaesisel". Eva on peaaegu täiuslik, Kristuse sarnane laps. Ta on väga kurb orjuse pärast. Ta ei näe vahet mustade ja valgete vahel. Ta räägib väga palju armastusest ja andestusest. Isegi Topsy on tema armastusest liigutatud. Eva saab Tomi elus üheks kõige olulisemaks inimeseks.

Ophelia St. Clare

Ophelia St. Clare on romaani ehk kõige keerulisem naistegelane. St. Clare nimetab teda "...meeleheitlikult ... heaks; mind väsitab surnuks mõelda sellest". Talle ei meeldi orjus. Samas ei meeldi talle, kui teda puudutatakse või kui ta tuleb inimesena ühegi mustanahalise lähedale. Kui ta esimest korda nägi Evat "...kätt surumas ja suudlemas" mustanahalistega, teatas ta, et see "...pööras tal üsna kõhtu (tekitas talle iiveldust)". Ta lisab: "Ma tahan olla kõigi suhtes lahke ja ma ei tahaks, et midagi haiget saaks; aga mis puutub suudlemisse... Kuidas ta saab?".

Tal on "selge, tugev ja aktiivne meel" ning ta on väga praktiline. Kuid tal on ka soe süda, mida ta näitab oma armastuses püha Klara ja Eva vastu. Ophelia vihkab orjapidamist, kuid tal on sügavad eelarvamused mustanahaliste suhtes. St. Clare ostab talle väljakutse esitamiseks Topsy. Ta ütleb talle, et ta prooviks teda harida. Alguses püüab ta Topsyt õpetada ja aidata lihtsalt kohustuse tõttu. Kuid Stowe ütleb, et kohustusest ei piisa: peab olema armastus. Eva surm muudab Opheliat. Kui Topsy nutab: "Ta ütles, et armastab mind... nüüd ei ole (ei ole) enam kedagi alles...!". ütleb Ophelia õrnalt, kui "ausad pisarad" tema näole langevad: "Topsy, sa vaene laps... Ma võin sind armastada, kuigi ma ei ole nagu see kallis väike laps. Ma loodan, et olen temalt midagi Kristuse armastusest õppinud. Ma suudan sind armastada... ja ma püüan aidata sul kasvada heaks kristlaseks tüdrukuks." Stowe arvas, et on palju inimesi nagu miss Ophelia St. Clare, kellele ei meeldinud orjapidamine, kuid kes ei suutnud mustanahalistest kui inimestest mõelda. Ta tahtis kirjutada sellistest probleemidest Miss Ophelia kaudu.

• Arthur Shelby, onu Tomi omanik Kentuckys, Shelby müüb Tomi härra Haleyle, et tasuda oma võlgu. Arthur Shelby on tark, lahke ja põhimõtteliselt heasüdamlik mees. Siiski teeb ta ikkagi orjapidamist ja ei ole moraalselt nii tugev kui tema naine. Stowe kasutas teda selleks, et näidata, et orjapidamine muudab kõik, kes seda teevad, kurjaks - mitte ainult julmad peremehed.
• Emily Shelby on Arthur Shelby armastav, õrn ja kristlik abikaasa. Ta arvab, et orjapidamine on vale. Ta püüab oma meest veenda, et ta aitaks Shelby orjadele ja on üks paljudest lahketest naistegelastest loos.
• George Shelby on härra ja proua Shelby noor poeg. Heasüdamlik, kirglik ja armastav, on ta onu Tomi sõber. Seetõttu on ta väga vihane, kui onu Tom müüakse. Pärast Tomi surma otsustab ta vabastada kõik Shelbyde talu orjad, öeldes: "Tunnista (vaata), igavene Jumal! oh, tunnista, et sellest tunnist alates teen ma kõik, mis üks mees suudab, et see orjuse needus minu maalt välja ajada!". Ta on moraalselt tugevam kui tema isa. Ta teeb seda, mida ta lubab ja arvab.
• George Harris Eliza abikaasa. Väga tark ja uudishimulik mulaat, kes armastab väga oma perekonda ning võitleb vapralt ja uhkelt oma vabaduse eest.
• Augustine St. Clare Eva isa. Augustine St. Clare on romantiline, mänguhimuline mees. Ta ei usu Jumalasse ja joob igal õhtul veini. Ta armastab Evat väga ja tunneb oma orjade pärast kahetsust. Kuid nagu härra Shelby, ei tee ka tema midagi orjuse vastu.
• Marie Püha Klara naine. Ta on "...kollane pleekinud, haige naine, kelle aega jagus mitmesuguste fantaasiarikaste haiguste vahel ja kes pidas (arvas) end... kõige halvemini kasutatavaks ja kannatavamaks [elanud] inimeseks...". Rumal, kaeblev ja isekas, ta on vastupidine sellistele inimestele nagu proua Shelby ja proua Bird. Ta arvab, et orjapidamine on hea ja ütleb Topsy kohta: "Kui mul oleks nüüd oma tahtmine, saadaksin...[ta] välja ja laseksin teda põhjalikult piitsutada; ma laseksin teda piitsutada, kuni ta ei suuda seista!" Pärast abikaasa surma müüb ta kõik orjad maha.
• Topsy on "paganlik" mustanahaline orjatüdruk, keda miss Ophelia püüab muuta. Alguses läheneb miss Ophelia "...[läheneb] oma uuele subjektile väga sarnaselt sellega, kuidas inimene peaks lähenema mustale ämblikule, eeldades, et tal on tema suhtes heatahtlikud (lahked) kavatsused". Topsy tunneb seda erinevust kohustusest ja armastusest. Kui Eva ütleb: "Miss Ophelia armastaks teid, kui te oleksite hea," naerab ta ja ütleb: "Ei; ta ei saa mind bar (taluda), sest ma olen neeger (mustanahaline)! ta 's varsti lasta rüütli teda puudutada! Seal ei saa keegi neegreid armastada, ja neegrid ei saa midagi (mitte midagi) teha! I don't care." Kuid aja jooksul kasvab ta Eva armastuse kaudu inimesi armastama ja austama. Hiljem saab temast misjonär Aafrikas.

Kui ta esimest korda loosse siseneb, ütleb ta, et ta ei tea, kes teda tegi: "I s'pect I growed. Ärge arvake, et keegi ei ole mind kunagi teinud." 1900. aastate alguses ja keskel valmistasid mõned nukufirmad Topsy sarnaseid nukke. Inglise keeles hakati kasutama väljendit "growed like Topsy" (hiljem "grew like Topsy"). Alguses tähendas see kasvamise kirjeldamist ilma planeerimata. Hiljem tähendas see lihtsalt suurt kasvu.

• Simon Legree on orjapidaja, kes ei suuda onu Tomi kristlikku usku murda. Ta laseb onu Tomi sellepärast surnuks piitsutada. Ta kasutab oma naisorje Cassy ja Emmeline'i seksuaalselt ära. Tema nime kasutatakse julma ja ahne mehe sünonüümina.

Orjandus

"Onu Tomi kabineti" kõige olulisem teema on orjuse kurjus. Iga osa "Onu Tomi kabinetis" arendab tegelasi ja lugu. Kuid kõige tähtsam on see, et alati püütakse lugejale näidata, et orjus on kuri, mittekristlik ja seda ei tohiks lubada. Üks viis, kuidas Stowe näitas orjanduse kurjust, oli see, kuidas see sundis peresid üksteisest eemale.

Emaelu

Stowe arvas, et emad on "kogu Ameerika elu eeskujuks". Ta uskus ka, et ainult naised võivad Ameerika Ühendriike orjusest päästa. Seetõttu on "Onu Tomi kajuti" teine väga oluline teema naiste moraalne võim ja pühadus. Valged naised nagu proua Bird, St. Clare'i ema, Legree ema ja proua Shelby püüavad panna oma mehi aitama oma orjadele. Eva, kes on "ideaalne kristlane", ütleb, et mustad ja valged on ühesugused. Mustanahalised naised nagu Eliza on vaprad ja vagad. Ta põgeneb orjusest, et päästa oma poeg ja on romaani lõpuks kogu oma pere taas kokku saanud. Mõned kriitikud ütlesid, et Stowe'i naistegelased on sageli ebarealistlikud. Kuid Stowe'i romaan pani paljusid inimesi meenutama "naiste mõju tähtsust" ja aitas hiljem kaasa naiste õiguste liikumise arengule.

Kristlus

Stowe'i puritaanlikud religioossed tõekspidamised on samuti üks romaani suurimaid teemasid. Ta uurib, milline on kristlus. Ta uskus, et kristluses on kõige tähtsam armastus kõigi inimeste vastu. Samuti uskus ta, et kristlik teoloogia näitab, et orjapidamine on vale. Seda teemat võib näha, kui Tom kutsub Püha Klara üles "vaatama ära Jeesuse poole" pärast seda, kui Püha Klara tütar Eva sureb. Pärast Tomi surma ütleb George Shelby: "Milline asi on olla kristlane". Kuna kristlikud teemad on nii olulised ja kuna Stowe rääkis romaanis sageli otseselt religioonist ja usust, on romaan kirjutatud "jutluse vormis".

"Onu Tomi kabinet" on kirjutatud sentimentaalses ja melodramaatilises stiilis. Seda stiili kasutati sageli 19. sajandi sentimentaalses romaanis ja kodukirjanduses (mida nimetatakse ka naiskirjanduseks). Need žanrid olid Stowe'i ajal kõige populaarsemad romaanid. Tavaliselt olid neis naistegelased ja stiil, mis pani lugejad nende suhtes sümpaatiat ja emotsioone tundma. Stowe'i romaan erineb teistest sentimentaalsetest romaanidest, sest ta kirjutab suurest teemast nagu orjandus. See erineb ka seetõttu, et tema peategelaseks on mees (onu Tom). Kuid ta püüdis siiski panna lugejaid "Onu Tomi hütti" lugedes tundma tugevaid tundeid, näiteks panna neid nutma, kui Eva suri. Selline kirjutamine pani lugejad jõuliselt reageerima. Näiteks Georgiana May, Stowe'i sõber, kirjutas kirjanikule kirja. Kirjas ütles ta, et "ma olin eile öösel kaua pärast kella üht ööd üleval (ärkvel), lugesin ja lõpetasin "Onu Tomi kajutit" (Uncle Tom's Cabin). Ma ei suutnud seda jätta rohkem kui ma oleksin suutnud jätta surevat last." Üks teine lugeja ütles, et ta mõtles kogu aeg raamatule ja mõtles isegi oma tütre nime muutmise peale Eva'ks. Eva surm mõjutas paljusid inimesi. 1852. aastal kandis Bostoni 300 beebitüdrukut nime Eva.

Kuigi paljud lugejad olid väga liigutatud, ei meeldinud kirjanduskriitikutele "Onu Tomi kabineti" ja teiste sentimentaalsete romaanide stiil. Nad ütlesid, et need raamatud on kirjutatud naiste poolt ja neis on "naiste lohakad (räpased) emotsioonid". Üks kirjanduskriitik ütles, et kui romaan ei käsitleks orjapidamist, "oleks see lihtsalt üks järjekordne sentimentaalne romaan". Üks teine ütles, et raamat on "hakkaja (räpane) teos". Raamatus The Literary History of the United States nimetas George F. Whicher "Onu Tomi kabinetti" "pühapäevakooli ilukirjanduseks".

Kuid 1985. aastal kirjutas Jane Tompkins oma raamatus "Sensatsioonilistes kujundites" onu Tomi kabinetist teisiti: The Cultural Work of American Fiction. Tompkins kiitis "Onu Tomi kajuti" stiili. Ta ütles, et sentimentaalsed romaanid näitasid, kuidas naiste emotsioonid muutsid maailma heas mõttes. Ta ütles ka, et 19. sajandil kirjutatud populaarsed kodumaised romaanid, nagu Uncle Tom's Cabin, olid intelligentselt kirjutatud. Ta ütles ka, et "Onu Tomi kabinet" näitab "Ameerika ühiskonna kriitikat, mis on palju laastavam (võimsam) kui mis tahes ... tuntumate kriitikute, nagu Hawthorne ja Melville, kriitika".

Onu Tomi kabinetil on olnud väga suur mõju. Ajaloos ei ole palju romaane, mis muutsid ühiskonda nii jõuliselt. Kui "Onu Tomi kabinet" ilmus, olid orjuse kaitsjad väga vihased ja protesteerisid selle vastu. Mõned inimesed kirjutasid isegi raamatuid selle vastu. Abolitsionistid kiitsid seda väga. Bestsellerina mõjutas see romaan suuresti hilisemat protestikirjandust.

Kaasaegne ja ülemaailmne reaktsioon

"Onu Tomi kabinet" tekitas kohe pärast ilmumist Ameerika lõunapoolsete riikide inimestes suurt viha. Romaani kritiseerisid tugevalt ka inimesed, kes toetasid orjapidamist.

Kuulus lõunamaa kirjanik William Gilmore Simms ütles, et see raamat ei vasta tõele. Teised nimetasid romaani kriminaalseks ja ütlesid, et see on täis valesid. Üks inimene, kes müüs raamatuid Mobile'is, Alabamas, pidi romaani müümise eest linnast lahkuma. Stowe sai ähvarduskirju. Kord sai ta isegi paki, millel oli orja lõigatud kõrv. Paljud lõunamaa kirjanikud, nagu Simms, hakkasid peagi kirjutama oma raamatuid orjusest.

Mõned kriitikud väitsid, et Stowe ei olnud kunagi käinud lõunapoolsetel istandikel ja ta ei teadnud lõunapoolsete riikide elust palju. Nad ütlesid, et seetõttu tegi ta Lõuna kohta valesid kirjeldusi. Stowe ütles aga alati, et ta tegi oma raamatu tegelased lugude põhjal, mida talle rääkisid orjad, kes põgenesid Cincinnati, Ohio osariiki, kus ta elas. On teatatud: "Ta täheldas omal nahal (ise) mitmeid juhtumeid (sündmusi), mis ... [inspireerisid] teda kirjutama [kuulsat orjusevastast romaani. Stseenid, mida ta jälgis (nägi) Ohio jõel, sealhulgas nähes, kuidas abikaasat ja naist lahku müüdi, samuti ajalehtede ja ajakirjade aruanded ja intervjuud, andsid materjali ... süžeele."

1853. aastal avaldas Stowe raamatu "A Key to Uncle Tom's Cabin". See oli mõeldud selleks, et näidata inimestele, kes olid kritiseerinud romaani orjuse kirjeldust, et see vastab tõele. Raamatus kirjutab Stowe "Onu Tomi kabineti" olulistest tegelastest ja inimestest tegelikus elus, kes olid nende sarnased. Selle raamatu kaudu kirjutab ta "agressiivsema rünnaku orjuse vastu lõunas, kui romaanil endal oli". Nagu romaan, oli ka "A Key to Uncle Tom's Cabin" bestseller. Paljusid "A Key to Uncle Tom's Cabin" teoseid luges Stowe siiski pärast romaani avaldamist.

Vaatamata sellisele kriitikale oli romaan siiski väga populaarne. Stowe'i poeg ütleb, et kui Abraham Lincoln 1862. aastal temaga kohtus, ütles Lincoln: "See on siis see väike daam, kes alustas seda suurt sõda." Ajaloolased ei ole kindlad, kas Lincoln seda tõesti ütles või mitte. Kirjas, mille Stowe kirjutas oma abikaasale mõned tunnid pärast kohtumist Lincolniga, ei ütle ta selle lause kohta midagi. Pärast seda on paljud kirjanikud öelnud, et see romaan aitas põhjapoolsetel inimestel vihastada orjapidamist ja põgenevate orjade seadust. See aitas oluliselt kaasa abolitsionistlikule liikumisele. Liidu kindral ja poliitik James Baird Weaver ütles, et see raamat pani teda abolitsionistlikku liikumist aitama.

"Onu Tomi kabinet" pakkus huvi ka paljudele inimestele Inglismaal. Esimene Londoni väljaanne ilmus 1852. aasta mais. Seda müüdi 200 000 eksemplari. Osa sellest huvist tulenes sellest, et tol ajal ei meeldinud britidele Ameerika Ühendriigid. Üks kirjanik ütles: "Kurjad kired, mida "Onu Tom" Inglismaal rahuldas, ei olnud mitte viha või kättemaks [orjuse vastu], vaid rahvuslik armukadedus ja rahvuslik edevus. Me oleme juba ammu nutnud (valutanud) Ameerika ülbuse all - me oleme väsinud kuulmast, kuidas ta kiidab, et ta on kõige vabam ja valgustatud riik, mida maailm on kunagi näinud. Meie vaimulikud vihkavad tema vabatahtlikku süsteemi - meie toorid vihkavad tema demokraate - meie whigid vihkavad teda ... Kõik erakonnad tervitavad proua Stowe'i kui vaenlase revolutsionääri." Charles Francis Adams, Ameerika Ühendriikide minister Suurbritannias sõja ajal, ütles hiljem, et "1852. aastal ilmunud "Onu Tomi kabinet; või elu alamatute seas" mõjutas maailma kiiremini, jõulisemalt ja dramaatilisemalt kui ükski teine kunagi trükitud raamat"."

"Onu Tomi kabinet" ilmus Venemaal 1857. aasta lõpus ja peagi tunnistati see maailmakirjanduse klassikaks. Paljud inimesed nägid väga tugevat seost "Onu Tomi kabineti" maailma ja 1850. aastatel Venemaal veel eksisteerinud pärisorjuse vahel. Oma kirjas abolitsionistile Maria Weston Chapmanile kirjutas Nikolai Turgenjev: "Paljud raamatus kirjeldatud stseenid näivad olevat Venemaal toimuvate sama hirmsate stseenide täpne kujutis." "Onu Tomi kabinet" oli emantsipatsioonijärgsel perioodil vene ja vene-sovetliku eliidi haridusvahendiks ning sellest sai ka osa nõukogude lastekirjandusest.

Raamat on tõlgitud peaaegu kõikidesse keeltesse. Näiteks on see tõlgitud hiina keelde. Selle tõlkija Lin Shu tegi sellest esimese ameerika romaani tõlke hiina keelde. Samuti on see tõlgitud amhari keelde. Selle 1930. aasta tõlge tehti selleks, et aidata Etioopial lõpetada mustanahaliste kannatused selles riigis. Raamatut lugesid nii paljud inimesed, et Sigmund Freud uskus, et mõned tema patsiendid olid mõjutatud, lugedes "Onu Tomi kabinetist" orjade piitsutamise kohta.

Kirjanduslik tähtsus ja kriitika

"Onu Tomi kabinet" oli esimene laialdaselt loetud poliitiline romaan Ameerika Ühendriikides. See mõjutas suuresti Ameerika kirjandust ja protestikirjandust. Mõned hilisemad raamatud, mida "Onu Tomi kabinet" suuresti mõjutas, on Upton Sinclairi "Džungel" ja Rachel Carsoni "Vaikne kevad".

Kuigi "Onu Tomi kabinet" oli väga oluline, arvasid paljud inimesed, et raamat on segu "laste muinasjutust ja propagandast". Paljud kriitikud nimetasid raamatut "pelgalt (ainult) sentimentaalseks romaaniks". George Whicher kirjutas oma raamatus "Literary History of the United States", et "miski, mis on omistatav proua Stowe'ile või tema käekirjale, ei saa seletada romaani tohutut (suurt) moe (populaarsust); selle autori ressursid ... pühapäevakooli ilukirjandusest ei olnud märkimisväärsed ... melodraama, huumor ja paatos ... ühendasid (moodustasid) tema raamatu".

Teised kriitikud on aga romaani kiitnud. Edmund Wilson on öelnud, et "Enda küpses eas (kui inimene on täiskasvanuks saanud) "Onu Tomi kabinetiga" kokku puutuda võib ... osutuda ehmatavaks (üllatavaks) kogemuseks". Jane Tompkins ütles, et romaan on üks Ameerika kirjanduse klassikuid. Ta oletas, et kirjanduskriitikud arvavad raamatust halvasti, sest see oli ilmumise ajal lihtsalt liiga populaarne.

Aastate jooksul on inimesed imestanud, mida Stowe üritas romaaniga öelda. Mõned tema teemad on kergesti nähtavad, näiteks orjuse kurjus. Mõnda teemat on aga raskem näha. Näiteks oli Stowe kristlane ja aktiivne abolitsionist ning pani oma raamatusse palju oma usulisi tõekspidamisi. Mõned on öelnud, et Stowe kirjutas oma romaanis seda, mida ta pidas lahenduseks probleemile, mis muretses paljusid inimesi, kellele orjandus ei meeldinud. See probleem seisnes selles, et kas keelatud asjade tegemine oli õigustatud, kui seda tehti kurjuse vastu võitlemiseks? Kas oli õige kasutada vägivalda, et peatada orjuse vägivalda? Kas oli õige rikkuda seadusi, mis aitasid orjapidamist? Kumba Stowe'i tegelast peaks järgima: kannatlikku onu Tomi või trotslikku George Harrisi? Stowe arvas, et Jumala tahet järgitakse, kui iga (iga) inimene uurib siiralt (tõeliselt) oma põhimõtteid ja tegutseb (järgib) neid.

Inimesed on ka arvanud, et "Onu Tomi kabinet" väljendab vaba tahte liikumise ideid. Selle idee kohaselt sümboliseerib George Harrise'i tegelane vaba tööjõudu. Ophelia keeruline tegelane näitab põhjamaalasi, kes lubasid orjapidamist, kuigi see neile ei meeldinud. Dinah on Opheliast väga erinev. Ta tegutseb kirglikult. Raamatus muutub Ophelia. Nagu Ophelia, kuulutas vabariiklaste partei (kolm aastat hiljem), et Põhja peab ennast muutma. Ta ütles, et Põhja peab aktiivselt lõpetama orjanduse.

Feministlikku teooriat võib näha ka Stowe'i raamatus. Romaani võib vaadelda kui orjanduse patriarhaalse olemuse kriitikat. Stowe'i jaoks olid perekonnad sugulussuhted, mitte peresarnased suhted peremeeste ja orjade vahel. Stowe nägi ka rahvast kui suuremat "perekonda". Nii et rahvustunne tulenes ühise rassi jagamisest. Seetõttu toetas ta ideed, et vabastatud orjad peaksid elama koos koloonias.

Raamatus on ka püütud näidata, et mehelikkus oli orjanduse peatamisel oluline. Abolitsionistid hakkasid muutma oma mõtteviisi vägivaldsetest meestest. Nad tahtsid, et mehed aitaksid orjapidamise peatamisel kaasa, ilma et see kahjustaks nende enesehinnangut või positsiooni ühiskonnas. Seetõttu järgisid mõned abolitsionistid mõningaid naiste valimisõiguse, rahu ja kristluse põhimõtteid. Nad kiitsid mehi abistamise, koostöö ja halastuse eest. Teised abolitsionistid olid traditsioonilisemad: nad tahtsid, et mehed tegutseksid jõulisemalt. Kõik mehed Stowe'i raamatus näitavad kas kannatlikke mehi või traditsioonilisi mehi.

Hiljuti on mõned inimesed hakanud raamatut kritiseerima nende arvates rassistlike kirjelduste eest raamatu mustanahaliste tegelaste kohta. Nad kritiseerisid seda, kuidas Stowe kirjutas tegelaste välimusest, kõnest, käitumisest ja onu Tomi passiivsusest. Raamatus levinud stereotüüpide kasutamine afroameeriklaste kohta on oluline, sest "Onu Tomi kabinet" oli 19. sajandil maailma enimmüüdud romaan. Selle tõttu aitas raamat (koos raamatus ja sellega seotud lavastustes esitatud piltidega) panna suure hulga inimesi selliseid stereotüüpe omaks võtma.

Onu Tomi kabinetis esinevate afroameerika stereotüüpide hulgas on järgmised:

• "Õnnelik tume" (laiskas, muretu Sami tegelaskuju);
• Heledanahaline traagiline mulatt (Eliza, Cassy ja Emmeline);
• Armastav, tumedanahaline naissoost mammy (mitme tegelase kaudu, sealhulgas Mammy, St. Clare'i istanduse kokk).
• Pickaninny stereotüüp mustanahaliste laste kohta (Topsy tegelaskuju);
• Onu Tom ehk afroameeriklane, kes tahab valgetele inimestele liiga palju meeldida (onu Tomi tegelaskuju). Stowe tahtis, et Tom oleks "üllas kangelane". Stereotüüp temast oli "Tom Shows" tõttu, mida Stowe ei suutnud peatada.

Need stereotüübid panid paljusid inimesi mõtlema palju kergemini "Onu Tomi kabineti" ajaloolisest tähtsusest kui "elutähtsast orjapidamisvastasest vahendist". See muutus selles, kuidas inimesed "Onu Tomi kajutisse" suhtusid, sai alguse James Baldwini esseest. See essee kandis pealkirja "Igaühe protestiromaan". Essees nimetas Baldwin "Onu Tomi hütti" "väga halvaks romaaniks". Ta ütles, et see ei olnud hästi kirjutatud.

1960ndatel ja 70ndatel kritiseerisid Black Power ja Black Arts Movements seda raamatut tugevalt. Nad ütlesid, et onu Tomi tegelaskuju oli osa "rasside reetmisest". Nad ütlesid, et Tom pani orjad halvemini välja kui orjapidajad. Sel ajal suurenes ka kriitika teiste raamatus sisalduvate stereotüüpide suhtes.

Kuid inimesed nagu Henry Louis Gates Jr. on hakanud taas uurima "Onu Tomi hütti". Ta ütleb, et raamat on "Ameerika rassisuhete keskne dokument ja oluline (oluline) moraalne ja poliitiline uurimus nende suhete iseloomust".