John Jay (12. detsember 1745 – 17. mai 1829) oli Ameerika Ühendriikide poliitik, riigimees, revolutsionäär ja diplomaat, keda loetakse üheks riigi asutajaisaks. Ta oli ülemkohtu ülemkohtunik ja kuulus kontinentaalse kongressi koosseisu, kus ta valiti ka selle presidendiks. Ameerika revolutsiooni ajal ja pärast seda teenis Jay ka saadikuna Euroopas – ta oli minister nii Hispaanias kui ka mõne aja eest ka suhtluses Prantsusmaaga – aidates kujundada Ameerika välispoliitikat ja püüdes kindlustada rahulikke suhteid brittide ja prantslastega. Koos Alexander Hamiltoni ja James Madisoniga osales ta föderalistlike dokumentide koostamises, mis kaitsesid tugevat liitriiki ja föderaalvõimu.
Jay õppis õigusteadust ja asus varakult poliitilisse tegevusse; ta oli tuntud oma praktilise riigimehelikkuse ja kompromissivõime poolest. 1778–1779 oli ta kontinentaalse kongressi president ning osales hiljem rahukõnelustes Euroopas – ta oli osaline rahulepingu ettevalmistamises, mis viis 1783. aasta Pariisi rahulepinguni ja Ameerika iseseisvuse rahvusvahelise tunnustamiseni.
Õiguslik ja riigikaitseline karjäär: 1789–1795 teenis John Jay Ameerika Ühendriikide ülemkohtuna kui selle esimene ülemkohtunik. Tema ametiaeg tähistas esimeste liiduõiguse ja ülemkohtu ülesannete kujunemist. 1794. aastal juhtis ta läbirääkimisi tuntud Jay lepingu sõlmimiseks Suurbritanniaga; see leping leevendas pingeid pärast iseseisvumist, kaitses kaubandushuve ja andis riigile ajutise stabiilsuse, kuid tekitas kodus tugevat vastuseisu ning aitas kujundada Uue Ameerika diplomaatiliste kompromisside traditsiooni.
Poliitiline juhtimine ja sotsiaalsed algatused: Jay kuulus uue föderalistliku partei juhtide hulka ja valiti New Yorgi kuberneriks aastatel 1795–1801. Ta oli aktiivne orjanduse vastane ning pühendus orjade järkjärgulisele vabastamisele: esialgsed katsed emantsipatsiooni seadusega läbi suruda ebaõnnestusid 1777. ja 1785. aastal, kuid kubernerina õnnestus tal 1799. aastal allkirjastada seadused, mis käivitasid New Yorgis järkjärgulise orjade vabastamise protsessi; terve protsessi lõppemas 1827 (enne Jay surma). Jay oli ka üks aktiivsemaid liikmeid ja juhtfiguure vabaõiguslike ja manumitatsiooni (orjade vabastamise) organisatsioonide ringis New Yorgis ning pühendus inimõigustele, haridusele ja usulistele heategevusettevõtmistele.
Jay diplomaatiline töö, osalus föderalistlikes dokumentides ja kohtulik juhtimine aitasid kujundada Ameerika poliitilist ja õiguslikku identiteeti. Tema otsused ja läbirääkimised mõjutasid varem tugevalt vaieldud küsimusi – kui mõnigi tema samm (nt Jay leping) tekitas vastakaid hinnanguid, näitasid need samas Jay pühendumust riigi stabiilsusele ja rahvusvahelisele tunnustusele.
John Jay püsis aktiivne ka pärast poliitilisest ametist lahkumist, osaledes ühiskondlikes ettevõtmistes ja kirjutades ümber oma vaateid valitsuse, õiguse ja vabaduse kohta. Ta suri 17. mail 1829. aastal, jättes maha märkimisväärse pärandi: tema nimi on seotud nii ülemkohtu kujunemise, varajase Ameerika diplomaatia kui ka orjanduse vastase liikumisega; tema elu ja tegevus on dokumenteeritud mitmetes kirjavahetustes ja ametlikes kirjutistes, mida kasutatakse ajaloo uurimisel ning mille abil mõistetakse USA algusaegade keerukaid kompromisse ja väärtusi.