Jay leping oli Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia vaheline leping, mis sõlmiti pärast Ameerika revolutsioonile järgnenud pingeid ning mille eesmärk oli lahendada järele jäänud vaidlusküsimusi ja normaliseerida kahe riigi suhteid. Lepingu peamine ameeriklasest läbirääkimiste juht oli John Jay, kes oli tollal ka Ameerika Ühendriikide ülemkohtunik. Lepingu allkirjastati 19. novembril 1794; Kongress võttis selle vastu 1795. aastal.

Taust

Pärast iseseisvumist ei lahendatud kõik Suurbritanniaga seotud probleemid: britid hoidsid vägesid läänepostiides kaasaegse Kanada ja Suurte järvede piirkonna ääres, vaidlusi oli ka meresõiduõiguste, laevade konfiskeerimise ja vanade võlgade ümber. Samuti takistasid ebakindlad suhted USA majandussuhtluse laienemist ja tekitasid ohtu sõjategevuse puhkemiseks.

Peamised sätted

  • Suurbritannia nõustus lõpuks evakueerima väeosad oma kindlustest Põhja-Ameerika sisealade ääres (praktiline väljaviimine toimus osaliselt 1796. aastal).
  • Lepingu raames loodud komisjonid pidid lahendama küsimusi, mis puudutasid eelmise sõja aegseid võlgu ja kahjunõudeid ning piiri- ja kaubanduserimeid.
  • Lepingu tulemusena paranesi Ameerika ja Briti vaheline kaubandus: ameeriklastel avanesid teatud tingimustel võimalused kauplemiseks Briti kolooniatega, kuigi palju ameeriklastest jäi rahulolematuks, sest leping ei lahendanud täielikult merendusalaseid vaidlusi (näiteks briti meremeeste hulk-, "impressment") ega andnud kõiki oodatud garantiisid neutraalsele merenduskaubandusele.

Vastuvõtt ja poliitiline mõju

Lepingu tugi tuli ennekõike föderalistlikelt juhtidelt — näiteks Alexander Hamiltoni ja president George Washingtoni lähedastelt toetajatelt —, kes pidasid lepingut vajalikuks rahu ja majandusliku stabiilsuse nimel. Demokraatlik-Republikanlik Partei seevastu pidas lepingut liiga soodsaks brittidele ja ebapiisavaks Ameerika huvide kaitseks; vastuseis viis avalike protestideni ja lepinguperioodil süvenes parteipõhine polariseerumine. Mõnedes kohtades avaldasid meeleavaldajad oma pahameelt lahtise protestiga — nad põletasid Jay kujutisi.

Tulemused ja tähendus

Kuigi Jay leping oli kodumaal vastuoluline, aitas see ajutiselt ära hoida sõjalist konfliktiohtu Suurbritanniaga ja andis Ameerika Ühendriikidele aega oma majandusliku ja poliitilise positsiooni kindlustamiseks. Lepingu järel toimunud komisjonide töö lahendas mitmeid rahalisi ja piiriprobleeme, kuid merendusalased küsimused jäid osaliselt lahendamata — need püsisid pingete allikaks ja aitasid kaasa hilisemale konfliktile Suurbritanniaga (sh 1812. aasta sõja põhjused).

Kokkuvõtlikult on Jay leping tähtis varajase Ameerika välispoliitika sündmus: see kujundas suhteid suurevõimuga, mõjutas sisepoliitilist arengut (partijapõhine vastandumine) ning näitas presidendi ja Senati rolli rahvusvaheliste lepingute sõlmimisel ja ratifitseerimisel.