Nathaniel "Nat" Turner (2. oktoober 1800 – 11. november 1831) oli Ameerika Ühendriikide ori ja kristlik jutlustaja, kes on tuntud 1831. aasta orjakapinana Virginias. Ta uskus tugevalt, et Jumal andis talle nägemusi ja jumaliku ülesande, mis lõpuks viis vägivallalise ülestõusuni.
Varajane elu ja nägemused
Turner sündis orjana Southamptonis Virginias. Noorukina oli ta tuntud kui usklik ja ennast peegeldav inimene ning tema jutlusi ja piiblitõlgendusi järgiti nii orjade kui ka vabaõiguslike mustanahaliste seas. Kui ta oli umbes 21-aastane, põgenes Nat Turner ajutiselt oma isanda juurest ja peitis end metsas; umbes 30 päeva hiljem pöördus ta tagasi, sest uskus, et on Jumala poolt kutsutud jääma kogukonda ja tegutsema. Aastate jooksul kõneles ta mitmest vaimulikus tähenduses kogetud visioonist, mis kinnitasid tema veendumust, et tal on eriline missioon.
Mässu eel ja algus
Turner pidas oluliseks märke taevast. Ta arvas, et 1831. aasta veebruaris toimunud päikesevarjutus oli Jumala märk ja tõi see kaasa otsuse kavandada laiemat orjakapinast. Mäss puhkes 21. augustil 1831. aastal Southamptoni maakonnas Virginia osariigis. Togimeeskond koosnes hinnanguliselt ligi seitsekümnest mustanahalisest inimesest — mõned neist olid vabad, enamik aga orjad. Nad ründasid kohalikke valgetest peremehi ja nende peresid, kasutades käepäraseid relvi nagu kirved, noad ja tulirelvad ning varustasid end ratsavarustusega.
Mässu käik ja allasurumine
Mäss algas vara hommikul ja levis kiiresti lähedalasuvaist taludest läbi. Kohaliku võimu poolt kutsuti kokku miilits ja lisajõud: kuberner suunas piirkonda umbes kolm tuhat miilitsat ja riigivägede üksusi, et mäss peatada. Vägivaldne lahing kestis mõne päeva jooksul; lõpuks suutsid valge relvajõud ja miilits mässu alla suruda. Turner põgenes pärast algset verist lainet ja varjas end mitu nädalat, enne kui ta leiti 30. oktoobril 1831.
Arvud, kohtud ja karistused
Mässu käigus hukkus hinnanguliselt vähemalt 55 valget inimest, ent täpne arv varieerub sõltuvalt allikast. Vastureaktsioonina ja võimude poolt toimunud katsetes mässu mahasurumiseks tapeti ja hukati suuri arve — nõudeid ja ülestunnistusi tõlgendati eri viisidel ning paljud mustanahalised inimesed mõisteti kohut või hukati ilma põhjaliku õigusemõistmiseta. Üle mõisteti kohut ja hukkamiste arv on ajaloolistes allikates erinev, ent arvud näitavad laialdast repressiooni: valgete rühmade ja miilitsa meeleavaldustes hukkus ka hinnanguliselt kuni umbes 200 mustanahalist inimest.
Turnerit ise kohtu all ei mõistetud kaua; ta püüti leida tema rolli ja juhtimise osas ning ta hukati 11. novembril 1831 poomise teel. Mõnedes allikates on kirjas, et pärast hukkamist tema keha nüliti või anti arstidele uurimiseks — see osa tema traagilisest lõpust on mitmel pool kirjeldatud kui osa tugevatest emotsioonidest ja hirmust, mida revolt vallandas.
Tagajärjed ja pärand
Mäss tõi kaasa rangeid seaduslikke ja ühiskondlikke vastumeetmeid. Virginias ja teistes lõunapoolsetes osariikides pandi vastu seadusi, mis piiravad mustanahaliste inimeste kogunemisi ning keelasid neil kättesaadavalt omandada oskusi nagu lugemine ja kirjutamine. Paljud seadused karmistati või täiendati, eesmärgiga vähendada võimalust sarnasteks ülestõusudeks ning kontrollida orjuse süsteemi rangemalt. Juhtum mõjutas tugevalt ka riiklikku ja ühiskondlikku debatti orjuse üle Ameerika Ühendriikides ning süvendas Põhja ja Lõuna vahelisi pingeid.
Turneri mäss on ajalooliselt vaadeldud mitmetasandiliselt: mõned näevad temas vabadusvõitlejat ja meeleheitel vastupanu sümbolit, teised rõhutavad vägivalla ja inimohvrite traagilist poolt. Tema elust ja ülestunnistustest koostas ümberkaudne ajakirjanik Thomas R. Gray teksti, mis avaldati kui "The Confessions of Nat Turner" ja mis on jäänud üheks tähtsamaks allikaks mässu motiivide ja kulgemise mõistmiseks — kuigi selle tõlgendused ja usaldusväärsus on ajalooliselt vaidlustatud.
Nat Turneri ja tema mässu pärand on mõjutanud kirjandust, ajaloo- ja kultuuriloomingut ning jätkuvalt tekitab põnevat ja vastuolulist diskussiooni orjuse, õiguse ja mässumeelsuse teemadel.
