Neal Cassady

Varajane elu

Cassady sündis Salt Lake Citys, sõna otseses mõttes "teel", sest tema ema sünnitas teda, kui tema vanemad sõitsid autos. Hiljem läksid nad lahku ja tema isa kasvatas noort Cassadyt Denveris, Colorados. Ta sattus poisikesena sageli raskustesse ja veetis osa oma teismeliseeastest alaealiste kinnipidamisasutuses. Kinnipidamise ajal hakkas ta kirjutama kirju edasi-tagasi Hal Chase'iga, teise (tollase) biitpõlvkonna liikmega. Chase rääkis oma sõpradele Kerouacile ja Ginsbergile Cassadyst, kes tahtsid temaga kohtuda. Pärast vabanemist sõitis Cassady New Yorki ja abiellus teel kuueteistkümneaastase LuAnne Hendersoniga. Ta kohtus Ginsbergiga ja alustas temaga homoseksuaalset suhet (hoolimata Cassady abielust) ning sõprust hiljuti lahutatud Kerouaciga, kes hakkas Cassadyt kirjutamise alal õpetama. Kerouaci emale, kellega ta koos elas, Cassady ei meeldinud, tajudes, et ta on lihtsalt pettur. Kerouac teadis, et see oli vähemalt osaliselt tõsi, kuid teda ei häirinud see, sest ta nautis Cassady seltskonda. Nad nägid teineteisele veidi sarnased välja ja võõrad, kes neid kohtasid, arvasid sageli, et nad on vennad. Nad said isiklikult väga lähedaseks ja tundsid, et nad olid tõesti vennad, kuigi nad olid pärit erinevatest vanematest.

Cassady oli rahutu inimene ja tema naine väsis sellest, et ta ei pööranud nende abielule vajalikku tähelepanu. Ta jättis ta maha ja naasis oma pere juurde. Cassady unustas peagi naise ja alustas suhteid teiste naiste ja ka meestega. (Ta ja LuAnne said hiljem uuesti kokku, kuid nende leppimine ei kestnud.) Varsti otsustas ta, et tahab reisida. Cassady oli asjatundlik autojuht ja tal polnud raskusi autode sõidutamisega üle 100 miili tunnis pikkadel maanteelõikudel. Kerouac jättis oma ema maha ja ühines Cassadyga mitmetel autosõitudel, mis viisid läbi Ameerika Ühendriikide ja isegi Mehhikosse. Kui Kerouac Mehhikos haigestus, ei suutnud Cassady ära oodata, kuni ta paraneb, ja jättis Kerouac'i haiglasse maha. Kerouac pidi ise tee koju leidma ja oli Cassady peale vihane, samas kui Kerouaci ema arvas, et see lihtsalt tõestas tema kahtlusi tema suhtes. Cassady ilmus hiljem kohale ja palus Kerouacilt andestust, mille too talle ka andis. Head või halvad, aga Kerouac'i kogemused Cassady'ga olid see, mida ta vajas, et lõpetada romaan reisimisest, mida ta oli juba aastaid tahtnud kirjutada.

Kerouac oli nüüd jälle abielus, Joan Havertyga, ja püüdes oma uuele naisele selgitada oma sõprust Cassadyga, kirjutas ta pika jutustuse, kasutades selleks telegraafipaberi rulli, et ta ei peaks lehekülgede vahetamiseks peatuma. Ta töötas selle jutustuse kallal kolm nädalat peaaegu vahetpidamata. Sellest sai tema uue romaani käsikiri, mille ta nimetas "Teel". Tema naist häiris asjaolu, et mees veetis käsikirja kallal rohkem aega kui temaga koos, ja ta lahkus temast varsti pärast käsikirja valmimist. Kerouac veetis järgmised kuus aastat, tehes käsikirja muudatusi ja parandusi, kuni kirjastaja nõustus seda raamatuna välja andma. Cassady nimi muudeti "Dean Moriarty'ks", et raamat mõjuks väljamõeldavamana, kui see tegelikult oli. Kerouac andis ühe esimestest trükitud eksemplaridest "Teel" isiklikult Cassadyle üle, kes ei andnud Kerouacile oodatud reaktsiooni. Selle asemel, et olla õnnelik ja uhke, näis Cassady olevat häiritud ja hirmul, teades, et osa tema elust on nüüd trükis ja tema isik on avalikkuse jaoks dokumenteeritud.

Fame

Raamat "Teel" ilmus 1957. aastal ja see tegi nii Kerouac'i kui ka Cassady kuulsaks. See ei aidanud aga nende isiklikule elule palju kaasa. Mõlemad mehed kannatasid avaliku ülekuulamise all, sest raamatust sai bestseller. Viga raamatu ümbrisel pani lugejad arvama, et mõlemad mehed olid palju nooremad, kui nad tegelikult olid. Nende raamatus kirjeldatud seiklused olid juhtunud aastaid varem, kuid paljud inimesed arvasid, et need on hiljutised. Mõned lugejad tahtsid nendega koos reisida või neid metsikutele pidudele kutsuda või nendega seksuaalvahekorda astuda. Cassady nautis mõnda aega seda tähelepanu, kuid see võttis talle isiklikult oma osa. Kuulsus ei aidanud tema teist abielu Carolyn Robinsoniga ega nende ühist perekonda. Kerouac ise vihkas kogu tähelepanu, mida ta sai, ja veetis suurema osa oma ajast kodus koos emaga, töötades uute raamatute kallal või tarbides alkoholi. Aja jooksul sai temast alkohoolik ja see rikkus tema tervise.

Cassady inspireeris osaliselt ka Allen Ginsbergi "Ulinat" ja teda mainitakse selles luuletuses kui "N.C.", Ginsbergi viimaste kirjutiste "salajane kangelane". "Howl" sai 1950. aastate teoseks, mis lisas Ginsbergi ja Cassady kuulsust. Ginsberg käitus kuulsusega kergemini kui Cassady või Kerouac ning tegi pika avaliku karjääri.

Cassady ise tahtis saada kirjanikuks või jazzmuusikuks, kuid ta ei olnud edukas kummaski. Ta proovis võtta saksofonitunde, kuid ei jäänud nendega kuigi kauaks. Enamasti töötas ta enne ja pärast "On the Roadi" ilmumist raudteel töölisena või pidurijuhina. Osa sellest, mida ta kirjutas, avaldati memuaaridena pealkirjaga "Esimene kolmandik", kuid see oli tema ainus raamat. Edukamalt kirjutas ta kirju sõpradele. Üks neist rääkis tema ahvatlustest erinevate naiste suhtes rongireisi ajal. Ta salvestas pikad vestlused Kerouac'i ja Carolyniga nende elust ja mõtetest ning osa neist läks Kerouac'i hilisemasse raamatusse pealkirjaga "Visions of Cody" ("Cody Pomeray" sai Cassady uueks fiktiivseks nimeks, kuna Kerouac vahetas kirjastajat).

Cassady müüs ka marihuaanat, et aidata oma arveid tasuda. Üks klient osutus politseinikuks, kes vahistas Cassady. Ta veetis pikka aega vanglas. Carolyn pidi mõlemad töötama ja püüdma oma lapsi üksi kasvatada.

Hilisem elu

Vanglast vabanedes hakkas Cassady taas reisima. 1960ndatel liitus ta Ken Kesey "Merry Pranksters" rühmitusega, kes sõitis bussiga mööda Ameerika Ühendriike edasi-tagasi, korraldades "acid-teste", mis oli LSD-peo nimetus. Cassady juhtis bussi. Ta tegutses sama lõbusalt ja energiliselt kui noormees, kui Pranksters oli kohal. Erapoolt aga ei nautinud ta oma elu ja vanad sõbrad märkasid, et ta nägi väga väsinud välja.

Cassady oli nooremana paar korda üritanud enesetappu sooritada ja oli õnnetu. Ükskord üritas ta end surnuks külmutada, oodates väljas külmas temperatuuris autoreisi ajal, kuid see võttis liiga kaua aega ja ta pääses tagasi autosse. 1968. aasta alguses leiti ta Mehhikos uuesti käies raudtee ääres lebamas, kus ta oli juba pikka aega olnud. Karmidele ilmastikutingimustele kokkupuutumine põhjustas tema surma, vaid mõned päevad enne tema 42. sünnipäeva. Keegi ei teadnud, kas ta püüdis seekord end tappa või mitte. Mõned inimesed, kes teda tundsid, arvasid, et ta tahtis surra ja oli seda juba mõnda aega teinud, kui ta vanemaks sai, ja et Cassady sai lõpuks oma soovi täide.

Legacy

Cassady jättis kustumatu jälje 1950. ja 1960. aastate maailmale oma dokumenteeritud seikluste kaudu Kerouaci, Ginsbergi ja nende sõprade loomingus. Ta ilmub ka Kesey kirjutistes Merry Pranksters'i kohta. Ta inspireeris hilisemaid boheemlaslikke tegelasi, nagu Jim Morrison The Doorsist. Tänapäevalgi loevad inimesed tema elust ja ajastust ning soovivad, et nad saaksid Cassadyga kohtuda või temaga sõbruneda. Inimesed, kes Cassadyt tundsid, mäletasid teda hiljem hellalt, isegi kui ta neid isiklikult pettus, sest ta oli nii ainulaadne (eriline) inimene. Inimestele meeldis vaadata, kuidas Cassady elas oma elu täiel rinnal, samal ajal kui ta julgustas neid tegema sama oma eluga.