Teepartei (Tea Party) – definitsioon ja ajalugu

Teepartei on Ameerika Ühendriikides alguse saanud laiapõhjaline populistlik poliitiline liikumine, mida enamik tõlgendab kui konservatiivset ja libertaarset suunitlust. Liikumine sai laiemalt tuntuks alates 2009. aastast, kui toimusid mitmed avalikud meeleavaldused ja kohalike rühmade aktiviseerumine.

Ajalugu ja nimi

Nimi "Teepartei" viitab ajaloolisele Bostoni teepidu sündmusele 1773. aastal, kus kolonistid protesteerisid Briti teemaksu vastu ja heitsid laevadest teetünnid merre. Tänapäevases kontekstis on sõna tee mõnikord ka akronüümina tõlgitud kui "Taxed Enough Already" (juba piisavalt maksustatud), kuid liikumise tähendus ja ajalugu on eelkõige seotud 2000. aastate lõpu võrgustiku- ja rohujuuretasandi poliitilise aktivismiga.

Ideoloogia ja eesmärgid

• alates 2009. aastast on liikmesrühmad organiseerinud proteste ja toetanud poliitilisi kandidaate,
• rõhutakse madalamat valitsuse kulutuste taset ja piiratud valitsust,
• on erinevatel alustel ja eri rühmade puhul erimeelsusi maksustamise suhtes — mõned nõuavad madalamaid makse, teised keskenduvad eelkõige kulude kärpimisele,
• soovitakse vähendada riigivõlga ja föderaalse eelarve puudujääki,
• paljud liikmed pooldavad Ameerika Ühendriikide põhiseaduse ranget tõlgendamist, pidades tähtsaks põhiseaduse algset tähendust ja vastuseisu selle paindlikule muutmisele kaasaegsete ideede huvides.

Organisatsioon ja poliitiline tegevus

Teepartei ei ole kohalikul ega riiklikul tasandil traditsiooniline partei — tal puudub ühetaoline keskne juhtkond. Liikumine koosneb paljudest riiklikest ja kohalikest rühmadest, mis otsustavad oma platvormide ja tegevuse üle iseseisvalt. Liikmete hulgas on nii vabatahtlikke aktiviste kui ka huviorganisatsioone, mõnel puhul hästi organiseeritud rahastajate ja kampaaniakeskustega rühmitusi. Seda on nimetatud nii tõeliseks rohujuureliikumiseks kui ka astroturfinguks — kunstlikuks rohujuureimiteerimiseks, kui suurem osa tegevusest on koordineeritud kõrgema tasandi organisatsioonide poolt.

Teepartei liikumisel olid ja on esindajad ka kongressis: liikumisel on fraktsioonid Ameerika Ühendriikide esindajatekojas ja senatis. Paljud Tea Party'ga seotud kandidaadid valiti esimest korda 2010. aasta vahevalimistel; hulgaliselt neist olid varasemalt avalikus ametis olemata isikud.

Tuntuimad esindajad ja mõju parteipoliitikale

Teepartei liikumise tuntumate riiklike tegelaste hulka on kuulunud mitmed tuntud vabariiklaste poliitikud, näiteks Sarah Palin, Ron Paul ja Michele Bachmann. Kuigi liikumine ei loonud endale riiklikku erakonda, on ta tihti toetanud vabariiklaste kandidaate ja surve all hoidnud partei poliitilist suunda — eelkõige survet rangema fiskalpoliitika ja väiksema valitsuse kasuks.

Avalik arvamus ja siseerimeelsused

Küsitlused on näidanud, et suur osa Tea Party toetajatest identifitseerib end vabariiklasena — Gallupi andmetel ligi 80% vastajatest. Kommentaatorid, sealhulgas Gallupi peatoimetaja Frank Newport, on öelnud, et liikumine ei loo niivõrd uut parteid kui pigem suunab ja sunnib traditsioonilisi vabariiklasi enda poliitikast rääkima. 2010. aasta oktoobris Washington Posti korraldatud küsitluses paiksetest Tea Party korraldajatest ütles 87%, et "rahulolematus vabariiklaste partei peavoolu juhtidega" oli oluline tegur rühmituse toetuses. Samal ajal on mitmed liikmed olnud tugevalt kriitilised ka president Obamale; mõnel juhtudel on osa rühmituse liikmetest levitanud ka valesid väiteid, näiteks oletusi tema sünnikoha kohta hoolimata avalikustatud sünnitunnistusest, mis näitab, et ta sündis Hawaiil.

Peamised tegevussuunad ja tulemused

Üks Tea Party peamisi poliitilisi sihte oli riigi võlakohustuste ja eelarvepuudujäägi kitsendamine. Liikumise aktivistid osalesid aruteludes võla ülemmäära tõstmise, eelarveliste kärbete ja põhiseadusemuudatuste (näiteks tasakaalustatud eelarve muudatus) teemadel. See aktiivsus viis mõningate kõrge profiiliga poliitiliste kokkupõrgeteni Kongressis, sealhulgas 2011. aasta võlakriisi ja läbirääkimiste perioodil.

Kriitika ja vastuolud

Teepartei on pidanud taluma mitut kriitikaallikat. Mõned kriitikud on osutanud liikumise sees esinevale radikaalsele retoorikale ja juhtumitele, kus protestidel või avalikel väljaütlemistel on olnud rassistlikke või muul moel solvanud elemente. Teine sageli esitatud kriitika puudutab rahastamist ja organisatsioonilist tausta: kuigi liikumine väidab end olevat rohujuurealune, on osad suuremad organisatsioonid ja suured annetajad toetanud kampaaniaid ja organiseerimist — seetõttu on liikumist vahel nimetatud ka astroturfinguks.

Pärand ja jätkusuutlikkus

Teepartei mõjutas 2010. aastate alguses oluliselt USA poliitilist diskursust, surudes esile teemasid nagu valitsuse piiramine, madalamad kulutused ning rangem põhiseaduslik tõlgendus. Liikumise nähtavus on ajas kõikunud: mõne jaoks vähenes aktiivsus pärast algperioodi, samas on paljud ideed ja mõjukad aktivistid integreerunud GOP-i tegevusse ja poliitilisse eliiti. Tea Party mõju on eriti nähtav olnud vabariiklaste sisevalikutel ja konservatiivsete kandidaatide toetamisel kuni selle mõjuni sügavamale partei programmidesse.

Kokkuvõtlikult on Teepartei olnud oluline tegija kaasaegses Ameerika konservatiivses liikumises — see pani rõhku fiskalsetele küsimustele, pani proovile partei juhtkonda ja muutis paljude poliitikute ning valijate ootusi. Samuti jättis ta maha vastuolulise pärandi, mis sisaldab nii rohujuureinitsiatiivi kui ka küsimusi rahastamise ja organisatsioonilise läbipaistvuse kohta.

Küsimused ja vastused

K: Mis on teepidu?

K: Millised on Teepartei peamised eesmärgid?

K: Kust on tulnud nimetus "Teepartei"?

K: Kas teepartei on kongressis esindatud?

K: Kes on teeparteiga seotud kuulsad tegelased?

K: Kas sellel liikumisel on keskne juhtkond?

Otsing