Brown v. Board of Education (1954) – Ülemkohtu otsus segregatsiooni lõpetamisest

Brown v. Board of Education (1954) – Ülemkohtu otsus, mis lõpetas koolide rassilise segregatsiooni; põhjalik ülevaade juhtumist, taustast ja mõjust Ameerikas.

Brown versus Board of Education (1954) (täisnimi Oliver Brown, et al. v. Board of Education of Topeka, Kansas) oli Ameerika Ühendriikide Ülemkohtu pöördeline otsus. 1950. aastal Topekas, Kansases, pidi mustanahaline kolmanda klassi tüdruk nimega Linda Brown kõndima üle miili läbi raudtee vahetustehase, et jõuda oma segregatsiooni all olevasse musta värvi lastele mõeldud kooli. Vähem kui seitsme kvartali kaugusel oli aga valgetele lastele mõeldud algkool. Sel ajal olid paljud koolid Ameerika Ühendriikides segregatsiooniga. Mustanahalised ja valged lapsed ei tohtinud käia samades koolides.

Tema isa Oliver Brown püüdis Lindat valgetesse koolidesse saada, kuid kooli direktor keeldus. Veel kaksteist mustanahalist vanemat ühinesid Oliver Browniga, et saada oma lapsi valgetesse algkoolidesse. Need kaks kooli pidid olema "eraldi, kuid võrdsed". Kuid seda nad ei olnud.

1951. aastal aitas värvilisteinimesteedendamise riiklik liit (NAACP) vanematel esitada ühishagi. Kansases, Lõuna-Carolinas, Virginias, Delaware'is ja Kolumbia ringkonnas oli viis kohtuasja selle kohta, et mustanahalised õpilased käivad seaduslikult segregeeritud koolides. Ülemkohus oli 1896. aastal otsustanud kohtuasjas Plessy v. Ferguson, et segregatsioon on seaduslik, kui mustanahaliste ja valgete jaoks on eraldatud kohad "eraldi, kuid võrdsed". NAACP advokaadid väitsid, et Topeka valged ja mustad koolid ei olnud "eraldi, kuid võrdsed".

Kenneth Clark on psühholoog, kes andis noortele afroameerika lastele musti ja valgeid nukke, et näha, kuidas nad suhtuvad segregatsiooni ja integratsiooni. Lastele meeldisid valged nukud. Pärast nukutesti andis Clark ka mustanahalistele lastele joonistusi ja palus neil seda värvida nagu nad ise, mõned neist lastest värvisid end valge või kollase värvipliiatsiga, mida nad ka juhtumi puhul kasutasid.

Juhtum jõudis lõpuks Riigikohtusse. Pärast aastatepikkust tööd võitsid Thurgood Marshall ja teiste NAACPi advokaatide meeskond 1954. aastal selle kohtuasja. See sai nime "Brown", sest ta oli tähestikuliselt esimene nimi hagejate nimekirjas. Pärast kohtuprotsessi kaotasid paljud hagejad oma töökoha ja austuse ühiskonnas

Otsuse sisu ja õigusalused

Ülemkohus tegi otsuse 17. mail 1954 ja hääletus oli ühehäälne (9–0). Kohtu arvamuse kirjutas ülemkohtunik Earl Warren. Kohtupraktikas sätestati, et avalikes koolides ei saa kehtida põhimõte "eraldi, kuid võrdsed": eraldatud haridusasutused on oma olemuselt ebavõrdsed ning rikuvad Ameerika Ühendriikide põhiseaduse neljateistkümnenda muudatuse võrdse kaitse põhimõtet. Otsuses väljendati ka, et segregatsioon tekitab õpilastes tundeid alandatusest ja vähendab haridusega seotud võimalusi, mistõttu pole formaalne võrdsus piisav.

Psühholoogiline tõendus ja NAACP strateegia

Kohtu ees kasutati nii õigusalast kui ka sotsiaalteaduslikku tõendusmaterjali. Kenneth Clarki (ja teiste uurijate) nn nukutestid (doll tests) näitasid, et segregatsioon avaldas negatiivset mõju mustanahaliste laste enesehinnangule — paljud lapsed eelistasid valgeid nukke ja või värvisid ennast valgema tooni. NAACP-i advokaadid kasutasid neid tulemusi koos konstitutsioonilise argumendiga, et segregatsioon ise tekitab ebaõiglust ja ebavõrdsust.

Rakendamine, takistused ja järgnenud juhtumid

Pärast Brown v. Board of Education otsustas Ülemkohus 1955. aastal nn Brown II-ga, kuidas otsust ellu viia. Brown II andis madalamatele kohtutele ja kohalikele haridusametnikele volituse planeerida desegregeerimist "with all deliberate speed" (eesti keeles sageli ümber pandud kui "kõige kiiremal võimalikul moel"). See sõnastus oli aga ebamäärane ja võimaldas mitmel osariigil ja koolipiirkonnal muutusi edasi lükata.

Paljud lõunapoolsed osariigid reageerisid otsusele vastupanuga (nn "Massive Resistance"): mõnes kohas keelduti koolide segregeerimisest, suleti avalikke koole või viidi sisse muid takistusi. Kuulsaim näide oli 1957. aasta Little Rocki keskkooli kriis, kus Arkansas'i kuberneri vastuseisu tõttu pidi president Dwight D. Eisenhower sekkuma, saates föderaalseid sõdureid ja federaliseerides rahvuskaardi, et tagada üheksa mustanahilise õpilase sissepääs Little Rock Central High Schooli.

Pikkajaline mõju ja pärand

Brown otsus oli tähenduslik nii seaduslikult kui ka sümboolselt: see tähistas olulist pöördepunkti rassiõiguste liikumises ja andis hoogu laiemale kodanikuõiguste võitlusele 1950. ja 1960. aastatel. Samas oli desegregeerimine reaalsuses aeglane ja ebaühtlane ning täielik võrdõiguslikkus hariduses saavutusena võttis aastakümneid. Hilisemad seadused ja otsused — nagu 1964. aasta Civil Rights Act ja 1965. aasta Voting Rights Act — tugevdasid kodanike võrdseid õigusi ja andsid föderaalsele võimule rohkem vahendeid diskrimineerimise vastu võitlemiseks.

Thurgood Marshall, juhtiva advokaadina Brown'i juhtumis, sai hiljem (1967) esimeseks afroameeriklasest Ülemkohtu kohtunikuks. Brown'i otsuse tähtsus seisneb nii konstitutsioonilise õiguse arendamises kui ka selles, et otsus aitas tekitada muutusi Ameerika ühiskonna suhtumises rassilise segregatsiooni õigsusesse.

Kokkuvõte

• Brown v. Board of Education (1954) tühistas avaliku hariduse kontekstis "eraldi, kuid võrdsed" põhimõtte ning leidis, et segregatsioon on põhiseaduse vastane.
• Otsus põhines nii õigusalastel argumendidel (14. muudatuse võrdse kaitse põhimõte) kui ka sotsiaalteaduslikel teadmistel juhtumite mõjust laste psühholoogiale.
• Kuna rakendamine osutus keeruliseks, leidis aset pikaaegne vastupan ning edasised seadusandlikud ja kohtulikud sammud olid vajalikud reaalsete muutuste saavutamiseks.

Otsus

Ülemkohtul on üheksa kohtunikku. Hääletus kohtuasjas Brown v. Board of Education oli ühehäälne, mis tähendab, et kõik üheksa kohtunikku hääletasid ühtemoodi. Üks kohtunikest, Robert Jackson, oli hiljuti saanud südameinfarkti ja pidi kohtusse tagasi tulema alles järgmisel kuul. Ta tuli siiski kohtusse, kui kohtunikud lugesid oma otsuse ette, tõenäoliselt selleks, et näidata, et kõik kohtunikud olid sellega nõus.

Kohtuotsuse kirjutas Earl Warren, kes oli ülemkohtunik. Ta ütles, et "eraldiseisvad haridusasutused on oma olemuselt ebavõrdsed". See otsus muutis rassilise eraldamise koolides seadusega vastuolus olevaks igas USA osariigis.

Mõned riigid ei järginud seda kohtuotsust esialgu. Kõrgeim kohus otsustas, et koolidel on kuni 5 aastat aega, et desegregatsiooni kaotada. Alles 1970. aastate alguses olid kõik Ameerika Ühendriikide avalikud koolid integreeritud (segregatsiooni vastand). Ameerika koolide integreerimiseks oli vaja mitmeid osariigi ja ülemkohtu otsuseid, et sundida koole integreerima.

otsuse kaart

Otsing