Plessy vs. Ferguson, 163 U.S. 537 (1896), oli Ameerika Ühendriikide ülemkohtu kohtuasi, mis otsustas, et segregatsioon on seaduslik, kui mõlemale rassile on tagatud võrdsed võimalused. Otsus langetati häältega 7:1. Enamuse arvamuse kirjutas kohtunik Henry Billings Brown ja vähemuse arvamuse kohtunik John Marshall Harlan.
1954. aastal tühistas kohtuotsus Brown vs. Board of Education osaliselt otsuse Plessy vs. Ferguson.
Juured ja asjaolud
Asjaolud pärinevad 1892. aastast Louisianast, kus kehtis nn Separate Car Act — seadus, mis nõudis eraldatud vaguneid rongides vastavalt rassile. Homer Plessy, kes oli üheksast osast valge ja ühest osast must (ennast kirjeldades kui "1/8 African descent"), astus sihilikult valgete vagunisse ja keeldus lahkumast, et vaidlustada seaduse põhiseaduslikkust. Ta vahistati, süüdistati ja tema süü kohtu all kinnitati madalamates kohtutes kuni ülemkohtuni.
Kohtuotsus ja õiguspõhimõte
Enamuse arvamus leidis, et osariigid võivad kasutada oma poliisivõimu (police power), et sätestada avaliku ruumi korraldus ja et eraldamine ise – kui üksnes pakutakse samaväärset teenust mõlemale rassile – ei riku 14. muudatuse võrdse kaitse põhimõtet. See lähenemine kannab kuulsat põhimõtet „separate but equal” (eraldatud, kuid võrdsed), mis andis õiguslikku alust segregatsioonile avalikus elus, sealhulgas koolides, transporti ja avalikes asutustes.
Vähemuse arvamus
Kohtunik John Marshall Harlan esitas kuulsaks saanud eriarvamuse, milles ta väitis vastupidist: põhiseadus on „värvitu” ja seadused, mis allutavad kodanikke rassilise eristuse alusel, süvendavad teisejärgulist staatust ja rikuvad võrdse kaitse põhimõtet. Harlan rõhutas, et riigivõimu aktid ei tohi kinnistada sotsiaalset alaväärtustamist ega ebaõiglust.
Mõju ja tagajärjed
Plessy otsus andis õigusliku eelduse Jim Crow stiilis seadustele ja rassilise segregatsiooni laialdasele levikule USA lõunaosariikides terve 20. sajandi alguse ja keskpaiga jooksul. Kohtuotsus tekitas pikaajalist kriitikat nii õigusteaduslikes ringkondades kui ka vabaühenduste seas ning oli üks põhilisi sunniva olukorra põhjusi mustanahaliste kodanike õiguste liikumise ja hilisema kodanikuõiguste liikumise tekkele.
Kuigi osa Plessy nõuetest jäi kõrgetele kohtutele kauaks eeskujuks, muutis ja lõplikult ümber lükkas selle otsuse oluliselt 1954. aasta Brown vs. Board of Education, kus ülemkohus otsustas, et segregatsioon avalikes koolides on põhiseadusega vastuolus, sest see loob ja säilitab ebavõrdsuse. See tähistas olulist nihet Ameerika õiguspraktikas ja aitas alustada laiemat segregatsiooni lõhkumise protsessi.
Plessy vs. Ferguson jääb õigusajalukku kui näide sellest, kuidas kohtulikke tõlgendusi võib kasutada ebavõrdsuse õiguslikustamist toetama, ning kui oluline on nii kohtute kui ühiskonna kriitiline järelevalve, et tagada põhiseaduslike põhimõtete tegelik rakendamine ja kaitse kõigile kodanikele.