Teine suur ärkamine USA-s (1790–1840): mõju, liikumised ja reformid

Teine suur ärkamisaeg oli 18.–19. sajandi vahetusel Ameerika Ühendriikides toimunud ulatuslik protestantlik usuline liikumine, mis mõjutas tugevalt nii kirikuelu kui ka ühiskondlikke reforme. See liikumine kasutas ulatuslikult ärkamiskoosolekute vormi ja emotsionaalset jutlust, mille kaudu kutsuti inimesi isiklikule pöördumisele, moraalsele parandusele ja aktiivsele usulisele tegevusele. Ärkamisajale iseloomulikud olid suurenenud kiriklik osalus, uute denominatsioonide ja liikumiste tekkimine ning tugev veendumus, et religioon võib ühiskonda moraalselt parandada.

Algus, levik ja iseloomulikud tunnused

Teine suur ärkamine algas 1790. aastail New Yorgi osariigi osariigis ja levis kiiresti New Englandi, Kesk-Läänesse ja piiritagustele äärealadele. Eriti tuntud oli New Yorki „burned-over district” (põlenud piirkond), kus ärkamised ja uued usulised liikumised kordusid tihti. Ärkamiste keskseks vormiks olid suured välikoosolekud, sageli mitmepäevased, kuhu kogunesid tuhanded inimesed.

Ärkamiste meetodid sisaldasid emotsionaalset jutlust, kutsumist avalikult pöörduma, koreograafilisi jutlusi ja mitmesuguseid kiriklikke rutiine, mis tegid religioosse kogemuse intensiivseks ja kättesaadavaks laiemale elanikkonnale. Paljud ärkamisliidrid uskusid, et inimene suudab oma tahte abil valida head ja püüelda moraalse täiuslikkuse poole — see rõhutamine isiklikust vastutusest eristas teist ärkamist varasemast.

Peamised juhid ja usulised rühmitused

Seda liikumist juhtisid ja mõjutasid isikud nagu Charles Grandison Finney, kelle jutlused ja korraldatud ärkamised New Yorgis ja Ohio jõe orus tõid esile nn revivalismi praktikad; Henry Ward Beecher ja tema isa Lyman Beecher, kes olid tuntud tugeva moraalse retoorika poolest; Edward Everett ning ka Joseph Smith, kelle ümber tekkis uus liikumine ja institutsioon – mormoonid. Teise suure ärkamise ajal kasvasid tugevalt sellised denomina‑tsioonid nagu metodisti kirik ja baptistid; lisaks toimus suurem organiseeritus misjonitegevuses ja kirikuvälises heategevuses.

Mõju ühiskonnale ja reformiliikumistele

Teine suur ärkamine ei olnud pelgalt religioosne nähtus — sellest kasvasid välja olulised sotsiaalsed reformid. Ärkamise moraalne aktiivsus suunas suure osa energiaist ühiskonna parandamisele läbi seaduslike ja käitumuslike muutuste. Eriti märkimisväärsed olid:

• Mõõdukusliikumine: liikumine, mis kampaanias alkoholi tarvitamise vähendamise või keelu eest, peegeldas usulist veendumust, et alkohol kahjustab perekondi ja moraali (alkoholi teema).
• Abolitsionism: ärkamisliikumise sotsiaalne intensiivsus aitas kaasa orjapidamise vastastele kõnedele ja organisatsioonidele. Avalikkust mõjutasid kirjanikud ja aktivistid nagu Harriet Beecher Stowe ja William Lloyd Garrison, kes kirjutasid ja välja andsid materjale orjanduse vastu. Nende töö aitas mobiliseerida toetajaid poliitiliste parteide kujunemisel, sealhulgas Liberty Party, Free Soil Party ja hiljem Republican Party (Ameerika Ühendriigid).
• Hariduse ja naiste roll: ärkamisest võrsusid koolide, kirikupõhiste algkoolide ja lastekoolide asutamised. Samuti sai naiste osalus kiriklikus ja ühiskondlikus tegevuses laiemat aktsepteerimist, mis lõpuks aitas kaasa naiste õiguste liikumise kujunemisele.
• Prisonite ja vaimse tervise reform: tekkisid inimsusepõhised algatused vanglate tingimuste parandamiseks ja vaimse tervisega inimeste hoolduse reformimiseks.
• Missioonitöö: tekkis palju misjoni- ja heategevusühinguid, nii sisemaal kui ka välismaal, mis edendasid kristlikku haridust ja abi.

Poliitilised ja kultuurilised tagajärjed

Ärkamisperiood mõjutas ka poliitikat: moraaliküsimused — näiteks orjanduse õigsus ja alkoholi piiramine — said avalikus diskussioonis tähtsal kohal. Paljud ärkamisliikumise toetajad liikusid ühiskondlikult aktiivseteks reformipoliitikuteks ja -organisatsioonideks, mis omakorda mõjutas 19. sajandi keskpaiga poliitilist maastikku.

Kriitika ja pärand

Teise suure ärkamise kriitikud rõhutasid tihti liigselt emotsionaalset ja mõnikord manipulatiivset meetodit pöördumise saavutamisel. Samuti tõid uued denomina‑tsioonid ja intensiivne misjonitöö kaasa konfessioonidevahelisi pingeid. Samas jäi ärkamise püsiv pärand — usulise osaluse suurenemine, organisatsiooniline elu kirikus, laialdane reformimeelsus ja uute usulahkude tekkevõime — Ameerika kultuuri ja religioossesse maastikku kauakestvaks muutuseks.

Kokkuvõttes oli Teine suur ärkamine 1790.–1840. aastatel keerukas ja laiaulatuslik nähtus, mis muutsid Ameerika ühiskonda nii vaimulikult kui ka sotsiaalselt, olles üheks oluliseks ettekäivaks tagapõhjaks paljudele 19. sajandi reformiliikumistele ja uutele usulistele rühmitustele.

Küsimused ja vastused

K: Mis oli teine suur ärkamine?

K: Kes juhtis teist suurt ärkamist?

K: Kust see algas?

K: Kuidas inimesed selles liikumises osalesid?

K: Millised olid selle liikumise eesmärgid?

K: Millised olid selle liikumise tulemused?

K: Kuidas püüdsid inimesed oma eesmärke saavutada?

Otsing