Aju- ja seljaaju ümbritsevad ja kaitsevad membraanid. Imetajatel on ajukestel kolm kihti: dura mater, arachnoidaalne mater ja pia mater. Arachnoidea ja pia materi vahelises ruumis (mida nimetatakse subarahnoidaalseks ruumiks) on tserebrospinaalvedelikku (CSF). CSF on eriline vedelik, mis peseb aju ja seljaaju. Meningid ja CSF töötavad koos, et pehmendada ja kaitsta kesknärvisüsteemi (aju ja seljaaju).

Meningite kolm põhikihti ja nende iseloom:

  • Dura mater – paks ja vastupidav väline kiht. Kraniumis koosneb dura kahest kihist (periostealne ja meningeaalne), mis moodustavad ka veenipõimikud ehk sinused (näiteks superior sagittal sinus). Dura ei ole tihtipeale otseselt seotud aju pinnaga, seega tekib kraniaalne epiduraalne ruum ainult traumadel; subduraalne ruum on peamiselt potentsiaalne ja võib tekkida verejooksude korral.
  • Arachnoidea (arachnoidaalne mater) – õhuke, kiletaoline kiht, mis paikneb dura ja pia vahel. Arachnoidea ei sisenegi ajukoopadesse süvenditesse (gyri ja sulci) — selle ja pia vahel on subarahnoidaalne ruum, kus paikneb CSF. Arachnoidea kaudu kulgevad ka trabekulid, mis hoiavad pia ja arachnoidea ühenduses ning moodustavad tserebrospinaalvedeliku ringlemise ja stabiliseerimise struktuure.
  • Pia mater – õhuke ja hästi vaskulariseeritud sisemine kiht, mis järgib ajukoobaste pindu ning siseneb süvenditesse (sulci). Pia kannab veresooni, mis toitavad ajukude, ja moodustab osa hüpotalamuse, seljaaju ning vatsakeste struktuuride lähedal olevatest membraanidest.

Tserebrospinaalvedelik (CSF)

  • CSF toodab peamiselt vatsakeste choroid plexusest ja voolab vatsakestest subarahnoidaalsesse ruumi, kus ta ümberringi katab aju ja seljaaju.
  • Funktsioonid: amortiseerib ja vähendab löökkoormust; loob aju jaoks sorta „uputuse”efekti (buoyancy), mis vähendab koe raskust; kannab ära jääke ja metaboliite; osaleb ka toitainete ja hormoonide levikus ning immuunvastuses.
  • Tavaline kogus täiskasvanul on umbkaudu 100–150 ml ja tootmine on ligikaudu 400–600 ml päevas — ülejääk imendub peamiselt arachnoidea granulationite kaudu veenisinustesse (nt superior sagittal sinus).

Meningite funktsionaalne tähendus ja kliiniline olulisus

  • Meningid kaitsevad ja fikseerivad aju ning võimaldavad CSF-i ringlust, kuid on ka haavatavad patoloogiatele. Näiteks meningiit on meningeaalide infektsioon, mis võib olla viiruslik või bakteriaalne ja vajab kiiret diagnoosi ning ravi.
  • Subarahnoidaalne verejooks viib vere sattumiseni CSF-i ja põhjustab tugevat peavalu ning neuroloogilisi sümptomeid. Epiduraalne või subduraalne hematoom tekib sageli traumast ja võib vajada kirurgilist sekkumist.
  • CSF-i diagnostika: lumbaalpunktsioon võimaldab võtta CSF-proovi analüüsimiseks (nt infektsioonid, vereredelus, kesknärvisüsteemi põletikud) ning mõõta rõhku. Lumbaalpunktsioon tehakse tavaliselt alaseljas turvalises vahemikus (L3–L4 või L4–L5), kus seljaaju lõpeb ja risk kahjustuseks on madalam.
  • Hüdrotsefaalia tekib siis, kui CSF-i tootmine ja äravool on tasakaalust väljas, mis põhjustab vatsakeste laienemist ning võib vajada drenaaži või shunti.

Lõpetuseks: meningid ja CSF moodustavad koos toimiva kaitsesüsteemi kesk- ja perifeerse närvisüsteemi jaoks — nad pakuvad nii mehaanilist kaitset kui ka metaboolset ja immuunsüsteemset toetust. Patoloogiad, mis mõjutavad neid struktuure, võivad kiiresti muutuda eluohtlikuks, seetõttu on õigeaegne tunnustamine ja ravi oluline.