Lääne-Niiluse viirus (WNV) on viirus, mis kuulub perekonda Flavivirus. See põhjustab nakkushaigust, mida nimetatakse "Lääne-Niiluse viirushaiguseks" või lihtsalt "Lääne-Niiluse viiruseks". WNV nakatab peamiselt linde, kuid võib nakatada ka inimesi, hobuseid, koeri, nahkhiiri, kasse, roomajad ja kahepaiksed.

Lääne-Niiluse viirust levitavad sääsed, kes saavad viiruse lindudelt. Kui sääsk hammustab lindu, kellel on WNV, ja hammustab seejärel inimest, võib see inimene saada Lääne-Niiluse viiruse.

Lääne-Niiluse viirus avastati esmakordselt 1937. aastal Lääne-Niiluse piirkonnas Ugandas, Ida-Aafrikas. (Nii sai viirus oma nime.) Enne 1990. aastaid oli WNV juhtumeid siiski väga vähe. Siis puhkesid taudid 1994. aastal Alžeerias ja 1996. aastal Rumeenias. Aastaks 2004 oli viirus levinud Põhja-Ameerikasse, Kariibi mere saartele ja Ladina-Ameerikasse. Ta levib jätkuvalt Aafrikas, Aasias, Austraalias, Euroopas, Lähis-Idas, Kanadas ja Ameerika Ühendriikides. 2012. aastal toimus Ameerika Ühendriikides üks seni rängemaid Lääne-Niiluse viiruse epideemiaid; 286 inimest suri.

Määratlus ja peremees

Lääne-Niiluse viirus on looduslikult esinev viirus, mille peamised peremeesorganismid on erinevad linnuliigid. Linnud toimivad viiruse reservuaarina ja nakatunud linnult vere imedes viirust edasi levitavad sääsed. Inimestel ja teistel imetajatel (nt hobused) tekib juhuslik infektsioon — nad on "hazard hostid" ja tavaliselt ei aita edasi levikule.

Leviku viisid ja hooajalisus

Põhiline levikuviis on sääskede hammustus. Vähem levinud ülekandeviisid on veresoonte kaudu (veredoonorlus, organisiirded) ja väga harva emalt lapsele raseduse või imetamise ajal. Paljud riigid kasutavad vereandmete ja organidoonorluse skriiningut, et vältida ülekannet transfusiooniga.

Temperatuurist ja sademetest sõltuvalt on WNV levik hooajaline — paljudes mõõdukates piirkondades on haigestumine tipul suvel ja varasügisel, kui sääskede aktiivsus on suurim.

Sümptomid ja haiguskuju

Suur osa nakatunutest jääb täiesti sümptomiteta (umbes 70–80%). Kerge kuni mõõduka haigusvormi korral tekib gripilaadne haigus, mida nimetatakse WNV-feveriks — palavik, peavalu, lihasvalu, väsimus, mõnikord lööve ja lümfisõlmede suurenemine.

Vähem kui 1% nakatunutest areneb neuroinvasivne haigus (meningiit, entsefaliit või äge paralüütiline sündroom). Neuroinvasivse WNV korral võivad esineda tugev peavalu, kraaditõsine palavik, teadvuse muutused, krambid, lihasnõrkus ja halvatuse tunnused. Vanematel inimestel ja immuunpuudulikkusega patsientidel on risk raskemate sümptomite ja surma tekkeks suurem.

Inkubatsiooniperiood on tavaliselt 2–14 päeva (enamasti 2–6 päeva).

Diagnostika

Haigust diagnoositakse eelkõige laboratoorsete testidega:

  • seroloogilised uuringud — WNV-spetsiifilise IgM antikeha leid serumist või seljaajust (CSF);
  • PCR — viiruse RNA otsimine veres või CSF-is (kasulik varajases faasis, kuid positiivne harvem kui seroloogia);
  • segu- ja korduvtestid võivad olla vajalikud ristreaktsioonide (nt teiste Flavivirus-viiruste) tõttu.

Märkus: IgM-antikehad võivad patsientidel püsida nädalatest kuudeni, mistõttu tuleb tulemusi tõlgendada kliinilise pildiga ja võimaluse korral kinnitada neutralisatsioonitestiga.

Ravi ja prognoos

Spetsiifilist viirusevastast ravi laiemalt kasutusel ei ole. Ravimeetmed on peamiselt toetavad:

  • hospidaliseerimine raske haiguse korral;
  • vedelikutasakaalu ja elektrolüütide korrigeerimine;
  • valu- ja palavikualandajad; vajadusel hingamisabi ja intensiivravi;
  • neuroloogiliste tüsistuste käsitlemine vastavalt vajadusele (nt füsioteraapia püsiva nõrkuse korral).

Enamik kergematest juhtudest paraneb täielikult, kuid väsimus, nõrkus ja kognitiivsed häired võivad püsida mitu kuud või kauem. Neuroinvasivne vorm võib olla püsivate puuetega ja surmaval riskil; suremus neuroloogilise WNV korral on ligikaudu 5–15% (vanematel ja kaasuvate haigustega patsientidel kõrgem).

Ennetus ja kaitse

Ennetus põhineb peamiselt sääskede vältimisel ja nende paljunemise piiramisel:

  • Isiklik kaitse: kasutada putukahammustuste tõrjevahendeid (nt DEET, pikariin, IR3535), kanda kaitseriietust (pikad varrukad, pikad püksid), vältida väljasolekut sääskede aktiivse ajal (hägused, õhtud ja hommikud).
  • Elamistingimused: aknakatete ja -võrkude kasutamine, putukavõrguga magamine;
  • Keskkonnakorraldus: seista vett koguvate anumate tühjendamine (õuepotid, vanad rehvid jne), vee liigutamine tiikides ja vihmavee äravoolu parandamine, larvitsiidide ja sääsetõrje programmide rakendamine.
  • Vere- ja elundidoonorite skriining: paljudes riikides kontrollitakse verd ja elundeid WNV suhtes, eriti hooajalistel tippudel.
  • Vaktsineerimine: hobustele on Eestis ja mujal saadaval vaktsiinid WNV vastu. Inimeste jaoks puudub praegu laialt kättesaadav, üldkasutuses olev vaccine; mõnes piirkonnas ja erijuhtudel on arenduses või testimisel olevaid kandidaate.

Riskigrupid ja avalik tervishoid

Suurim risk raske haiguse tekkeks on vanematel inimestel (üle 50–60 a), immuunpuudulikkusega isikutel ja krooniliste haigustega patsientidel. Avalik- ja veterinaartervishoid jälgivad WNV levikut läbi lindude, sääskede ja inimjuhtumite seireprogrammi. Linnud (surnud või haiged) ning sääsevõrgud toimivad sageli varajase hoiatussüsteemina epideemilisteks laineteks.

Kokkuvõte

Lääne-Niiluse viirus on sääskede vahendatud patogeen, mis põhjustab enamasti kergemaid või asümptomaatilisi infektsioone, kuid harva võib põhjustada tõsist neuroloogilist haigust. Oluline on ennetus — nii isiklik kui ka kogukondlik sääsetõrje ning vereandjate ja elundidoonorite kontroll. Kui esinevad tugevad peavalud, teadvusehäired või neuromuskulaarsed sümptomid pärast sääsekontaktiga perioodi, tuleb pöörduda koheselt arsti poole.