Lääne-Niiluse viirus (WNV): määratlus, levik, sümptomid ja ennetus
Lääne-Niiluse viirus: päritolu, levik, tüüpilised sümptomid ja tõhusad ennetusmeetodid — vajalik juhend nii reisijatele kui tervishoiutöötajatele.
Lääne-Niiluse viirus (WNV) on viirus, mis kuulub perekonda Flavivirus. See põhjustab nakkushaigust, mida nimetatakse "Lääne-Niiluse viirushaiguseks" või lihtsalt "Lääne-Niiluse viiruseks". WNV nakatab peamiselt linde, kuid võib nakatada ka inimesi, hobuseid, koeri, nahkhiiri, kasse, roomajad ja kahepaiksed.
Lääne-Niiluse viirust levitavad sääsed, kes saavad viiruse lindudelt. Kui sääsk hammustab lindu, kellel on WNV, ja hammustab seejärel inimest, võib see inimene saada Lääne-Niiluse viiruse.
Lääne-Niiluse viirus avastati esmakordselt 1937. aastal Lääne-Niiluse piirkonnas Ugandas, Ida-Aafrikas. (Nii sai viirus oma nime.) Enne 1990. aastaid oli WNV juhtumeid siiski väga vähe. Siis puhkesid taudid 1994. aastal Alžeerias ja 1996. aastal Rumeenias. Aastaks 2004 oli viirus levinud Põhja-Ameerikasse, Kariibi mere saartele ja Ladina-Ameerikasse. Ta levib jätkuvalt Aafrikas, Aasias, Austraalias, Euroopas, Lähis-Idas, Kanadas ja Ameerika Ühendriikides. 2012. aastal toimus Ameerika Ühendriikides üks seni rängemaid Lääne-Niiluse viiruse epideemiaid; 286 inimest suri.
Määratlus ja peremees
Lääne-Niiluse viirus on looduslikult esinev viirus, mille peamised peremeesorganismid on erinevad linnuliigid. Linnud toimivad viiruse reservuaarina ja nakatunud linnult vere imedes viirust edasi levitavad sääsed. Inimestel ja teistel imetajatel (nt hobused) tekib juhuslik infektsioon — nad on "hazard hostid" ja tavaliselt ei aita edasi levikule.
Leviku viisid ja hooajalisus
Põhiline levikuviis on sääskede hammustus. Vähem levinud ülekandeviisid on veresoonte kaudu (veredoonorlus, organisiirded) ja väga harva emalt lapsele raseduse või imetamise ajal. Paljud riigid kasutavad vereandmete ja organidoonorluse skriiningut, et vältida ülekannet transfusiooniga.
Temperatuurist ja sademetest sõltuvalt on WNV levik hooajaline — paljudes mõõdukates piirkondades on haigestumine tipul suvel ja varasügisel, kui sääskede aktiivsus on suurim.
Sümptomid ja haiguskuju
Suur osa nakatunutest jääb täiesti sümptomiteta (umbes 70–80%). Kerge kuni mõõduka haigusvormi korral tekib gripilaadne haigus, mida nimetatakse WNV-feveriks — palavik, peavalu, lihasvalu, väsimus, mõnikord lööve ja lümfisõlmede suurenemine.
Vähem kui 1% nakatunutest areneb neuroinvasivne haigus (meningiit, entsefaliit või äge paralüütiline sündroom). Neuroinvasivse WNV korral võivad esineda tugev peavalu, kraaditõsine palavik, teadvuse muutused, krambid, lihasnõrkus ja halvatuse tunnused. Vanematel inimestel ja immuunpuudulikkusega patsientidel on risk raskemate sümptomite ja surma tekkeks suurem.
Inkubatsiooniperiood on tavaliselt 2–14 päeva (enamasti 2–6 päeva).
Diagnostika
Haigust diagnoositakse eelkõige laboratoorsete testidega:
- seroloogilised uuringud — WNV-spetsiifilise IgM antikeha leid serumist või seljaajust (CSF);
- PCR — viiruse RNA otsimine veres või CSF-is (kasulik varajases faasis, kuid positiivne harvem kui seroloogia);
- segu- ja korduvtestid võivad olla vajalikud ristreaktsioonide (nt teiste Flavivirus-viiruste) tõttu.
Märkus: IgM-antikehad võivad patsientidel püsida nädalatest kuudeni, mistõttu tuleb tulemusi tõlgendada kliinilise pildiga ja võimaluse korral kinnitada neutralisatsioonitestiga.
Ravi ja prognoos
Spetsiifilist viirusevastast ravi laiemalt kasutusel ei ole. Ravimeetmed on peamiselt toetavad:
- hospidaliseerimine raske haiguse korral;
- vedelikutasakaalu ja elektrolüütide korrigeerimine;
- valu- ja palavikualandajad; vajadusel hingamisabi ja intensiivravi;
- neuroloogiliste tüsistuste käsitlemine vastavalt vajadusele (nt füsioteraapia püsiva nõrkuse korral).
Enamik kergematest juhtudest paraneb täielikult, kuid väsimus, nõrkus ja kognitiivsed häired võivad püsida mitu kuud või kauem. Neuroinvasivne vorm võib olla püsivate puuetega ja surmaval riskil; suremus neuroloogilise WNV korral on ligikaudu 5–15% (vanematel ja kaasuvate haigustega patsientidel kõrgem).
Ennetus ja kaitse
Ennetus põhineb peamiselt sääskede vältimisel ja nende paljunemise piiramisel:
- Isiklik kaitse: kasutada putukahammustuste tõrjevahendeid (nt DEET, pikariin, IR3535), kanda kaitseriietust (pikad varrukad, pikad püksid), vältida väljasolekut sääskede aktiivse ajal (hägused, õhtud ja hommikud).
- Elamistingimused: aknakatete ja -võrkude kasutamine, putukavõrguga magamine;
- Keskkonnakorraldus: seista vett koguvate anumate tühjendamine (õuepotid, vanad rehvid jne), vee liigutamine tiikides ja vihmavee äravoolu parandamine, larvitsiidide ja sääsetõrje programmide rakendamine.
- Vere- ja elundidoonorite skriining: paljudes riikides kontrollitakse verd ja elundeid WNV suhtes, eriti hooajalistel tippudel.
- Vaktsineerimine: hobustele on Eestis ja mujal saadaval vaktsiinid WNV vastu. Inimeste jaoks puudub praegu laialt kättesaadav, üldkasutuses olev vaccine; mõnes piirkonnas ja erijuhtudel on arenduses või testimisel olevaid kandidaate.
Riskigrupid ja avalik tervishoid
Suurim risk raske haiguse tekkeks on vanematel inimestel (üle 50–60 a), immuunpuudulikkusega isikutel ja krooniliste haigustega patsientidel. Avalik- ja veterinaartervishoid jälgivad WNV levikut läbi lindude, sääskede ja inimjuhtumite seireprogrammi. Linnud (surnud või haiged) ning sääsevõrgud toimivad sageli varajase hoiatussüsteemina epideemilisteks laineteks.
Kokkuvõte
Lääne-Niiluse viirus on sääskede vahendatud patogeen, mis põhjustab enamasti kergemaid või asümptomaatilisi infektsioone, kuid harva võib põhjustada tõsist neuroloogilist haigust. Oluline on ennetus — nii isiklik kui ka kogukondlik sääsetõrje ning vereandjate ja elundidoonorite kontroll. Kui esinevad tugevad peavalud, teadvusehäired või neuromuskulaarsed sümptomid pärast sääsekontaktiga perioodi, tuleb pöörduda koheselt arsti poole.
2006. aasta seisuga elas Lääne-Niiluse viirus igas kollases riigis sellel kaardil.
Märgid ja sümptomid
Umbes 80% inimestest, kes nakatuvad Lääne-Niiluse viirusega, ei esine sümptomeid.
Kui inimesel tekivad sümptomid, ilmnevad need tavaliselt alles 2-15 päeva pärast viiruse saamist. (Seda nimetatakse viiruse inkubatsiooniperioodiks.)
Lääne-Niiluse viirus võib põhjustada palju erinevaid haigusi. Kõige haruldasemad, kuid kõige tõsisemad tüübid mõjutavad neuroloogilist süsteemi - aju ja närve. Kõige tavalisem WNV põhjustatud haigustüüp on Lääne-Niiluse palavik, mis ei mõjuta neuroloogilist süsteemi.
Lääne-Niiluse palavik
Lääne-Niiluse palavik esineb umbes 20%-l WNV-ga inimestest. See põhjustab kõrget palavikku ja gripitaolisi sümptomeid. Tavaliselt ei ole sümptomid liiga rasked ja paranevad 3-6 päeva pärast. Sümptomid võivad olla järgmised:
- Peavalu
- Nõrkus ja väsimus
- Valu liigestes
- iiveldus, oksendamine ja kõhulahtisus
- Lööve
Lääne-Niiluse neuroinvasiivne haigus
Neuroinvasiivne haigus on siis, kui Lääne-Niiluse viirus nakatab kesknärvisüsteemi (aju ja seljaaju). Seda juhtub vähem kui 1%-l inimestest, kes saavad Lääne-Niiluse viiruse. Nendel inimestel võib see aga põhjustada väga tõsiseid probleeme. Nende probleemide hulka kuuluvad:
- Lääne-Niiluse entsefaliit: Entsefaliit on aju turse. See võib põhjustada segadust, lihasnõrkust, halvatust ja reflekside kadumist. See on kõige levinum Lääne-Niiluse närvihaiguse tüüp.
- Lääne-Niiluse meningiit: Meningiit on aju ja seljaaju kaitsvate kihtide põletik. Meningiiti põdevatel inimestel on tavaliselt tugev peavalu, kõrge palavik ja jäik kael.
- Lääne-Niiluse meningoentsefaliit: See on nii aju kui ka ajukelmete põletik (entsefaliit ja meningiit).
- Lääne-Niiluse poliomüeliit: See põhjustab ühe kehapoole käte ja jalgade äkilist nõrgenemist või halvatust. Isikul ei pruugi olla muid WNV-nakkuse sümptomeid. Mõnikord võivad hingamislihased halvatada ja inimene ei saa enam hingata.
- Lääne-Niiluse pöörduv halvatus: See põhjustab samuti keha ühe külje nõrkust või halvatust, kuid see paraneb peaaegu alati.
Muud tüsistused
WNV võib põhjustada mõningaid muid tüsistusi, mis ei mõjuta neuroloogilist süsteemi. Need tüsistused on väga haruldased. Nende hulka kuuluvad:
- Äkiline hepatiit ja maksakahjustus
- rabdomüolüüs (lihaste surm)
- Südame rütmihäired (kui süda ei löö normaalselt).
- Hemorraagiline palavik koos koagulopaatiaga (kõrge palavik koos tugeva verejooksuga, mida organism ei suuda vere hüübimisega peatada). Verejooks võib inimese tappa.
- Põletik:
- Südamelihas (müokardiit)
- Pankreas (pankreatiit)
- munandid (orhiit)
- Neerud (nefriit)
- Nägemisnärv (optiline neuriit)
Diagnoos
Kõigepealt teeb meditsiinitöötaja tavaliselt võimaliku Lääne-Niiluse viiruse diagnoosi inimese sümptomite, elukoha ning selle põhjal, millal ja kuhu ta on reisinud. Maailma Terviseorganisatsioon ütleb, et arstid peaksid kahtlustama Lääne-Niiluse viirust, kui patsient:
- kellel on ootamatult alanud palavik ja
- kellel on neuroloogilised sümptomid ja
- Hiljuti hammustasid sääsed.
Lääne-Niiluse viirust saab kindlalt diagnoosida:
- vereanalüüside tegemine, millega otsitakse antikehi, mida keha toodab Lääne-Niiluse viiruse vastu võitlemiseks (nagu immunoglobuliin M ehk IgM).
- Aju- ja seljaaju vedeliku testimine lumbaalpunktsiooni (seljaaju punktsiooni) abil.
Treatment
WNV ravi või ravi ei ole teadaolevalt olemas. Ei ole teadaolevalt olemas viirusevastaseid ravimeid (viirusi hävitavaid ravimeid), mis tapaksid Lääne-Niiluse viiruse. Arstid saavad pakkuda ainult "toetavat ravi", mis tähendab, et nad saavad ravida ainult WNV sümptomeid. Näiteks võivad nad anda vedelikku veeni asetatud nõela kaudu, kui inimene on väga dehüdreeritud, aidata inimesel vajadusel hingata ja anda ravimeid, et vältida teiste nakkuste tekkimist.
Edastamine
Lääne-Niiluse viirus püsib looduses elus, levides edasi-tagasi lindude ja sääskede vahel. Linnud saavad WNV-d sagedamini kui mis tahes muud elusolendid. Kui sääsk hammustab lindu, kellel on WNV, saab sääsk viiruse. Seejärel, kui sääsk hammustab lindu, kellel ei ole WNV-d, võib sääsk sellele linnule viiruse edasi anda. Nii annavad linnud ja sääsed üksteisele viirust edasi ja hoiavad seda elus.
Inimesed nakatuvad Lääne-Niiluse viirusega tavaliselt siis, kui neid hammustavad sääsed, kes on saanud viiruse lindudelt. Inimesed võivad saada viiruse paljudest erinevatest sääseliikidest.
Kuigi see ei ole tavaline, võib Lääne-Niiluse viiruse kandja anda viiruse edasi teisele inimesele. See võib juhtuda, kui:
- WNV-ga nakatunud veri satub inimese organismi
- Inimene saab vereülekande või elundisiirdamise inimeselt, kes on WNV-ga nakatunud.
- WNV-ga nakatunud naine on rase (ta võib anda viiruse edasi oma lootele).
- WNV-ga nakatunud naine imetab oma last
Ennetamine
Erinevalt neljast praegu olemasolevast hobustele mõeldud Lääne-Niiluse viiruse vaktsiinist ei ole Lääne-Niiluse viiruse nakkuse vältimiseks inimesele vaktsiini saadaval. Inimestel on katsetatud kuut vaktsiini, millest kõige edukamad on jõudnud ainult II faasi uuringutesse. Parim viis inimeste kaitsmiseks Lääne-Niiluse viiruse eest on kaitsta end sääskede eest. Selleks on mitmeid võimalusi. Näiteks:
- Kasutades putukasprei, eriti sellist, mis sisaldab DEETi.
- Pikkade varrukatega, pikkade pükste, sokkide ja mütside kandmine.
- Voodi kohal oleva sääsevõrgu kasutamine magamise ajal
- Putukasprei kandmine riietele, kingadele, sääsevõrkudele, voodilinadele ja muudele asjadele.
- viibimine kohtades, mis on konditsioneeritud või kus on head akna- ja uksevõrgud
- seisva vee (vesi, mis ei liigu) tühjendamine sellistest asjadest nagu ämbrid, kurgid ja lillepotid (sääskedele meeldib muneda seisvasse vette).
- Olla eriti ettevaatlik õhtu ja hommiku vahel, kui Lääne-Niiluse viirust levitavad sääsed on kõige aktiivsemad.
Teadlased saavad püüda sääski ja linde ning testida neid Lääne-Niiluse viiruse suhtes, et näha, kas viirus levib teatavas piirkonnas. Kui see on nii, saavad nad teha selliseid asju nagu pestitsiidide pihustamine sääskede tapmiseks.
Odav sääsevõrk voodile
Seotud leheküljed
Küsimused ja vastused
K: Mis on Lääne-Niiluse viirus?
V: Lääne-Niiluse viirus (WNV) on viirus, mis kuulub perekonda Flavivirus ja põhjustab nakkushaigust, mida nimetatakse "Lääne-Niiluse viirushaiguseks" või lihtsalt "Lääne-Niiluse viiruseks".
K: Kuidas WNV levib?
V: WNV levib peamiselt sääskede kaudu, kes saavad viiruse lindudelt. Kui sääsk hammustab lindu, kellel on WNV, ja hammustab seejärel inimest, võib see inimene saada Lääne-Niiluse viiruse.
K: Kus avastati WNV esimest korda?
V: Lääne-Niiluse viirus avastati esmakordselt 1937. aastal Lääne-Niiluse piirkonnas Ugandas, Ida-Aafrikas.
K: Millal hakkasid WNV juhtumid suurenema?
V: Enne 1990. aastaid oli WNV juhtumeid väga vähe, kuid siis puhkes 1994. aastal Alžeerias ja 1996. aastal Rumeenias üks haiguspuhang. Aastaks 2004 oli viirus levinud Põhja-Ameerikasse, Kariibi mere saartele ja Ladina-Ameerikasse.
K: Kuhu on WNV pärast selle avastamist levinud?
V: Pärast avastamist on WNV jätkanud levikut Aafrikas, Aasias, Austraalias, Euroopas, Lähis-Idas, Kanadas ja Ameerika Ühendriikides.
K: Millised loomad võivad WNV-ga nakatuda?
V: Lisaks inimestele ja lindudele, kes võivad nakatuda seda teistelt lindudelt kandvatelt sääskedelt; hobused , koerad , nahkhiired , kassid , roomajad ja kahepaiksed võivad samuti nakatuda Lääne-Niiluse viirusega.
Küsimus: Millisel aastal oli Lääne-Niiluse viiruse epideemia üks kõige hullematest ?
V: 2012. aastal oli Lääne-Niiluse viiruse epideemia üks seni halvimaid ; 286 inimest suri.
Otsige