Flaviviirused: dengue, Zika, kollapalavik — levik, sümptomid, riskid

Flaviviirused: dengue, Zika, kollapalavik — kuidas levivad, millised on sümptomid ja riskid, ning praktilised ennetusnõuanded. Loe, kuidas end ja lähedasi kaitsta.

Flaviviirused kuuluvad viiruste rühma, mis on seotud perekonnaga Flaviviridae. Sellesse rühma kuuluvad tuntud viirused nagu Lääne-Niiluse viirus, dengue'i viirus, puukentsefaliidi viirus, kollapalaviku viirus, Zika viirus ja mitmed teised viirused, mis võivad põhjustada entsefaliiti (ajupõletikku).

Flaviviirused said nime kollapalaviku viiruse (ladina keelest "flavus" = kollane) järgi, sest kollapalavikuga haigestunud inimestel tekkis sageli naha ja silmavalgete kollasus (kollatõbi).

Struktuurilt on flaviviirustel sarnane suurus (ligikaudu 40–65 nm) ja morfoloogia; need on ümbrikuga viirused, millel on icosahedral-taoline sümmeetria ning ühe ahelaga positiivse lämmastikhappe (RNA) genoom.

Levik

Enamik flaviviiruseid levib putukate kaudu: enimlevinud ülekandjad on nakatunud sääsed (nt dengue, Zika, kollapalavik, Lääne-Niiluse viirus) või puugid (nt puukentsefaliit). Inimene haigestub reeglina putuka hammustuse kaudu.

Tavaliselt ei kanna inimese veres olev viirus piisavat hulka, et nakatada uut putukat, kui terve putukas nakatunud inimest hammustab. See tähendab, et enamik inimesi ei aita viiruse elutsüklit edasi (st ei nakkata putukaid, kes seejärel nakatavad teisi inimesi). On aga erandeid: näiteks kollapalavik ja dengue võivad inimese kaudu ringlusse jääda viisil, mis soodustab levikut putukate kaudu.

Lisaks putukehammustusele on flaviviiruste võimalikud muud levikuteed:

• Flaviviirusega nakatunud loomade surnukehade puudutamine
• Vereülekande saamine inimeselt, kellel on flaviirus
• Seksimine inimesega, kellel on flaviviirus: see on tõestatud vähemalt Zika viiruse puhul.
• Pastöriseerimata piimatoodete joomine
• Loote võib saada flaviviiruse emalt sünnituse ajal

On ebatõenäoline, et loomad levitaksid flaviviirusi otseselt inimeselt inimesele. Teadlased usuvad üldjuhul, et sääsk või puuk peab esmalt hammustama nakatunud loomaa, et viirus jõuaks püsivalt edasi levima, ning alles siis võib see nakkusohtlik putukas inimest nakatada. Seega pole flaviviirused tavaliselt klassikalised inimsest-inimesele nakkushaigused — eranditeks on aga näiteks mõned otsesed ülekandumisteed (nt Zika puhul seksuaalne levik).

Sümptomid ja haiguskulud (näited)

Flaviviiruste põhjustatud haigused võivad olla väga erineva raskusastmega – alates täiesti asümptomaatilisest kuni eluohtliku haiguseni:

• Dengue: inkubatsioon 4–10 päeva. Tavaliselt järgnevad äge palavik, tugev pea- ja lihasvalu, nahalööve, kõrgenenud väsimus. Mõnel inimesel tekib raske dengue (hemorraagiline palavik, verejooksud, vedelikukaotus ja šokk), mis võib olla eluohtlik.
• Zika: sageli kerge haigus: palavik, lööve, liigese- ja lihasevalud, silmade punetus (konjunktiviit). Rasedatel võib Zika põhjustada tõsiseid sünnidefekte (nt loote mikrokefaalia) ja seostada Guillain–Barré sündroomiga.
• Kollapalavik (yellow fever): algul palavik, peavalu, iiveldus; mõnel patsiendil tekib maksakahjustus ja iiveldustest tingitud kollasus (kollatõbi), verejooksud ning kõrge suremus. On olemas efektiivne vaktsiin.
• Puukentsefaliit: puugihammustuse järgselt võib tekkida äge meningiit või entsefaliit (aju põletik) – mõnel juhul püsivad neurologilised kahjustused.
• Lääne-Niiluse viirus: enamikul asümptomaatiline või kerge gripilaadne haigus; vanemaealistel ja immuunpuudulikkusega inimestel võib tekkida raske neuroinvasiv haigus (meningiit, entsefaliit, halvatus).

Diagnostika ja ravi

Haiguse diagnoosimiseks kasutatakse:

• molekulaarsetestmeetodeid (PCR) viiruse RNA otsimiseks varajases faasis;
• seroloogiat (antikehade määramine), mis aitab tuvastada varasemat või hilisemat infektsiooni;
• klinikapõhist hindamist ja vereanalüüse komplikatsioonide tuvastamiseks (nt trombotsüütide langus dengue'i puhul).

Spetsiifilist viirusevastast ravi flaviviiruste enamikule haigustele ei ole (v.a. mõned eksperimenteeritud ravimid). Ravi on valdavalt toetav:

• rehüdratsioon ja voodipuhkus;
• valu- ja palavikualanduseks paratsetamool (väldi mittesteroidseid põletikuvastaseid ravimeid ja aspiriini enne, kui raske dengue on välistatud, sest need suurendavad verejooksu riski);
• raskete juhtude korral haiglaravi, verevedelike ja vajadusel intensiivravi meetmed.

Ennetamine ja vaktsineerimine

Peamised ennetusmeetodid keskenduvad vektorite kontrollile ja isikukaitsele:

• sääskede/puukide tõrje (püsihaigetele pinnastele ei jäta seisvat vett, kärpige rohtu, kasutage sääsevõrke ja aknakatteid);
• isiklikud kaitsevahendid — insektitsiidiga töödeldud riided, putukatõrjevahendid (DEET, pikaridiin jms) ja pealampidega tegutsemine väldib hammustusi;
• puukide puhul kehtib kiire eemaldamine ja vaktsineerimine (puukentsefaliidi vastu on olemas tõhus vaktsiin);
• Kollapalaviku vaktsiin on tõhus ja soovitatav reisijatele piirkondadesse, kus haigus esineb.
• Dengue-vaktsiini (nt Dengvaxia) kasutamisel on piirangud — see on heaks kiidetud ainult teatud olukordades (nt seropositiivsed inimesed) ja riigi soovitused tuleks enne vaktsineerimist üle vaadata.
• Zika vastu laialdast heaks kiidetud vaktsiini hetkel ei ole; rasedatel ja planeerivatel rasedatel soovitatakse järgida reisisoovitusi ja ennetusnõuandeid.

Riskid ja olulised soovitused

Flaviviiruste risk sõltub viirusest, geograafilisest piirkonnast ja isiku tervislikust seisundist. Olulised punktid:

• rasedad naised: Zika nakkus raseduse ajal võib põhjustada tõsiseid lootehäireid — rasedatel soovitatakse vältida reisimist Zika levikupiirkondadesse;
• eakal ja krooniliselt haigel inimesel on suurem oht saada raske neuroinvasivne haigus (nt Lääne-Niiluse viirus);
• vereülekanne ja organisiirded: oluline on vere ja organite testimine piirkondades, kus on flaviviiruse levik;
• toitumine: mõned flaviviirused (nt puukentsefaliit) võivad levida ka pastöriseerimata piimatoodete kaudu — seetõttu on pastöriseerimine ja toiduohutus olulised.

Kui kahtlustate flaviviiruse nakkust pärast putukahammustust või reisi riskipiirkonda, pöörduge arsti poole: diagnoosimine ja õigeaegne jälgimine vähendavad tüsistuste riski. Ennetus (vaktsineerimine, putukitõrje ja reisijate nõustamine) on sageli kõige tõhusam viis kaitsmiseks.

Küsimused ja vastused

K: Mis on Flaviviirus?

K: Kuidas nakatuvad inimesed flaviviirustega?

K: Mida tähendab "flavus" ladina keeles?

K: Kuidas näevad flaviviirused välja elektronmikroskoobi all?

K: Kas flaviviirused on nakkushaigused?

K: Millist tüüpi RNA-d on flavoviirustel?

Otsing