Tetratsükliinid: antibiootikumide ülevaade, toime ja kasutusalad

Tetratsükliinid – põhjalik ülevaade antibiootikumidest: toimemehhanism, kasutusalad (akne, rosacea, bakteriaalsed infektsioonid) ja ajalooline tähtsus.

Tetratsükliin on antibiootikumide perekond, mis avastati looduslike toodetena 1945. aastal. See on laia toimespektriga antibiootikum, sest see toimib mitmete bakterite vastu. Tetratsükliinid on peamiselt bakterio‑staatilised ehk pärsivad bakterite paljunemist, mitte ei tapa kõiki baktereid otseselt. Neid on toodetud nii looduslikult kui ka sünteetiliselt saadud derivaatidena (nt doksütsükliin, minotsükliin), mis erinevad omavahel farmakokineetika ja kõrvaltoimete poolest.

Tetratsükliinid määrati esmakordselt 1948. aastal. Seda toodetakse looduslikult aktinobakterite perekonna Streptomyces poolt. See on valgusünteesi inhibiitor, mis seondub bakteri 30S ribosoomi alühikule ja takistab aminoatse tRNA kinnitumist, blokeerides seeläbi valgusünteesi.

Tõhusus ja toimespekter

Tetratsükliinid on toimevad mitmete grampositiivsete ja gramnegatiivsete bakterite vastu ning ka „erandlike“ patogeenide, nagu Chlamydia, Mycoplasma, riketsiadelised (nt tuleremia, Rocky Mountain spotted fever) ja spirokeetid (nt Borrelia, Lyme’i tõbi) vastu. Doksütsükliinil on ka näidustusi malaaria profülaktikas ja mõningate protoossete infektsioonide ravis. Ajalooliselt aitas tetratsükliin oluliselt vähendada kolerasurmade arvu.

Kasutusalad

Tetratsükliine kasutatakse mitmete kliiniliste olukordade raviks, sh:

• nahainfektsioonid nagu akne ja rosacea, kus neid kasutatakse nii süsteemselt kui mõnikord ka pikaaegse madala doosina põletiku vähendamiseks;
• hingamisteede infektsioonid, eriti kui kahtlustatakse atüüpilisi organismide põhjustajaid;
• urogenitaalsed infektsioonid (nt Chlamydia trachomatis);
• riketsiaalsed haigused (doksütsükliin on sagedasti ravi valik);
• Lyme’i tõbi ja teised borrelioosiga seotud infektsioonid;
• malaaria profülaktika (peamiselt doksütsükliin) ja mõnel juhul erakorraline ravi;
• erinevad muud näidustused arsti hinnangul.

Tetratsükliinid on kirjas ka Maailma Terviseorganisatsiooni hädavajalike ravimite loetelus (WHO Essential Medicines), mis rõhutab nende tähtsust globaalmeditsiinis.

Manustamine ja annustamine

Erinevad tetratsükliinide vormid (tetratsükliin, doksütsükliin, minotsükliin jt) erinevad imendumise, poolväärtusaja ja annustamisgraafikute poolest. Doksütsükliinil on tavaliselt parem oraalne imendumine ja pikem poolväärtusaeg kui vanemal tetratsükliinil.

• Enamiku tetratsükliinide imendumist vähendavad toiduga koos manustamine ja ka kahesoolased ioonid (kaltsium, magneesium, raud, alumiinium) — seega ei tohiks neid võtta samaaegselt piimatoodete, antatsiidide, rauapreparaatide või mõnede vitamiinilisanditega (võimaluse korral jätta 2–4 tundi vahet).
• Doksütsükliini võib sageli võtta koos toiduga iivelduse vähendamiseks; vanemad tetratsükliinid on toiduga rohkem mõjutatud.
• Väldi magamise ajal tablettide võtmist, sest mõned tetratsükliinid võivad põhjustada söögitoru ärritust või haavandeid — võtta alati klaasitäie veega ja püsida püsti vähemalt 30 minutit.

Võimalikud kõrvaltoimed

Levinumad kõrvaltoimed on:

• seedetrakti häired: iiveldus, oksendamine, kõhuvalu ja kõhulahtisus;
• fotosensitiivsus — tugev päevapõletuse oht päikese või UVA kiirguse käes;
• hammaste ja luude mõjutused lastel (alati pöördumatu hammaste värvimuutus ja potentsiaalne luude kasvuhäire), mistõttu ei soovitata lastel kuni umbes 8. eluaastani;
• mõnedel juhtudel hepato- ja nefrotoksilisus kõrgete dooside korral; doksütsükliini ja minotsükliini puhul on võimalikud vestibulaarsed häired (pööritus, tasakaaluhäired), eriti minotsükliiniga;
• harva võib tekkida pseudotuumor cerebri (suure lõputihedusega intrakraniaalne hüpertensioon), mis väljendub peavaludes, nägemishäiretes;
• allergilised reaktsioonid on haruldased, kuid võivad esineda.

Vastunäidustused ja ettevaatusabinõud

• Rasedus ja rinnaga toitmine: tetratsükliinide kasutamine raseduse ajal ja imetamise ajal ei ole soovitatav, kuna need võivad põhjustada loote hammaste värvimuutust ja luude kasvu häireid ning erituda rinnapiima.
• Lapsed: ei soovitata alla 8-aastastele laste, välja arvatud väga spetsiifilistel juhtudel arsti juhendamisel.
• Raske maksakahjustus: doksütsükliini ja minotsükliini puhul tuleks olla ettevaatlik; vanemate tetratsükliinide kasutamisel jälgitakse maksa toimimist.
• Kui on anamneesis pseudotuumor cerebri või raske neeru- või maksahaigus, tuleb enne ravi alustamist konsulteerida arstiga.

Resistentsus

Bakterite resistentsus tetratsükliinide vastu on laialdaselt levinud ja tekib peamiselt kolmel viisil: eflluks-pumpade aktivatsioon, ribosomaalne kaitseproteiinide teke, mis takistavad tetratsükliini seost ribosoomiga, ning ensümaatiline inaktivatsioon. Seetõttu on oluline kasutada tetratsükliine vastutustundlikult, lähtudes võimalusel mikrobioloogilisest vastuvõtlikkuse uuringust (antibiootikumitundlikkuse testist).

Koostoimed

• Divalentsed ja trivalentsed ioonid (kaltsium, raud, magneesium, alumiinium) vähendavad tetratsükliini imendumist — vältida samaaegset manustamist;
• Antatsiidid, raudpreparaadid, sucralfaat ja bismuth võivad samuti vähendada efektiivsust;
• Antikoagulandid (nt warfarin) — tetratsükliinid võivad tugevdada nende toimet, mis nõuab jälgimist ja võimalikku annuse kohandamist;
• Mõnede andmete järgi võib antibiootikumide kasutamine mõjutada suukaudsete rasestumisvastaste vahendite toimet — vajadusel kasutada täiendavat rasestumisvastast meetodit.

Lühike ajalooline ülevaade

1950. aastal töötas Harvardi ülikooli professor Robert Burns Woodward välja sellega seotud oksütetratsükliini (terramütsiin) keemilise struktuuri. Ka selle tootmise patendikaitse anti esmakordselt välja 1950. aastal. Alates avastamisest on tetratsükliinide seeria olnud meditsiinis oluline ja paljud derivandid on välja töötatud paremaks farmakokineetikaks ning madalama toksilisuse jaoks.

Kokkuvõte

Tetratsükliinid on laia toimespektriga antibiootikumid, mida kasutatakse mitmete bakteriaalsete ja mõne atüüpilise või intracellular patogeeni raviks. Neid tuleb kasutada teadlikult, arvestades vastunäidustusi (rasedus, väikelapsed), kõrvaltoimeid ja koostoimeid. Kui ei ole kindlust diagnoosi või sobiva ravivõimaluse osas, tuleks konsulteerida tervishoiutöötajaga ning kasutada mikrobioloogilist testi, kui see on võimalik, et vältida tarbetut ravi ja resistentsuse teket.

Küsimused ja vastused

K: Mis on tetratsükliin?

K: Kuidas tetratsükliin toimib?

K: Millal määrati tetratsükliin esimest korda?

K: Kes avastas oksütetratsükliini keemilise struktuuri?

K: Milleks kasutatakse tavaliselt tetratsükliini?

K: Kui oluline oli tetratsükliin ajalooliselt koolerasurmade arvu vähendamisel?

K: Kas tetratsükliin on Maailma Terviseorganisatsiooni hädavajalike ravimite nimekirjas?

Otsing