Türeotropiin (TSH) — kilpnäärmehormoon: funktsioonid, mõju ja regulatsioon

Türeotropiin (TSH): selge ja põhjalik ülevaade kilpnäärmehormooni funktsioonidest, mõjust, regulatsioonist ja diagnostikast — vajalik teave kilpnäärme tervise kohta.

Kilpnääret stimuleeriv hormoon (tuntud ka kui türeotropiin või TSH) on peamine hüpofüüsi (eesmine osa) sünteesitav hormoon, mis stimuleerib kilpnääret tootma ja eritama kilpnäärmehormoone. Kilpnäärme peamised hormoonid — türoksiin (T4) ja trijoodtüroniin (T3) — kontrollivad keha ainevahetuse kiirust (ainevahetuse kiirus) ning mõjutavad rakkude energia- ja valkude tootmist. Kilpnäärmehormoonid suurendavad paljudes kudedes valkude sünteesi ja rakkude poolt kasutatavat hapniku hulka, mõjutades seeläbi südame töö, temperatuuri regulatsiooni, kehakaalu, tüüpilist energiataset ja närvisüsteemi funktsiooni.

Struktuur ja süntees

Türeotropiin on glükoproteiinhormoon, mis koosneb kahest alamühikust: ühest α-alamühikust (mida jagavad teiste suguhormoonidega nagu LH ja FSH) ja spetsiifilisest β-alamühikust, mis annab TSH-le kilpnäärmele sidumise spetsiifilisuse. TSH sünteesivad ja eritavad hüpofüüsi eesmise osa türeotroopsed rakud (thyrotroopid). Välja eritatuna liigub TSH veres kilpnäärme rakkudeni ning seondub nende pinnal asuvate TSH retseptoritega, käivitades kilpnäärme hormoonide tootmise ja vabanemise (n.ö. joodi uptake, türoglobuliini ioonimine ja hormoonide proteolüütiline vabanemine).

Regulatsioon ja tagasisideahel

TSH sekretsiooni juhib hüpotalamuses toodetav TRH (türotropiini vabastav hormoon) ja otsene vastus kilpnäärmehormoonide tasemele veres. See toimib negatiivse tagasisideahela kaudu:

• Kui T3 ja T4 tase langeb, suurendab hüpotalamus TRH tootmist, mis stimuleerib hüpofüüsi TSH eritumist.
• Kui T3 ja T4 tase tõuseb, pärsitakse nii TRH kui TSH sekretsiooni, vähendades kilpnäärme aktiivsust.

See tagasiside on delikaatne ja võimaldab organismil hoida hormonaalset tasakaalu. Lisaks võivad TSH sekretsiooni mõjutada ööpäevane rütm (TSH tase on öösel kõrgem), stress, haigused, toitumus ja teatud ravimid.

Funktsioonid organismis

• Stimuleerib kilpnäärmehormoonide tootmist, mis reguleerivad ainevahetust ja energia tootmist.
• Soodustab kilpnäärme rakkude kasvu ja diferentseerumist; pikaajaline TSH tõus võib põhjustada kilpnäärme suurenemist (goiter).
• Indirektselt mõjutab südame löögisagedust, kehakaalu, kehatemperatuuri, seedimist ja vaimset erksust.

Kliiniline tähendus: diagnoosimine ja TSH mõõtmine

TSH määramine veres on esmatasandi ja spetsiifiline test kilpnäärme talitluse hindamiseks. Testi näidustused:

• väsimus, kaalumuutused, külma- või kuumatalumatus
• menstruaaltsükli häired, viljatus
• südame rütmihäired või muutused lipiidiprofiilis
• kaelapiirkonna suurenemine (sõlmeline või üldine goiter)
• rutiinne sõeluuring riskirühmades (nt vanemad inimesed, rasedad, autoimmuunhaiguste esinemine peres)

TSH tase annab sageli esialgse vastuse: kõrge TSH viitab hüpofunktsioonile (kilpnäärme alatalitlusele), madal TSH viitab ületalitlusele (hüpestimulatsioonile või hüperfunktsioonile). Saadetised võivad hõlmata täiendavaid teste, nagu vaba T4, vaba T3 või kilpnäärme autoantikehad.

Levinud häired ja sümptomid

• Kilpnäärme alatalitlus (hüpotüreoos): kõrge TSH, madal T4; sümptomid: väsimus, kaalutõus, külmatundlikkus, kuiv nahk, lihasnõrkus, aeglane südametöö, meeleolu langus.
• Kilpnäärme ületalitlus (hüpertüreoos): madal TSH, kõrgenenud T4/T3; sümptomid: kaalulangus, südame kiire löögisagedus, värinad, higistamine, kuumusintolerants, ärevus.
• Autoimmuunhaigused: Hashimoto türeoidiit põhjustab sageli hüpotüüreosi (sagedasti kõrgenenud TSH); Gravesi tõbi põhjustab hüpertüreoosi (madal TSH), mille korral võivad esineda ka TSH-retseptori stimuleerivad antikehad.

Arvestatavad tegurid ja piirangud

• TSH väärtused võivad päeva jooksul kõikuda ja muutuda haiguste või stressi ajal.
• Mõned ravimid (nt glükokortikoidid, dopamiin, dopamiiniagonistid, suure annuse biotiin) võivad TSH taset mõjutada või segada laboritestide tõlgendamist.
• Raseduse ajal muutuvad normväärtused (eelkõige esimese trimestri ajal) — seetõttu kasutatakse raseduse spetsiifilisi viitevahemikke.

Viitevahemikud ja tõlgendamine

Laborites väljendatakse TSH tavaliselt ühikutes mIU/L (milliühikut liitri kohta). Tavaline viitevahemik on ligikaudu 0,4–4,0 mIU/L, kuid täpsed piirid varieeruvad sõltuvalt laborist, meetodist ja populatsioonist. Paljud juhised soovitavad rangemat tõlgendust rasedatel, vanematel patsientidel ja autoimmuunse haiguse kahtluse korral.

Ravi ja jälgimine

Kui TSH viitab kilpnäärme talitluse häirele, võib ravi olla asendushormoon (levotüroksiin) hüpotüreosi korral või antitüreoidsete ravimite, radiojoodi või operatsiooni kaudu hüpertüreosi korral. Ravi eesmärk on normaliseerida TSH ja vaba T4/T3 taset ning leevendada sümptomeid. TSH-d kasutatakse ka ravi jälgimisel: liiga madal TSH võib viidata liigsest asendusravist, liiga kõrge TSH viitab ebapiisavale ravile.

Kokkuvõte

TSH ehk türeotropiin on kesksel kohal kilpnäärme funktsiooni reguleerimisel. Selle mõõtmine annab olulist informatsiooni kilpnäärme talitluse kohta ja juhib edasisi diagnostilisi samme ning raviotsuseid. Kui esinevad kilpnäärmehäirele viitavad sümptomid või riskitegurid, on TSH test sageli esimene ja kõige informatiivsem laboriuuring.

Otsing