Vaginoplastika on kirurgiline operatsioon tupe kujundamiseks või taasloomiseks. Operatsiooni tehakse erinevatel põhjustel: kaasasündinud arenguhäired, traumad või haigusjärgsed defektid, esteetilised soovid või soovahetusoperatsioonide osana. Mõned lapsed sünnivad probleemiga, kus tupp ei ole õigesti välja arenenud või puudub (näiteks Mayer–Rokitansky–Küster–Hauser’i sündroom). Arstid võivad parandada või luua tupe vaginoplastika abil. Mõned naised soovivad operatsiooni ka esteetilistel või funktsionaalsetel põhjustel — näiteks kui nad ei ole rahul tupe välise välimuse või tunnega. Lisaks paluvad vaginoplastikat ka mõned transseksuaalsed naised, kes muutuvad mehest naiseks (suguaffirmatsioon).

Milliseid meetodeid kasutatakse?

Vaginoplastikat saab teha mitmel erineval viisil. Valik sõltub patsiendi anatoomiast, operatsiooni eesmärgist ja kirurgi kogemusest. Levinumad meetodid:

  • Pindmise naha või limaskesta siirdamine – kasutatakse patsiendi teistest kehaosadest pärit kudesid, näiteks suu suu limaskesta (suulimaskest), naha siirded või tupe välimised huuled.
  • Labiaalsete kudede ümberkujundus – olemasolevast välimisest kudedest (labia) kujundatakse uus kanali avanemine ja osa seinu.
  • Soolestiku (tavaliselt sigmoidi osa) siirdamine – soolestiku koega loodud neotupp toodab omapäi limast ja võib tagada hea mahu ning eneseliikumisega niiskuse.
  • Penile inversion ja genitaalide ümbertöötlemine – peenise ning munandi koe kasutamine neotuppe transnaistel (penile-inversion vaginoplasty ja teised töödeldud tehnilised variandid).

Näidustused

Peamised näidustused vaginoplastikale on:

  • Kaasasündinud anomaaliad (nt tupepõletik puudumine või väga lühike tupekanal).
  • Trauma või vähiravi järgsed kahjustused.
  • Seksuaalse funktsiooni parandamine või esteetilised põhjused.
  • Suguaffirmatsioon – transnaistel tupe loomine osa soovahetusoperatsioonist.

Enne operatsiooni ja hindamine

Enne vaginoplastikat tehakse põhjalik meditsiiniline ja psühholoogiline hindamine. Tavaliselt hõlmab see:

  • Füüsiline läbivaatus ja pildiuuringud (nt ultraheli või MRI), et hinnata siseorganeid ja planeerida operatsiooni.
  • Hormonaalne ja üldine tervisekontroll.
  • Patsiendi nõustamine operatsiooni võimaluste, ootuste ja riskide kohta ning vajaduse korral psühholoogiline/psühhiaatriline toetus.
  • Laste või noorukite puhul otsustatakse sageli operatsiooni ajastus multidistsiplinaarses meeskonnas ning arvestatakse lapse arengut ja nõusolekut.

Taastumine ja järelhooldus

Taastumine sõltub meetodist, aga üldised põhimõtted:

  • Haiglas viibimine võib kesta mõnest päevast kuni nädalani. Paigaldatakse kateeter ja haavad jälgitakse.
  • Pikemaajaline järelhooldus on oluline: neotuppe tuleb sageli regulaarselt laiendada ehk kasutada dilataatoreid, et hoida kanali sügavust ja laius ning vältida armistumisest tingitud kitsenemist.
  • Soolestiku siirdise puhul moodustab limane sekretsioon osa neotuppe omadustest — see võib tagada niiskuse, kuid samuti nõuab erilist hooldust ja jälgimist.
  • Arsti soovitusel alustatakse seksuaalvahekorda tavaliselt alles pärast arsti poolt lubatud aega (tavaliselt mitu nädalat kuni paar kuud) ja vastavalt paranemise kiirusele.

Riskid ja võimalikud tüsistused

Nagu iga kirurgia korral, on ka vaginoplastikal riske. Levinumad või olulised võimalikud probleemid:

  • Veritsus ja nakkus.
  • Armistumine, mille tõttu võib tekkida tupe kitsenemine (stenoos) või lühenemine.
  • Fistulid (ebaharilikud ühendused) või uriinikanali probleemid.
  • Ebapiisav või liigne niiskus; soolestiku siirdisel võib esineda liigne limaerituse tunne.
  • Tupe esmasel kujundamisel võib sensoorne vastus ja erutustunne olla erinev — tunded võivad säilida või muutuda, sõltuvalt kasutatud kudedest ja närvikahjustuse ulatusest.
  • Pikaajalisel jälgimisel võivad tekkida ka prolapsi- või kosmeetilised probleemid.

Tulemused ja ootused

Paljud patsiendid on rahul operatsiooni tulemusega nii anatoomiliselt kui ka psühholoogiliselt, kuid edu sõltub realistlikest ootustest, korrektsetest näidustustest, kirurgi oskustest ja järelhooldusest. Seksuaalne funktsioon võib paraneda või olla erinev sõltuvalt meetodist; näiteks soolestikusiirdisega neotupp võib ise niisutuda, samas naha- või limaskestasiirdisega põhiline niisutus sõltub eelkõige seksuaalsest erutusest või määrdeainetest. Lisaks on oluline arutada viljakus- ja reproduktiivküsimusi juhul, kui patsiendil puudub emakas või see on ebasobilik rasestumiseks.

Erijuhud: lapsed ja trans patsiendid

Laste puhul otsustatakse operatsiooni aeg ja vajadus hoolikalt: kui võimalik, võib välistest anatoomilistest probleemidest tulenevaid korrektsioone teha varases eas, kuid sageli on otstarbekas oodata puberteeti, et võtta arvesse keha arengut ja patsiendi ettepoole suunatud soovi. Transnaiste puhul on vaginoplastika osa laiemast soovahetuse protsessist ja nõuab tuntud protokollide järgi meditsiinilist ja psühholoogilist ettevalmistust ning elamise kogemust soovitud soorollis; kasutatakse erinevaid tehnikasid (sh peenise ümbertöötlemist ja muude kudede kasutamist).

Alternatiivid

Mitte-kirurgilised meetodid on mõnel juhtumil võimalikud või abistavad: näiteks dilatatsioonimeetodid (Frank või Ingram tehnika) võivad luua või süvendada tuppe ilma suures mahus kirurgiata, eriti MRKH-sündroomi korral. Samuti võib plastiline kirurgia osana kaaluda väiksemaid korrigeerivaid protseduure sõltuvalt probleemist.

Kui kaalute vaginoplastikat, rääkige oma arstiga erinevatest tehnilistest võimalustest, oodatavatest tulemustest ja riskidest ning tagage, et teil oleks ligipääs kogenud kirurgi ja multidistsiplinaarse meeskonna nõuannetele.