Lõõts (yaws) on troopiline naha, luude ja liigeste infektsioon, mida põhjustab spiroheedibakter Treponema pallidum pertenue. Haigus mõjutab peamiselt lapsi ja noori elanikke piirkondades, kus on piiratud juurdepääs hügieenile ja tervishoiule.

Sümptomid

Lõõtsi kulg jaguneb etapiliselt. Tavapärased sümptomid on:

  • Üksik või mitu algset nahamuutust: ümar, kõvem ja sageli valulik punetav sõlm või papul, mille läbimõõt on tavaliselt 2–5 cm. Keskus võib lõhestuda ja moodustada haavandi.
  • Teisene faas: mitmed laialivalguvad nahalööbed, papulid ja haavandid, mis võivad tekkida nädalate või kuude jooksul pärast esmast löövet. Nahk võib muutuda paksuks, eriti peopesadel ja jalataldadel, ning lõheneda.
  • Luude ja liigeste kaebused: valu, turse ja mõnikord kroonilised muutused, mis illustreerivad nakkuse levikut luudesse.
  • Pikaajalised kahjustused: luude deformatsioon (näiteks nina luude muutused), suured koeulatuses närused ja ulatuslikud armid, mis võivad tekkida aastaid pärast esialgset nakkust.
  • Süsteemsed sümptomid: väsimus, mõnel juhul palavik või üldine halb enesetunne.

Põhjused ja levik

Lõõtsi põhjustab spetsiifiline treponeemibakter. Haigus levib peamiselt otsese kontakti kaudu haigestunud inimese nakatunud haavandite eritistega — kui need eritised satuvad terve inimese nahale või väikese marrastusega koesse. Leviku ohtruses mängivad rolli tihe inimkontakt ja lastel omavaheline mängimine. Tekib tavaliselt ainult inimestel.

Diagnoos

Alguses teevad arstid sageli diagnoosi kliiniliste leiude põhjal (spetsiifilised nahalööbed ja haavandid). Täpsemaks kinnitamiseks kasutatakse laboratoorseid meetodeid:

  • Seroloogilised testid (nt VDRL, RPR ja spetsiifilised treponeemilised testid)
  • Direktne mikrobioloogiline uuring ja molekulaarsed meetodid — parimaks täpsustamiseks on polümeraasi ahelreaktsioon (PCR), mis tõstab esile bakteri DNAst

Mõnikord tuleb eristada lõõtsi teistest treponeemidega seotud haigustest, näiteks süüfilis (Treponema pallidum pallidum), aga kliinilised tunnused ja labor aitavad eristada tüvesid.

Ravi

Lõõtsi saab tavaliselt hõlpsasti ravida antibiootikumidega. Tavaline raviskeem sisaldab:

  • Penitsilliin: üksik intramuskulaarne benzatiin-penitsilliini doos on efektiivne paljude juhtude korral.
  • Süsteemseks või massiliseks raviks kasutatakse ka suukaudseid makroliide (näiteks atsitromütsiin) — seda on kasutatud kogukonnapõhistes programmides.

Varajane ravi peatab haiguse edasikandumise ja vähendab raskeid pikaajalisi deformatsioone. Ilma ravita võivad jääda püsivad füüsilised kahjustused — hinnanguliselt tekib väärarenguid kuni 10% juhtudest.

Ennetus ja kontroll

  • Peamine viis haiguse leviku peatamiseks on diagnoositud ja haigestunud inimeste adekvaatne ravi — see lõikab ära nakkusallika ja vähendab edasikandumist.
  • Kui haigus on laialt levinud kogukonnas, on tõhusaks meetmeks kogu kogukonna massravi (mass drug administration), mida on viidud läbi WHO juhiste kohaselt.
  • Hügieeni parandamine, puhta vee ja kanalisatsiooni kättesaadavuse tõstmine ning tervisedidemed aitavad vähendada levikut.
  • Tervishoiutöötajate koolitus ja kogukondlik teavitustöö aitavad haigust varakult ära tunda ja ravile suunata.

Epideemioloogia ja ajalugu

2012. aasta andmete kohaselt esines lõõtsi vähemalt 14 troopilises riigis. Haigus esineb peamiselt troopilistes ja subtroopilistes piirkondades ning puudutab eelkõige lapsi. 1950. ja 1960. aastatel viis Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) läbi laiaulatuslikke ravikampaaniaid ja lõõtsi juhtumeid peaaegu likvideeriti; hiljem on juhtumite arv mitmetes kohtades tõusnud uuesti.

Haigus on inimkonnas vana: üks varasemaid kirjeldusi pärineb 1679. aastast (Willem Piso) ning arheoloogilised andmed viitavad võimalusele, et sarnased infektsioonid on inimesi mõjutanud juba kauges minevikus.

Mida teha, kui kahtlustad lõõtsi?

  • Pöördu kohe tervishoiuteenuse osutaja poole, eriti kui on nakatunud haavandeid või laiemaid nahakahjustusi.
  • Ära puuduta kellegi lahtiseid haavu ja hoia haavandeid puhtana, kuni abi saabub.
  • Järgige tervishoiutöötaja antud ravi- ja hügieeninõuandeid, et vähendada nakkuse levikut peres ja kogukonnas.