Sünesteesia — mis see on, põhjused, tüübid ja näited

Avasta sünesteesia — miks aju aistinguid segab, pärilikud ja omandatud põhjused, tüübid ning elavad näited muusikast kuni uimastike ja insuldijärgsete juhtudeni.

Sünesteesia on tajukogemuste ristumine: seisund, mille puhul aju seob kokku või „segab” eri meeli nii, et ühe meele ärkamisel tekib automaatne ja püsiv teine aisting. Näiteks võib kuulmine tekitada nägemisaistinguid, kirjatähtede nägemine värvide või maitsete tundmine teatud sõnade juures. Inimesed, kellel see omadus esineb, nimetatakse sünesteetikuteks.

Põhjused ja neurobioloogia

Sünesteesia on sageli pärilik ja paljudel juhtudel ilmneb juba lapsepõlves (seda nimetatakse kaasasündinud sünesteesiaks), kuid täpsed pärandumismustrid pole veel täielikult teada. Neuroloogiliselt seletatakse sünesteesiat tavaliselt neuronitevahelise hüperkonnektiivsuse või sensoorse alaalade vahelise «ristsignaali» kaudu: aju eri sensoorsed piirkonnad on omavahel kas tihedamini ühendatud või nende vahel on nõrgemad inhibeerivad mehhanismid, mistõttu ühe meele stimulatsioon aktiveerib ka teise meelega seotud esialade.

Sünesteesia võib olla ka omandatud (mittespetsiifiline või juhuslik sünesteesia) — see tähendab, et sarnased kogemused võivad tekkida pärast teatud sündmusi või seisundeid. Näiteks on sünesteesiat kirjeldatud inimestel, kes kasutavad psühhedeelseid uimasteid, pärast insulti või epileptilise krambihoo ajal. Samuti on kirjeldatud sünesteesiat kui pimeduse või kurtuse tagajärge — kui üks meel kaotab osa informatsioonist, võib aju teisi sisendeid ümber tõlgendada ja luua uusi seoseid. Omandatud sünesteesia ei pruugi olla geneetiline ja selle tekkepõhjused võivad olla väga erinevad.

Tüübid ja näited

Sünesteesial on palju vorme; sagedamini kirjeldatud tüübid on:

• Grapheme–color (tähte/värvi) sünesteesia — kirjatähed või numbrid tekitavad konkreetseid, sageli püsivaid värvipilte.
• Kromateesia — helide või nootide nägemine värvuse ja kujunditena; see on levinud muusikute seas.
• Lexical–gustatory (sõna–maitse) — sõnad või hääldused seostuvad kindlate maitsetega.
• Mirror–touch (peegelpüüdeline puudutus) — teise inimese puudutuse nägemine põhjustab tundjatavas kehatunnis sarnast sensatsiooni.
• Number-form (arvukujundid) — numbrid paiknevad vaimsel ruudul, kujundina nähtaval kujul.
• Ordinal–linguistic personification (järjendus isikustamisega) — numbrid, päevad või tähed väärtustatakse omapoolsete isiksuseomadustega.

Vormi näidetena on hästi tuntud muusikud ja heliloojad, kellel oli värvikõrv ehk kromateesia: Mozarti kohta on mainitud, et ta „nägi” või tajus D-duuri kui soojalt oranžikat, b-molli kui tumedamat ja A-duuri vikerkaarevärvilisena. See kirjeldus aitab mõista, miks mõnel heliloojal on teatud harmooniate eelistus. Teine tuntud näide on vene helilooja Aleksander Skrjabin, kes arutas 1907. aastal neid kogemusi koos Nikolai Rimski-Korsakoviga, ning töötas koos Aleksander Mozeriga värvilise oreli ehk valgusorgani kallal.

Kuidas sünesteesiat tuvastatakse ja uuritakse

Uuringutes eristatakse sünesteesiat mitmest tunnusest:

• Püsivus ja järjepidevus — sünesteetilised seosed on tavaliselt aja jooksul väga stabiilsed (nt sama täht on alati sama värvi).
• Automaatsus — kogemus tekib automaatselt, ilma sihikindla mõtlemiseta.
• Subjektiivne selgus — sünesteetiline aisting on elav ja selge, mitte ainult metafooriline kirjeldus.

Laboratoorselt kontrollitakse järjepidevust korduvate testidega ja mõõdetakse neuroimagingi (nt fMRI, EEG) abil, millised ajualad aktiveeruvad eri stiimulite korral. Uurimused on näidanud nii suuremat ristside tihedust sensoorsete alade vahel kui ka inhibeeriva tagasiside vähenemist mõnedes juhtudes.

Levimus ja mõju igapäevaelule

Sünesteesia ei ole tavaliselt kahjulik ja paljud sünesteetikud peavad seda rikka tajukogemuse ja loomeallikaks. Levimus sõltub definitsioonist, kuid hinnanguliselt on erinevate sünesteesia vormide sagedus paar protsenti kuni mõni protsent elanikkonnast. Mõned sünesteetikud kasutavad oma seoseid loovtöös (muusika, kunst, kirjutamine), teised võtavad seda lihtsalt osa oma isiklikust tajumaailmast.

Omandatud vs kaasasündinud sünesteesia

Lisaks geneetiliselt mõjutatud vormidele kirjeldatakse sünesteesia tekkimist ka pärast väliseid mõjutusi:

• Psühhedeelsed ained võivad ajutiselt või püsivamalt tekitada sünesteesia-sarnaseid kogemusi.
• Neuroloogilised sündmused nagu insult või epileptilised krambid võivad muuta sensoorsete teede toimimist ja viia omandatud sünesteesiani.
• Sensoorse kaotuse (nt pimeduse või kurtuse) korral võib aju ümber korralduda ja tekitada uusi ristsidemeid, mille tulemusena tekivad sünesteesiale sarnased kogemused.

Praktiline tähendus ja suhtumine

Sünesteesia ei ole haigus — pigem neurokognitiivne variatsioon, mis võib olla nii meeldiv kui ka hariv. Tervishoiutöötajad peaksid eristama sünesteesiat teistest sensoorsetest või psühholoogilistest häiretest. Kui sünesteesia tekib pärast ajuvigastust või on seotud funktsionaalsete probleemidega (nt häiriv segav tajumine), võib olla vajalik neuroloogiline või psühholoogiline hindamine.

Kokkuvõte

Sünesteesia on mitmekesine ja huvitav nähtus, kus aju loob püsivaid seoseid eri meelte vahel. See võib olla kaasasündinud ja pärilik, aga ka omandatud erinevate mõjutuste tagajärjel. Sünesteetiliste kogemuste uurimine aitab paremini mõista, kuidas meie tajusüsteemid töötavad ja kuidas aju lõimib mitmesugust informatsiooni tervikliku kogemuse loomiseks.

Küsimused ja vastused

K: Mis on sünesteesia?

K: Kuidas see pärandub?

K: Kas seda võivad põhjustada ka muud asjad peale geneetika?

K: Kes oli Mozart?

K: Kas Mozartil oli kromateesia?

K: Kellel veel oli värvikõrva?

Küsimus: Millega Skrjabin töötas koos Aleksander Mozeriga?

Otsing