Haigutamine on refleks, mille tavapärane käik hõlmab sügavat sissehingamist, suukaare ja lõualuu avanemist, keele või kurguosade venimist ning lõpuks lühikest ja mõnikord valju väljahingamist. Haigutamisega kaasneb sageli ka lihaspingete leevenemine ja silmalaud võivad sulguda. Selle nähtusega seostatakse ka mitu võimalikku bioloogilist ja sotsiaalset funktsiooni, mille täpne olemus ei ole täielikult lahti seletatud (vt funktsioon).

Põhjused ja vallandajad

Haigutamist seostatakse tavaliselt järgmiste seisunditega:

  • Väsimus ja uinumise eelne staadium — sageli haigutatakse enne uinumist ja pärast ärkamist;
  • Igavus ja stimuleerimise puudumine — nähtus on levinud, kui inimene ei ole vaimselt aktiivne (igavusega).
  • Stress ja ärevus — pinged ja närvilisus võivad samuti haigutamist soodustada (stressi).
  • Ärksuse reguleerimine ja aju jahutamine — kaasaegsed teooriad näitavad, et haigutamine aitab reguleerida aju aktiivsust ja temperatuuri, parandades tähelepanu ja ärksust;
  • Füsioloogilised tegurid — teatud ravimid (nt mõned antidepressandid), neuroloogilised haigused või hormonaalsed muutused võivad tekitada liigset haigutamist.

Pandikatsioon

Pandikatsioon on termin, mida kasutatakse siis, kui haigutamine toimub koos keha venitamisega: lihased, eriti kaela-, selja- ja jäsemete lihased, venivad ja keha kostub sageli sirutuse või õõtsumisega. Pandikatsioon aitab lihastel ja liigeste liikuvusel taastuda pärast paigalseisu ning suurendab verevarustust lihastes.

Nakkuslikkus ehk käitumuslik „nakkus“

Haigutamine on tuntud kui käitumuslikult nakkav nähtus: ühe inimese haigutamine võib vallandada teistes haigutamise soovi. Inimesel kutsub haigutamist sageli esile teiste inimeste haigutamine (näiteks kui näed kedagi teist haigutamas või kuuled sellest rääkides), mis on näide positiivsest sotsiaalsest tagasisidest. Sellist käitumuslikku "nakkust" on täheldatud ka teistes liikides: šimpansidel ja koertel on dokumenteeritud vastavad reaktsioonid. Kassid võivad samuti haigutada ja venitada, kuigi mitte alati samaaegselt või sama „nakkuslikkusega“ nagu inimestel.

Uuringud seostavad nakkuslikku haigutamist sotsiaalse empaatia ja peegelneuronite süsteemi tööga: tõenäosus haigutada teiste peale on suurem lähedaste või tuttavate inimeste puhul ning väiksem patsientidel, kellel on teatud empaatiavõime häired.

Närvisüsteem, neurotransmitterid ja meditsiinilised tähelepanekud

Haigutamisega on seotud mitmed aju piirkonnad ja neurotransmitterid, sealhulgas hüpotalamus, aju pagasiruumi struktuurid ning aju isula (insula). Dopamiin, serotoniin ja oksütotsiin võivad mõjutada soovi haigutada. Liigne või sagedane haigutamine võib olla märk meditsiinilisest probleemist või ravimitest tingitud kõrvalnähust — seda on seostatud näiteks Parkinsoni tõve, migreeni, mitmete kognitiivsete või aju-aluse kahjustustega ning hormonaalsete või psühhotroopsete ravimitega.

Kuidas haigutamist leevendada või ennetada

  • Parim on piisav uni ja regulaarne une-hügieen;
  • Vähenda stressi ja ärevust lõõgastustehnikate abil (sügav hingamine, lühike jalutuskäik);
  • Säilita mõõdukas füüsiline aktiivsus — regulaarne liikumine vähendab päevasel ajal tekivat väsimust;
  • Kui haigutamine on äärmiselt sage või kaasneb muude sümptomitega (näiteks tugev unesegasus, koordinatsiooni langus), konsulteeri arstiga, et välistada ravimi kõrvalmõju või närvisüsteemi haigus.

Kokkuvõtlikult: haigutamine on tavaline ja mitmetahuline refleks, millel on nii füsioloogilised kui ka sotsiaalsed tahud. Kuigi see on tihti kahjutu ja ajutine, võib sagedane või häiriv haigutamine vajada meditsiinilist tähelepanu.