Deborah Sampson (17. detsember 1760 – 29. aprill 1827) oli Ameerika revolutsioonis meheks riietunud naine, kes liitus sõjaväega ja võitles Briti vastu. Ta otsustas varjata oma sugu, et pääseda teenima Vabadussõjas – konfliktis Suurbritannia ja kolmeteistkümne algse koloonia vahel. Tema lugu on tuntud kui üks silmapaistvamaid näiteid naise salajasest teenimisest Continental Army’s ja hilisemast avalikust tunnustusest.
Varajane elu
Sampson sündis vaeses perekonnas ja pidi juba varases lapsepõlves palju tööd tegema. Ta oli üheksaseast kuni kaheksateistkümneaastaseks saamiseni sunnitöölisena ning teenis raha, töötades palgata ühe perekonna juures. See perekond võimaldas tal siiski oma poegadega koos õppida ja veidi aega pühendada haridusele, mis aitas tal hiljem iseseisvuda ja oma saatust kujundada.
Teenistus sõjas
Sampson soovis osaleda võitluses brittide vastu, kuid Ameerika armee võttis ametlikult vastu vaid mehi. Ta riietus meheks ja astus mandriarmeesse varjunime all Robert Shurtleff. Teenides pidi ta hoolega varjama oma naiselikke jooni ja käitumist, et keegi ei saaks tema saladusest teada. Ta teenis pidevalt ohtlikes tingimustes ja osales mitmetes rindetegevustes.
Haavad, saladuse hoidmine ja paljastumine
Sõja ajal pidi Sampson äärmuslike vahenditeni minema, et säilitada oma maskuliinne identiteet. Ta sai mitu korda vigastada: teda tabasid jalalaskud ja ta sai ka peavigastuse. Kuigi ta mõnikord sidus ja õmbles haavu ise ning tõmbas kuulid ise jalast välja, lõppes saladuse varjamine siis, kui ta ühel korral tõsise haiguse tõttu abi vajas ja sattus sõjaväehaiglasse. Seal avastati tema sugu ja tema kaasvõitlejad ning ülemused said teada, et nende „rühmakaaslane” on naine.
Pärast sõda — abielu, esinemised ja pension
Pärast teenistust abiellus Deborah Sampson mehega nimega Benjamin Gannett ning hakkas kasutama perekonnanime Gannett. Ta töötas õpetajana ning hakkas avatumalt rääkima oma sõjakogemustest. Sampson esines avalikult, müüs oma mälestusi ja jagas loo kaudu oma teenistusest ning raskustest, mida naine sõjalise varjatud teenimise ajal koges. Tänu oma avalikule tööle ning lobitööle sai ta lõpuks tunnustuse ja abi – ta püüdis saada pensioni ning lõpetuseks andis kongress või kohaliku omavalitsuse ametnikud talle rahalist toetust, mis aitas tal vanemas eas toime tulla.
Pärand ja tähendus
Deborah Sampson tunnustati vapruse ja pühendumuse eest – isegi pärast seda, kui ta oli varjanud oma sisenemise armeesse. Tema lugu on saanud sümboliks naiste panusele sõjades ning varem piiratud võimaluste ületamisele. Hiljem on tema elu ja teod korduvalt käsitletud ajalooraamatutes, näitustel ja kooliprogrammides. Ta on inspiratsiooniks neile, kes uurivad soorolle, sõjalugu ja naiste ajalugu Ameerikas.
Kuigi Deborah Sampson kasutas ühel hetkel valeväidet armeesse pääsemiseks, hinnati tema teenimist ning tema julgust tunnustati nii sõjaväelaste kui ka poliitikute poolt. Tema elu näitab, kui keeruline ja vastuoluline võib olla isiklike veendumuste ja ühiskondlike piirangute vahel valikut tegemine — ent samas näitab see ka seda, kuidas üks indiviid võib oma tegudega muuta teiste inimeste arusaamu ja teenida püsivat tunnustust.