Dido (Elissa) — Karthago asutaja ja kuninganna: müüt ja ajalugu

Dido (Elissa) — Karthago asutaja ja kuninganna: avasta müütide ja ajaloo piiril seisva loo tõed, Vergiliuse eeposest kuni antiik-Karthago jumalannani.

Vana-Kreeka ja Rooma kirjanikud väitsid, et Dido oli Karthago asutaja ja esimene kuninganna. Karthago oli linn riigis, mida praegu tuntakse Tuneesia nime all. Dido elas 9. sajandil eKr (umbes 3000 aastat tagasi). Mõned osad tema elust võivad olla tõesed. Teised osad on müüdid. Ta on kõige paremini tuntud Rooma poeedi Vergiliuse Aeneises esitatud loo põhjal. Mõnes teda käsitlevas kirjutises nimetatakse teda Alyssa või Elissa. Teda kummardati ka antiik-Karthagos jumalannana.

Müüdi põhielemendid

Dido (tuntud ka kui Alyssa või Elissa) on mütoloogiliste allikate järgi pärit Vana-Kreeka ja Rooma traditsioonis tuntud kui troonipärija või Türo (Fenikias) printsess, kes pidi põgenema kodumaalt pärast pereliikmete vastu toimepandud vigureid ja mõrva. Klassikalistes versioonides on tuntuimad järgnevad sündmused:

Sõprus ja pettus: tema abikaasa (tavaliselt nimetatud nimega Sychaeus) tapeti ning tema vennast või sugulasest kuninga huvides (mõnes variandis Pygmalion) sai kasu. See sundis Dido põgenema.
Põgenemine ja Karthago asutamine: Dido ja tema järgijad lahkusid Türost ning jõudsid Põhja-Aafrikasse, kus ta sõlmis kokkuleppe kohalike elanikega ja rajas linna.
Byrsa ja nööri-lugu: legendi järgi ostis ta maa nii palju, kui mahub ühe härjanaha ümber, ning käristas nahast peenikesed ribad, et ümbritseda suuremat pinda — nii sai alguse linnuse nimi Byrsa (tähenduselt "nahk" mõnes versioonis).
Suhe Aeneasega: Vergiliuse Aeneises jutustuses vallanduvad jumalate mängud (Juno ja Venus), mis viivad Dido ja Trooja kangelase Aenease vahelise armastusloo ning lõpuks Dido meeleheitele ja enesetapuni. Roomlaste hälle Aenease ja Karthago asutaja emotsioonide konflikt sümboliseerib hilisemat Rooma–Karthago vaenu.

Ajalooline taust ja usaldusväärsus

Suurem osa Dido kujutest pärineb antiiksetest autoritest, kes kirjutasid sündmustest sadu aastaid hiljem. Seetõttu on raske eristada fakte ja ilukirjanduslikke täiendusi. Mõned ajaloolised punktid:

Arheoloogilised leiud toetavad, et Põhja-Aafrikas tekkisid Phoenicia koloniseerimiskeskused 1. aastatuhandel eKr; traditsiooniline asutamisaeg Karthagol on sageli märgitud umbes 814 eKr, mis vastab antiiksete kirjanike väidetele 9. sajandi lõpust eKr.
Nimed ja sündmused (nt Sychaeus, Pygmalion, Iarbas) on säilinud peamiselt kirjalikes allikates (nt Pompeius Trogus'i käsikirjade lühikokkuvõtted, Diodorus Siculus, Justinus, Vergilius), mis sageli segavad ajaloolist ja legendaarset materjali.
Dido jumalannaks deklareerimine antiik-Karthagos võib kajastada tavatendentsi pühitseda linnuse- või riigiasutajaid või seostada neid kohalike jumalustega (nt Tanit). Konkreetne ajalooline isik võib olla muutunud kultuse keskseks figuuriks.

Kultuuriline pärand

Dido lugu on mõjutanud lääne kirjandust ja kunsti läbi sajandite. Peamised näited:

Vergiliuse Aeneises kujutatud tragöödia andis aluse paljudele hilisemale tõlgendustele ning sidus Dido saatuse Rooma rahvuse eellaste eeposega.
Renessanssist alates on Dido tegelast kujutatud maalikunstis, teatri- ja ooperitükkides — tuntud on nt Christopher Marlowe'i näidend "Dido, Queen of Carthage" ning Henry Purcelli ooper "Dido and Aeneas".
Arheoloogilised uurimised Tuneesias (Karthago territooriumil) on andnud ülevaate fenikliaste asustusest ja kultuurist, kuid ei ole leidnud üheselt tuvastatavat "Dido" hauakoda või isikut, keda saaks otse seostada mütoloogiaga — see kinnitab, et tema lugu on osaliselt legendaarne.

Miks Dido lugu on tähtis

Dido kui legendaarne asutaja loob silla mütoloogia ja ajaloo vahel: tema lugu räägib migratsioonist, kuninglikest intriigidest, koloniseerimisest ning armastuse ja reetmise traagikast. Samuti on see oluline narratiiv Rooma ja Karthago suhete kultuuriliseks tõlgendamiseks antiikajast alates.

Peamised allikad ja tõlgendused

Antiikautorid: Vergilius (Aeneises), Diodorus Siculus, Justinus (Pompeius Trogus'i epitome) jt.
Arheoloogia: kaevamised Karthagos ja selle ümbruses, mis annavad konteksti fenikialaste asustusmustritele 1. aastatuhandel eKr.
Kaasaegsed ajaloolased ja arheoloogid eristavad legendaarset narratiivi ja tõenäolisi ajaloolisi protsesse, nagu türollera koloniseerimine ja kohalike ühenduste tekkimine Põhja-Aafrikas.

Lühidalt: Dido/Elissa on ajaloo ja müüdi piirialal paiknev kujund — tema iseloom ja saatus on kujundanud nii antiikset kui ka hilisemat kultuurimälu Karthagost ja selle suhtest Roomaga.

Saksa maalikunstniku Heinrich Friedrich Fügeri "Dido surm".

Varajased lood tema elust

Vanim lugu Dido kohta on kirjutatud Timaeuse poolt. Ta oli vanakreeka ajaloolane, kes elas 3. sajandil eKr. Sada aastat hiljem kirjutas temast Rooma ajaloolane Pompeius Trogus. Tema lugu temast on nüüdseks kadunud, kuid üks hilisem Rooma ajaloolane, Justinus, kirjutas kokkuvõtte Troguse jutustusest. Timaeuse ja Troguse jutustustes oli Dido Tüürose (linn, mis asub tänapäeval Liibanoni nime all tuntud riigis) kuninga tütar. Ta oli abielus Acerbasiga, kes oli Heraklese preester. Kui Dido vend Pygmalion tappis Acerbase, põgenes Dido. Ta võttis osa oma rahvast kaasa. Nad läksid kõigepealt Küprosele ja seejärel Aafrika põhjarannikule, sinna, mida praegu tuntakse Tuneesia nime all.

Kui nad jõudsid Aafrikasse, küsis Dido berberi valitsejalt, mehelt nimega Iarbus, kas ta võiks osta oma rahvale maad, et rajada linn. Ta ütles, et ta võib osta nii palju maad, kui ta suudab katta surnud härja nahaga. Ta käskis oma inimestel naha väga õhukesteks ribadeks lõigata. Nad panid kõik ribad välja, et tähistada piirid. Nii said nad väga suure maatüki. Dido ja tema rahvas ehitasid sellele maale linna. Linna nimi oli Karthago ja Dido oli selle esimene kuninganna. Karthago kasvas ja sai väga rikkaks linnaks. Ka paljud berberid läksid sinna elama.

Kui ta nägi, kui rikas linn Karthago oli, tahtis Iarbos abielluda Didoga. Ta ütles talle, et kui ta temaga ei abiellu, siis hakkab ta Karthago vastu sõda pidama. Dido ei tahtnud Iarbusega abielluda. Ta armastas endiselt oma meest Acerbast (Sychaeus). Enne pulmi Iarbusega tegi ta suure tulekahju. Ta ütles talle, et see tuli oli tseremoonia Acerbase'i auks. Ta ütles, et kui tseremoonia on lõppenud, saab Iarbus tema uueks abikaasaks. Selle asemel ronis ta tuleriidale, kus tuli põles. Seejärel tappis ta end mõõgaga. Pärast tema surma kummardasid kartagolased teda kui jumalannat. Karthago jäi 600 aastaks väga rikkaks ja võimsaks linnaks. Rooma hävitas selle 146. aastal eKr.

Dido ostab Karthago jaoks maad

Aeneas ja Dido Pierre-Narcisse Guérini maalil

Aeneas ja Dido

Dido on tänapäeval kõige paremini tuntud Virgiliuse "Aeneise" 3. ja 4. raamatus tema kohta jutustatud loo tõttu. Vergiliuse lugu Dido varasest elust on väga sarnane Timaeuse ja Troguse jutustustega. Kuid tema lugu sellest, kuidas ta suri, on väga erinev. Vergiliuse loos läheb Aeneas, muistsest Trooja linnast pärit prints, pärast kaotatud sõda kreeklaste vastu (Trooja sõda) Karthago linna. Aeneas ja Dido armuvad. Aeneas otsustab Dido juurde Karthagosse jääda. Kuid jumal Jupiter saadab Merkuuri, et öelda Aeneasele, et ta peab lahkuma Karthagost ja minema Itaaliasse. Aeneas ei taha minna, kuid teab, et peab tegema seda, mida Jupiter palub. Ta sõidab koos oma meestega Karthagost ära. Dido on väga kurb ja väga vihane. Ta teeb suure tulekahju, et põletada kõik Aeneasele kuulunud asjad. Siis ronib ta tule otsa ja tapab end mõõgaga, mille ta andis Aeneasele, kui too esimest korda Karthagosse tuli.

Enamik inimesi väidab, et Vergilius oli esimene kirjanik, kes mõtles välja loo Aeneasest ja Didost. Teised arvavad, et ta sai idee Gnaeus Naeviuse pikast luuletusest "Bellum Poenicum" ("Puunia sõjad"). Suurem osa Naeviuse luuletusest on kadunud, nii et seda on raske kindlalt teada.

Alates Vergiliuse ajast on tema Aenease ja Dido loost kirjutatud palju näidendeid ja oopereid. Christopher Marlowe kirjutas neist 1583. aastal näidendi. See kandis pealkirja Dido, Karthago kuninganna. Henry Purcell kirjutas neist 1688. aastal ooperi nimega Dido ja Aeneas.

Itaalia luuletaja Pietro Metastasio kasutas Vergiliuse lugu ka libreto (ooperi lugu ja sõnad) jaoks. See kandis nime Didone abbandonata. (Selle pealkiri tähendab itaalia keeles Dido hüljatud.) Esimese ooperi, milles kasutati Metastasio libretot, kirjutas Domenico Sarro 1724. aastal. Järgmise 100 aasta jooksul kasutas seda libretot üle 40 ooperi teiste heliloojate poolt.

Küsimused ja vastused

K: Kes oli Dido?

V: Dido oli tänapäeva Tuneesias asuva Karthago linna asutaja ja esimene kuninganna.

K: Millal Dido elas?

V: Dido elas 9. sajandil eKr, umbes 3000 aastat tagasi.

K: Kas kõik osad Dido elust on tõesed?

V: Ei, mõned osad Dido elust on müüdid, teised osad võivad olla tõesed.

K: Kuidas on Dido kõige paremini tuntud?

V: Dido on kõige paremini tuntud Rooma poeedi Vergiliuse Aeneises esitatud jutustuse põhjal.

K: Mis on veel mõned nimed, mida Dido kutsus?

V: Mõnes teda käsitlevas kirjutises nimetatakse teda Alyssa või Elissa.

K: Kas Didot kummardati kui jumalannat?

V: Jah, Didot kummardati antiik-Karthagos jumalannana.

K: Kus asub Karthago?

V: Karthago asus riigis, mida praegu tuntakse Tuneesia nime all.