Dido, Karthago kuninganna

Varajased lood tema elust

Vanim lugu Dido kohta on kirjutatud Timaeuse poolt. Ta oli vanakreeka ajaloolane, kes elas 3. sajandil eKr. Sada aastat hiljem kirjutas temast Rooma ajaloolane Pompeius Trogus. Tema lugu temast on nüüdseks kadunud, kuid üks hilisem Rooma ajaloolane, Justinus, kirjutas kokkuvõtte Troguse jutustusest. Timaeuse ja Troguse jutustustes oli Dido Tüürose (linn, mis asub tänapäeval Liibanoni nime all tuntud riigis) kuninga tütar. Ta oli abielus Acerbasiga, kes oli Heraklese preester. Kui Dido vend Pygmalion tappis Acerbase, põgenes Dido. Ta võttis osa oma rahvast kaasa. Nad läksid kõigepealt Küprosele ja seejärel Aafrika põhjarannikule, sinna, mida praegu tuntakse Tuneesia nime all.

Kui nad jõudsid Aafrikasse, küsis Dido berberi valitsejalt, mehelt nimega Iarbus, kas ta võiks osta oma rahvale maad, et rajada linn. Ta ütles, et ta võib osta nii palju maad, kui ta suudab katta surnud härja nahaga. Ta käskis oma inimestel naha väga õhukesteks ribadeks lõigata. Nad panid kõik ribad välja, et tähistada piirid. Nii said nad väga suure maatüki. Dido ja tema rahvas ehitasid sellele maale linna. Linna nimi oli Karthago ja Dido oli selle esimene kuninganna. Karthago kasvas ja sai väga rikkaks linnaks. Ka paljud berberid läksid sinna elama.

Kui ta nägi, kui rikas linn Karthago oli, tahtis Iarbos abielluda Didoga. Ta ütles talle, et kui ta temaga ei abiellu, siis hakkab ta Karthago vastu sõda pidama. Dido ei tahtnud Iarbusega abielluda. Ta armastas endiselt oma meest Acerbast (Sychaeus). Enne pulmi Iarbusega tegi ta suure tulekahju. Ta ütles talle, et see tuli oli tseremoonia Acerbase'i auks. Ta ütles, et kui tseremoonia on lõppenud, saab Iarbus tema uueks abikaasaks. Selle asemel ronis ta tuleriidale, kus tuli põles. Seejärel tappis ta end mõõgaga. Pärast tema surma kummardasid kartagolased teda kui jumalannat. Karthago jäi 600 aastaks väga rikkaks ja võimsaks linnaks. Rooma hävitas selle 146. aastal eKr.

Dido ostab Karthago jaoks maad


Aeneas ja Dido Pierre-Narcisse Guérini maalil

Aeneas ja Dido

Dido on tänapäeval kõige paremini tuntud Virgiliuse "Aeneise" 3. ja 4. raamatus tema kohta jutustatud loo tõttu. Vergiliuse lugu Dido varasest elust on väga sarnane Timaeuse ja Troguse jutustustega. Kuid tema lugu sellest, kuidas ta suri, on väga erinev. Vergiliuse loos läheb Aeneas, muistsest Trooja linnast pärit prints, pärast kaotatud sõda kreeklaste vastu (Trooja sõda) Karthago linna. Aeneas ja Dido armuvad. Aeneas otsustab Dido juurde Karthagosse jääda. Kuid jumal Jupiter saadab Merkuuri, et öelda Aeneasele, et ta peab lahkuma Karthagost ja minema Itaaliasse. Aeneas ei taha minna, kuid teab, et peab tegema seda, mida Jupiter palub. Ta sõidab koos oma meestega Karthagost ära. Dido on väga kurb ja väga vihane. Ta teeb suure tulekahju, et põletada kõik Aeneasele kuulunud asjad. Siis ronib ta tule otsa ja tapab end mõõgaga, mille ta andis Aeneasele, kui too esimest korda Karthagosse tuli.

Enamik inimesi väidab, et Vergilius oli esimene kirjanik, kes mõtles välja loo Aeneasest ja Didost. Teised arvavad, et ta sai idee Gnaeus Naeviuse pikast luuletusest "Bellum Poenicum" ("Puunia sõjad"). Suurem osa Naeviuse luuletusest on kadunud, nii et seda on raske kindlalt teada.

Alates Vergiliuse ajast on tema Aenease ja Dido loost kirjutatud palju näidendeid ja oopereid. Christopher Marlowe kirjutas neist 1583. aastal näidendi. See kandis pealkirja Dido, Karthago kuninganna. Henry Purcell kirjutas neist 1688. aastal ooperi nimega Dido ja Aeneas.

Itaalia luuletaja Pietro Metastasio kasutas Vergiliuse lugu ka libreto (ooperi lugu ja sõnad) jaoks. See kandis nime Didone abbandonata. (Selle pealkiri tähendab itaalia keeles Dido hüljatud.) Esimese ooperi, milles kasutati Metastasio libretot, kirjutas Domenico Sarro 1724. aastal. Järgmise 100 aasta jooksul kasutas seda libretot üle 40 ooperi teiste heliloojate poolt.