Christopher Marlowe: elu, teosed ja salapärane surm Elizabethaajastul

Christopher Marlowe: salapärane elulugu, revolutsioonilised näidendid ja küsitav surm Elizabethaajastul — avasta Marlowe’i teosed, skandaalid ja vandenõuteooriad.

Christopher "Kit" Marlowe (1564–30. mai 1593) oli inglise renessansiajastu draamateose suur näitekirjanik, luuletaja ja tõlkija. Paljud kirjandusajaloo uurijad peavad teda oma aja üheks mõjukaimaks tragöödiaautoriks ja sageli nimetatakse teda parimaks Elizabethaaja tragöödia autoriks enne William Shakespeare'i. Marlowe sündis Canterburys—ta ristiti 26. veebruaril 1564—ja tema lühike, kuid intensiivne karjäär mõjutas oluliselt inglise näitekirjanduse arengut.

Haridus ja taust

Marlowe oli Canterbury kingsepa poeg. Tema eriline andekus ja toetajad tagasid talle stipendiumid: 15-aastasena õppis ta Canterburys asuvas King's School'is ning hiljem astus ta Cambridge'i ülikooli, täpsemalt Corpus Christi kolledžisse. Marlowe lõpetas õpingud ja omandas 1584. aastal bakalaureusekraadi ning 1587. aastal magistrikraadi. Tema haridus lõi aluse klassikaliste tekstide ja ladina kirjanduse sügavale tundmisele, mis kajastub tugevalt tema teostes.

Näidendid ja teised teosed

Marlowe'i näidendid olid nii tema eluajal kui ka hiljem väga populaarsed ja sageli vastuolulised. Nad tõstatasid intensiivseid teemasid, esitlesid tugevate ja ambitsioonikate peategelaste kujusid ning kasutasid jõulist tühja värssi ja ilmekat kõnekeelt. Tema peamised tööd hõlmavad:

• Tamburlaine the Great (esimesed jõulised tragöödiad, mis tõid talle kuulsuse)
• The Jew of Malta (tuntud šokeeriva süžeega ning teemadega nagu võim ja kättemaks)
• Doktor Faustus (faustiliku temaatikaga tragedia, kuradi ja teadmiste piiride käsitlus)
• Edward II (võimu, poliitika ja isikliku suhte traagika; ka teema homoseksuaalsus kujutatuna)
• Malta juut) (poleemiline näidend, milles käsitletakse ka kuradi ja tolerantsi küsimusi)

Lisaks draamadele kirjutas Marlowe ühe pika luuletuse "Hero ja Leander", mis on tuntud oma sensuaalse ja mütoloogilise kujutluse poolest, ning ühe lühema, aga laialt tsiteeritud luuletuse "Kirglik karjane oma armastusele". Marlowe'is on selgesti näha klassikaliste allikate, antiikmütoloogia ja raviinimese ideede mõju.

Kirjutamisstiil ja temaatika

Marlowe'i stiil oli julge, värske ja efektselt rütmitatud: teda peetakse üheks tühja värsi meistriks, kes oskas dramatiseerida suurusega isiksusi ja kõrghetki. Tema tegelased on sageli ülemõõdulised (overreaching) — nad püüavad saada jumaliku või kuningliku sarnasena kontrolli oma saatuse üle ning kukuvad seejärel järsult. Temaatiliselt ei kartnud Marlowe tabusid: religioon, võim, poliitika, inimesed kui kättemaksuvahendid ja inimloomuse varjatud küljed esinevad tema loomingus korduvalt.

Vaidlused, surve ja õigusalased probleemid

Marlowe oli oma ajastul ja hiljem tuntud vastuoluliste vaadete ja avalike skandaalide tõttu. Tal oli maine terava keelena ning teda süüdistati ateismis—kaasajal nimetati ateismi väga tõsiselt. On ajaloolisi dokumente, mis viitavad sellele, et Marloweile esitati usulisi ja poliitilisi süüdistusi; tema vastu koostatud kaebuse üks tuntumaid allikaid oli Richard Baines. Ateistlike väidete tõttu pidi Marlowe mitmel korral tõsiselt arvestama juriidiliste tagajärgedega.

Espionaaž ja poliitilised sidemed

On säilinud märke, et Marlowe ei olnud vaid näitekirjanik: tal olid sidemed mõningate võrgustikega, mis tegutsesid kuningliku poliitika ja luure huvides. Mõned arhiivid ja uurijad viitavad sellele, et ta võis töötada salajase informatsiooni hankijana või olla seotud kurjategijate ja poliitiliste agentidega. Tema tihedad kontaktid mõne riigimehega ning sagedased reisimised tekitasid oletusi, et tema looming ja tegevus kattusid vahel salateenistuse huvidega. Täpne ulatus ja iseloom neist sidemetest jääb aga osaliselt vaidluseks, sest dokumentatsioon on killustatud ja osaliselt kadunud.

Surm Deptfordis ja küsimused ümber selle

Marlowe'i surm oli 30. mail 1593 — ta hukkus kõrtsis toimunud kakluses, kus teda löödi noaga pähe. Juhtub see ajal, mil Marlowe oli hiljuti sattunud ametlikesse kaebustesse ja vangi võtmisega seonduvatesse protsessidesse; mõned allikad näitavad, et ta oli varem vabadusse lastud kautsjoni vastu, mis omakorda tõstatab küsimusi tema seltside ja võimalike poliitiliste sidemete kohta. Suri Ingram Frizeri käe läbi, kohtuaruanded kirjeldavad tapmist kui tulnud vaidlusest seoses arvega (bond), ning inquest jättis tapja karistamata, määrates juhtumi enesekaitseks. Samas on säilinud palju spekulatsiooni ja vastuolulisi tõlgendusi.

Sellised asjaolud — Marlowe'i ilmsed valitsuslingid, tema kuuldavasti ateistlikud vaated ja ootamatu vägivaldne surm — on algatanud arutelusid ja vandenõuteooriaid, mis püüavad seletada, kas tema surm oli juhus või organiseeritud akt. Mõned uurijad on soovitanud, et tema surmaga võidi püüda varjata poliitilisi või julgeolekulisi aspekte; teised rõhutavad, et olemasolev ametlik uurimine ning puuduvad kindlad tõendid teevad salapärased väited spekulatiivseteks.

Marlovi teooria ja autorsusküsimused

Ebakindlus Marlowe'i surma ja tema elukäigu suhtes on pannud mõned inimesed uskumusele, et Marlowe võis lavastada oma surma või et tema varjatud töö jätkus pärast 1593. aastat — nimelt väidetakse, et ta jätkas näidendite kirjutamist ja avaldas neid või andis need välja nime all "William Shakespeare". Seda hüpoteesi tuntakse kui Marlovi teooriat. Teooria on saanud tähelepanu populaarsetes debattides ja ilukirjanduses, kuid enamik vaatlejaid ja teadlasi peab seda vähem tõenäoliseks, kuna olemas on mitmeid dokumentaalseid tõendeid, mis kinnitavad Shakespeare'i kirjanduslikku tegevust ja seoseid Londoni teatritega. Samuti arvatakse, et paljud tol ajal avaldatud tekstid olid sageli kollektiivse autorlusega või enne optilist fikseerimist redigeeritud, mis võib tekitada segadust autorluse ümber.

Pärand ja mõju

Marlowe'i lühike, ent intensiivne loominguline karjäär mõjutas tugevalt inglise draamat. Tema kasutatud tühja värsi rütm, suured tragöödilised peategelased ja julge temaatika andsid eeskuju hilisematele autoritele, neist kuulsaim on loomulikult Shakespeare. Marlowe'i teoseid loetakse jätkuvalt oluliseks osaks Elizabethaaja kirjandusest: neid analüüsitakse ülikoolides, talle pühendatakse teaduslikke uurimusi ning tema elulugu ja salapärane surm jätkavad huvi äratamist nii akadeemilises kui populaarteaduslikus kirjanduses.

Kokkuvõte: Christopher Marlowe oli andekas ja vastuoluline autor, kelle looming käsitles suuri inimese ja ühiskonna küsimusi ning kes suri noores eas tingimustes, mis jäid osaliselt lahtiseks. Tema looming ja lugu on jätnud püsiva jälje inglise kirjandusele ning kutsuvad endiselt esile küsimusi autorsuse, poliitika ja individuaalse vastutuse teemadel.

Küsimused ja vastused

K: Kes oli Christopher "Kit" Marlowe?

K: Mida Swinburne kirjutas Marlowe'i kohta?

K: Kus Marlowe sündis?

K: Kuidas sai ta hariduse?

K: Milliseid näidendeid ta kirjutas?

K: Kuidas ta suri?

Otsing