Inglise renessansiaegne draama: Shakespeare, teater ja ajalugu

Inglise renessansiaegne draama: Shakespeare, teatri sünnilugu, ajaloodraamad ja Londoni kuulsad teatrid — sügav ülevaade 16.–17. sajandi lavakultuurist.

Inglise renessansiaegset draamat nimetatakse sageli ka Elizabethi draamaks, sest selle kõige olulisemad arengud algasid siis, kui Elizabeth I oli Inglismaa kuninganna aastatel 1558-1603. See termin ei kata siiski kogu perioodi täpselt: draama ja teatrielu jätkus aktiivselt ka pärast Elizabethi surma — kuningas James I (1603-1625) ja tema poja kuningas Charles I (1625-1649) valitsemisaegadel. Teadlased kasutavad Jakobsi valitsemisperioodi kohta vahel terminit jaakobi draama ja Karl I ajastu kohta karoliini draama (nimed tulenevad kuningate ladinakeelsetest vormidest: Jacobus ja Carolus). Kogu perioodi kirjeldamiseks sobivad aga kõige täpsemalt mõisted inglise renessansiaegne draama või inglise renessansiteater.

Teatrimajade ja truppide tekkimine

Aasta 1576 on selles ajaloos võtmepunkt: siis ehitati Londonis esimene püsiv teatrihoone, tuntud lihtsalt kui The Theatre. Enne seda mängiti näidendeid väga erinevates paikades — avalikes saalides ja suurtes majades, kõrtsides, linnaväljakutel, hoovides ja muudes avatud kohtades — ning näitlejatrupid rändasid ringi. Püsiv teatrihoone võimaldas truppidel tegutseda stabiilsemalt, arendada repertuaari ja lavastada keerukamaid etendusi. The Theatre'ile järgnesid teised linnateatrid, näiteks Curtain, The Rose, The Swan, The Globe ja mitmed teised, aga tekkisid ka väiksemad siseatrid (nt Blackfriars), mis võimaldasid mängida ka talveperioodil.

Dramaturgia ja žanrid

Näitekirjanikud tegelesid mitmete žanritega: klassikalise mõistes tragöödia ja komöödia kõrval kujunesid välja ka ajaloodraamatud, mis käsitlesid varasemaid inglise monarhe ja ajaloolisi sündmusi. Näiteid sellest on Shakespeare'i Richard III ja Marlowe'i Edward II. Alguses kirjutasid paljud autorid oma tekste riimitud värssis, kuid aja jooksul levis tühivärss (blank verse) — eelistatud vorm eriti kõrgemates tragöödiates ja räägitavamas dialoogis. Komöödias ja rahvakaugeimas osas kasutati palju proosat.

Lavastuse eripärad ja publiku roll

Inglise renessansiaegsed lavad olid tavaliselt väikese sügavusega, piken­duva lavaga (thrust stage), mis ulatus publiku sekka. Scenograafia oli tagasihoidlik; ruum loodi pigem keele, kostüümide ja valgustuse kaudu kui suure dekoriga. Kostüümid olid sageli rikkalikud ja pärit kas teatrivarudest või laenatud tegelikult kantud rõivastest. Muusika, laulusalmid ja trummarid lisasid atmosfääri. Naisrolle mängisid poisid või noored mehed, sest naistel laval mängimine oli ametlikult keelatud kuni restaureerimise ajani.

Publik oli sotsiaalselt segunenud: maa peal seistes (groundlings) sai odavamalt vaadata etendust, galeriides ja istumiskohtades olid kallimad piletid. Publiku käitumine võis olla mürarikas ja aktiivne — rusumõju, improvisatsioon ja vahetekstikõne olid tavapärased.

Trupid, patroonid ja litsentsid

Teatrid töötasid peamiselt truppidena, millel oli tihti parem nimetus vastava patrooni järgi (nt Lord Chamberlain’s Men, mis hiljem muutus King’s Men'iks pärast kuninglikku patronaati). Trupid tegelesid pideva lavastuste uuendamisega ja koostöös näitekirjanikega tekkis viljakas loomekeskkond. Ühiskondlik kaitse (patroon) andis truppidele seadusliku kaitse, kuid tegevus oli ka tsenseeritud — ametlikult vastutas sisu üle Master of the Revels, kes pidi etenduse enne lubamist üle vaatama.

Olulised autorid ja mõjutajad

Lisaks William Shakespeare'ile ja Christopher Marlowele olid olulised autorid veel Ben Jonson, Thomas Kyd, John Webster, Thomas Middleton, Beaumont ja Fletcher, John Ford, Dekker, Massinger ning paljud teised. Osa neist kuulus nn university wits'i rühma (Oxfordi ja Cambridge'i vilistlastest kirjutajad), kes tõid draamasse klassikalise kõrgtasemele suunatud stiili ja pedagoogilise tausta. 1623. aastal ilmus Shakespeare’i teoste First Folio, mis aitas tema näidendite säilitamist ja levikut.

Trükikunst, repertuaar ja autorlus

Näidendite avaldamine toimus sageli kvartode ja hiljem ka foliode kujul. Mõned tekstid säilivad tänu varajastele trükistele, teised on kadunud või teada vaid fragmendina. Autorsus oli sageli kollektiivne — paljud näidendid valmisid koostöös, improviseeritult või multipleeritud autorite pealekirjutustes; hilisemad uurimused on aidanud välja selgitada paljude tekstide koostöölisi päritolu.

Sulgemine 1642 ja restaureerimise mõju

Inglise renessansiaegne draama kasvas ja tõi viljaka lavastustava kuni 1642. aastani, mil see järsku peatus. Inglise kodusõja algusaastatel saavutasid kuningas Karli vastu võitlevad puritaanid kontrolli Londoni ja selle ümbruse üle. Puritaanid pidasid näitemängu sageli patuks ja ebamoraalseks ning 2. septembril 1642 sundisid nad Londoni teatrid sulgema. Enamik teatritegevusest jäi pausile kuni 1660. aastani, mil toimus Inglismaa restaureerimine ja kuningaks tuli Charles II, kes lubas teatrid uuesti avada. Restaureerimiseajastu tõi kaasa uusi maitseid ja formaate: hiilgavamad lavakonstruktsioonid, suurem rõhk seksuaalsetel ja sotsiaalsetel teemadel, aga ka ühe selge ja suure muutusena — naised lubati nüüd lavale mängima ametlikult ning see muutis lavapoliitikat ja repertuaari põhjalikult. Restaureerimisajastu draama erines seetõttu selgesti varasest renessansidraamast, mistõttu tihti eristatakse need kaks perioodi selgelt.

Pärand ja mõjud

Inglise renessansiaegne draama mõjutas oluliselt hilisemat Euroopa teatri- ja kirjandusajalugu: selle pärandiks on arendatud näitekujundus, tühivärss kui väljendusviis, monoloogide ja solilokviimite kasutamine ning sügav psühholoogiline portreteerimine (nt Hamlet, Lear). Paljud neist ideedest kandusid edasi ja on tänapäevases teatris ja kirjanduses endiselt elus.

Kokkuvõtlikult oli inglise renessansiaegne draama mitmekesine, produktiivne ja sotsiaalselt laiahaardeline nähtus, mis tekkis uue professionaalse teatri ja truppide süsteemi koosmõjus, reageeris ühiskondlikele muutustele ning jättis püsiva jälje maailma kirjanduse ja teatri arengusse.

Mõned olulised inglise renessansiaja näitekirjanikud

  • John Fletcher
  • Thomas Middleton
  • John Ford
  • Philip Massinger
  • James Shirley
  • John Webster

Küsimused ja vastused

K: Kuidas nimetatakse mõnikord inglise renessanssdraamatut?


V: Inglise renessanssdraamatut nimetatakse mõnikord ka Elizabethi draamaks, sest selle kõige olulisemad arengud algasid siis, kui Elizabeth I oli Inglismaa kuninganna aastatel 1558-1603.

K: Millal avati Londonis esimene alaline teatrihoone?


V: Esimene alaline teatrihoone avati Londonis 1576. aastal.

K: Milliseid näidendeid kirjutati sel perioodil?


V: Dramaturgid töötasid nii klassikaliste draamatüüpide, tragöödia ja komöödia, kui ka oma tüüpi ajaloodraamadega varasematest inglise kuningatest ja nende valitsemisaegsetest sündmustest.

K: Kuidas kirjutati sel perioodil tavaliselt näidendeid?


V: Näidendeid kirjutati sageli luuletuses; varajased näidendid olid peamiselt riimitud värssides, kuigi aja möödudes hakkasid näitekirjanikud eelistama riimitamata tühja värssi. Mõnes näidendis kasutati ka proosat, peamiselt komöödia puhul.

K: Miks inglise renessansiajastu draama 1642. aastal järsku lõppes?


V: Inglise kodusõja algusaastatel saavutasid kuningas Karli vastu võitlevad puritaanid kontrolli Londoni ja selle ümbruse üle. Puritanlased olid näitemängu vastu; nad pidasid seda patuks ja ebamoraalseks, nii et nad sundisid teatrid kuni 1660. aastani sulgema.

K: Kuidas nimetatakse tavaliselt restauratsioonidraamatut või -teatrit?


V: Restauratsioonidraama või -teater on tavaliselt nimetatud restauratsioonidraamaks või restauratsiooniteatriks.

K: Kes lubas teatritel pärast 1642. aastat uuesti avada? V: Pärast 1642. aastat avasid teatrid uuesti uksed, kui uus kuningas Karl II lubas seda teha.

AlegsaOnline.com - 2020 / 2025 - License CC3