Inglise renessanssidraama
Inglise renessanssdraamatut nimetatakse mõnikord ka Elizabethi draamaks, sest selle kõige olulisemad arengud algasid siis, kui Elizabeth I oli Inglismaa kuninganna aastatel 1558-1603. Kuid see nimetus ei ole väga täpne; draama jätkus pärast Elizabethi surma, kuningas James I (1603-1625) ja tema poja kuningas Charles I (1625-1649) valitsemisaegadel. Shakespeare näiteks alustas näidendite kirjutamist Elizabethi valitsemisperioodi lõpuaastatel, kuid jätkas seda ka Jamesi valitsemisperioodil. Jakobsoni valitsemisajast pärit näidenditest kirjutades kasutavad teadlased ja kriitikud mõnikord terminit jaakobi draama; Karl I valitsemisajast pärit näidendeid nimetatakse karoliini draamaks. (Need nimetused tulenevad kahe kuninga nimede ladinakeelsetest vormidest: Jakobi puhul "Jacobus" ja Karli puhul "Carolus".) Kuid teema kui terviku puhul on täpsemad terminid nagu inglise renessansiaegne draama või teater.
Aasta 1576 oli selle teema puhul võtmekuupäev, sest just siis ehitati Londonis esimene alaline teatrihoone. Seda nimetati lihtsalt teatriks, sest see oli tol ajal ainus omataoline koht Inglismaal. Enne 1576. aastat mängiti näidendeid avalikes saalides ja suurtes majades, kõrtsides, avalikel väljakutel, hoovides ja muudes avatud kohtades, kus näitlejatrupid enamasti rändasid linnade ja asulate vahel mööda maad. Kui näitlejatel oli püsiv koht, kus näidendeid mängida, said nad oma kunsti arendada ilma pideva reisimise vajaduseta. Teatrile järgnesid teised teatrid Londoni ümbruses; olid Curtain, The Rose, The Swan, The Globe ja teisedki. Nende teatrite täitmiseks kirjutati rohkem näidendeid rohkemate näitekirjanike poolt.
Dramaturgid töötasid nii klassikaliste draamatüüpide, tragöödia kui ka komöödia vallas. Nad alustasid ka oma tüüpi ajaloodraamatuid, mis käsitlesid peamiselt varasemaid inglise kuningaid ja nende valitsemisaegseid sündmusi. Shakespeare'i "Richard III" ja Marlowe'i "Edward II" on kaks näidet seda tüüpi inglise ajaloodraamade kohta. Näidendeid kirjutati sageli luulega; varased näidendid olid peamiselt riimitud värssides, kuigi aja möödudes hakkasid näitekirjanikud eelistama riimitamata tühja värssi. Mõnes näidendis kasutati ka proosat, peamiselt komöödia puhul.
Inglise renessansiaegne draama kasvas ja arenes kuni 1642. aastani, mil see järsku peatus. Inglise kodusõja algusaastatel saavutasid kuningas Karli vastu võitlevad puritaanid kontrolli Londoni ja selle ümbruse üle. Puritaanid olid näitemängu vastu; nad pidasid seda patuks ja ebamoraalseks. 2. septembril 1642 sundisid puritaanid Londoni teatrid sulgema ja need jäid enamasti kuni 1660. aastani suletud. Siis tõi Inglismaa restaureerimine uue kuninga, Charles II, kes lubas teatrid uuesti avada. Aastate 1642 ja 1660 vahelisel 18-aastasel vaheajal oli inglise ühiskond palju muutunud ja restauratsiooniajastul tekkis uus draamastiil, mida tavaliselt nimetatakse restauratsioonidraamaks või restauratsiooniteatriks.
Mõned olulised inglise renessansiaja näitekirjanikud
|
|
Küsimused ja vastused
K: Kuidas nimetatakse mõnikord inglise renessanssdraamatut?
V: Inglise renessanssdraamatut nimetatakse mõnikord ka Elizabethi draamaks, sest selle kõige olulisemad arengud algasid siis, kui Elizabeth I oli Inglismaa kuninganna aastatel 1558-1603.
K: Millal avati Londonis esimene alaline teatrihoone?
V: Esimene alaline teatrihoone avati Londonis 1576. aastal.
K: Milliseid näidendeid kirjutati sel perioodil?
V: Dramaturgid töötasid nii klassikaliste draamatüüpide, tragöödia ja komöödia, kui ka oma tüüpi ajaloodraamadega varasematest inglise kuningatest ja nende valitsemisaegsetest sündmustest.
K: Kuidas kirjutati sel perioodil tavaliselt näidendeid?
V: Näidendeid kirjutati sageli luuletuses; varajased näidendid olid peamiselt riimitud värssides, kuigi aja möödudes hakkasid näitekirjanikud eelistama riimitamata tühja värssi. Mõnes näidendis kasutati ka proosat, peamiselt komöödia puhul.
K: Miks inglise renessansiajastu draama 1642. aastal järsku lõppes?
V: Inglise kodusõja algusaastatel saavutasid kuningas Karli vastu võitlevad puritaanid kontrolli Londoni ja selle ümbruse üle. Puritanlased olid näitemängu vastu; nad pidasid seda patuks ja ebamoraalseks, nii et nad sundisid teatrid kuni 1660. aastani sulgema.
K: Kuidas nimetatakse tavaliselt restauratsioonidraamatut või -teatrit?
V: Restauratsioonidraama või -teater on tavaliselt nimetatud restauratsioonidraamaks või restauratsiooniteatriks.
K: Kes lubas teatritel pärast 1642. aastat uuesti avada? V: Pärast 1642. aastat avasid teatrid uuesti uksed, kui uus kuningas Karl II lubas seda teha.
