Liberaalne partei (Ühendkuningriik) — ajalugu, ideoloogia ja mõju

Liberaalne partei oli liberaalne erakond, mis mängis keskset rolli Ühendkuningriigi poliitikas 19. sajandil ja 20. sajandi alguses. See oli üks kahest juhtivast parteist koos konservatiividega ja mõjutas oluliselt riigi seadusandlust, majanduspoliitikat ja sotsiaalreforme.

Päritolu ja varajane ajalugu

Partei kujunes 1850. aastatel erinevate liberaalsete rühmituste, sealhulgas vabakaubandust pooldanud Peeliitide ja radikaalide ühendusena. Selle varajase juhtfiguurina tõusis esile William Gladstone'i juhtimine, mille all partei moodustas järk-järgult tugevaid valitsusi ja arendas välja oma poliitilise platvormi—vabakaubanduse, poliitilise ning religioosse reformi ja laiema hääleõiguse suunas.

Reformid ja valitsusaeg 1906–1914

Partei oli jagunenud Iiri kodukorra küsimuse üle, mis lõi varakult sügavaid lõhesid. Pärast otsustavat edu 1906. aasta valimistel, kus nad saavutasid ülekaaluka võidu, kehtestas partei rea sotsiaalpoliitilisi reforme, mis valmisid põhjaks hilisemale Britannia heaoluriigi kujunemisele.

Olulised reformid ja seadused nende perioodist sisaldasid (valiidsuse ja järjepidevuse mõttes kokkuvõtlikult):

• rahvusliku kindlustuse ja tööstushüvede algatused (nt National Insurance Acts),
• pensionide ja sotsiaaltoetuste esialgsed regulatsioonid,
• õiguslike ja konstitutsiooniliste reformide algatused, mis piirasid monarhia poliitilist mõju ja tugevdasid parlamendivõimu.

Selliste reformide sümboliteks olid H. H. Asquith, kes oli liberaalne peaminister 1908–1916, ja tema järglane David Lloyd George, kelle valitsusperiood jätkus kuni 1922. aastani. Lloyd George'i ajal olid laialdaselt olulised sotsiaalpoliitilised sammud, samuti rahvushoolekande ja maksustamise uuendused, mis suunasid riiki sotsiaalsema poliitika poole.

Esimese maailmasõja aeg ja siseline lõhenemine

Esimese maailmasõja algus viis poliitikas uute koalitsioonideni. Parteidel kujunes ülemaailmse konflikti tõttu uus jagunemine: osa liberaale kuulus sõjaajal tekkivasse koalitsioonivalitsusse koos konservatiividega, mis lõppes ja tekitas pikas perspektiivis erakonnasiseseid pingeid. Valitsuse sees esinesid vastuolud juhtimise ja sõjapoliitika osas ning sõja järel on sageli mainitud "koalitsiooni kupongi" (the coalition coupon) mõju 1918. aasta valimistulemustele, mis lõi parteile pikemaajalise kahju.

Langus, konkurents ja liikumine sotsialistliku tööpartei suunas

1920. aastate lõpuks oli uus ja organiseeritum Tööpartei asunud konservatiivide peamiseks rivaaliks ning liberaalide positsioon parlamentaarse mõjuka jõuna nõrgenes. Erakond sattus pidevasse allakäiku—vaesemad rahastamisallikad, fragmentatsioon poliitilises toetuses ja hääletussüsteemi (enamik valimisringkondi ühehäälse esindusega) mõju tõid kaasa selle, et 1950. aastateks ei saavutanud partei üldvalimistel enam rohkem kui mõned üksikud kohad (mõnel aastal alla kuue koha).

1970. ja 1980. aastatel otsisid liberaalid võimalusi liituda teiste sotsiaalliberaalsete jõududega, et taas saavutada oluline parlamentaarne esindatus.

Koostöö SDP ja ühinemine Liberaaldemokraatidega

Erakonna olukord ei paranenud oluliselt, kuni 1981. aastal moodustati ühiselt SDP-Liberaalne Liit koos äsja asutatud Sotsiaaldemokraatliku Parteiga (SDP). Liidu eesmärgiks oli ühendada sotsiaaldemokraatlikud ja liberaalsed jõud, et murda kaheparteisüsteemi domineerimine. 1983. aasta üldvalimistel sai liit üle veerandi häältest, kuid häälte ja kohtade jaotuse tõttu ainult 23 kohta 650-st. 1987. aasta üldvalimistel oli toetus veelgi vähenenud (alla 23% häältest).

1988. aastal ühinesid liberaalid ja sotsiaaldemokraadid, moodustades uue partei, Liberaaldemokraadid, kes jätkasid poliitilist pärandit sotsiaalliberaalse ideoloogia võtmes.

Ideoloogia, intellektuaalne pärand ja mõju

Liberaalse partei ideoloogias oli ühendatud mitmed elemendid: isikuvabadused, vaba turg koos sotsiaalse kaitse ehitamisega, poliitilise reformi ja demokraatia laienduse pooldamine ning keskmine positsioon era- ja riiklike lahenduste vahel. Parteiga olid seotud mitmed mõjukad intellektuaalid, kes aitasid vormida nii poliitilist diskursust kui ka avalikku poliitikat:

• filosoof John Stuart Mill, kes propageeris isikuvabadusi ja poliitilist liberalismi,
• majandusteadlane John Maynard Keynes, kelle ideed majanduse stabiliseerimisest ja riigi rollist avalikes investeeringutes said oluliseks ka hilisemas sotsiaalmajanduslikus poliitikas,
• ja sotsiaalplaneerija William Beveridge. Beveridge'i raport ja ideed 1940. aastatel olid otseselt seotud heaoluriigi kujunemisega.

Nende tegelaste kirjutised ja poliitiline tegevus aitasid kujundada nii Briti kui laiemalt Lääne-Euroopa sotsiaal- ja majanduspoliitikat 20. sajandil.

Pärand

Kuigi originaalne Liberaalne partei kaotas 20. sajandi keskel ja viimastel aastakümnetel oma esialgse juhtpositsiooni, jäi selle mõju püsima läbi reformide, ideoloogiate ja hilisema ühinemisega Liberaaldemokraatidega. Paljud liberaalse traditsiooni põhimõtted — keskendudes indiviidi vabadusele, sotsiaalsele õigusele ja demokraatiale — jätkavad rolli Suurbritannia poliitilises elus.

Küsimused ja vastused

K: Mis oli Liberaalne partei?

K: Kuidas see moodustati?

K: Kes olid selle silmapaistvad intellektuaalid?

K: Millal see taas võimule tuli?

K: Milliseid reforme nad kehtestasid?

K: Kes olid selle peaministrid?

K: Millal asendasid leiboristid nad konservatiivide peamise rivaalina?

Otsing