Sotsiaaldemokraatlik Partei (Suurbritannia): SDP 1981–1988 ja ühinemine
Sotsiaaldemokraatlik Partei (SDP) 1981–1988: asutamine, "Nelja jõuk" (Jenkins, Owen, Rodgers, Williams), SDP‑Liberaalse liidu edu ja ühinemine Liberaaldemokraatideks.
Sotsiaaldemokraatlik Partei (tuntud ka kui SDP) oli 1981. aastal Suurbritannias loodud tsentristlik erakond, mis tekkis vastuseks Tööpartei sisemisele nihkumisele vasakule. SDP asutati 26. märtsil 1981 nelja kõrgetasemelise Tööpartei mõõduka poliitiku poolt, keda meediakõnepruugis nimetati "Nelja jõuguks": Roy Jenkins, David Owen, Bill Rodgers ja Shirley Williams. Asutajad soovisid luua keskset, sotsiaaldemokraatlikku alternatiivi nii konservatiividele kui Tööpartei vasakpoolsele tiivale.
Põhjused ja poliitiline kontekst
SDP tekkis ajal, mil Suurbritannia poliitiline maastik oli pingestunud: Margaret Thatcheri valitsus rakendas tugevat majanduspoliitikat, samal ajal kui Tööpartei sees kasvasid radikaalsemad ja rahvuslikult organiseeritumad jõud (sh sisemised vaidlused ja organiseeritud vasakpoolne tegevus). SDPi üheks eesmärgiks oli pakkuda keskset, pragmaatilist poliitikat — tugeva avaliku teenuse kinnitus koos turumajanduse elementidega, Euroopa integratsiooni toetus ning rõhk sotsiaalsele õiglusele ilma Tööpartei vasakpoolse retoorika järeleandmiseta.
Valimistulemused ja tõlgendused
SDP liitus 1981–1988 perioodil koostöövahendina liberaalidega, moodustades tuntud liidu "SDP-Liberaalne liit". Liit saavutas üldvalimistel märkimisväärse häältesaagi — umbes 1983. aastal 25% ja 1987. aastal ligikaudu 23% häältest —, kuid esindatus parlamendis oli piiratud peamiselt tänu Ühendkuningriigi ühemandaadse valimissüsteemi (First Past the Post), mis andis madalama esindatuse võrreldes toetusega rahva seas.
Programmilised tunnused ja positsioonid
- Tsentriline sotsiaaldemokraatia: rõhk majandusliku stabiilsuse, sotsiaalkaitse ja avalike teenuste säilitamisele koos majandusliku efektiivsusega.
- Euroopa-integratsioon: SDP oli üldiselt pro-Euroopaliku koostöö ja Euroopa institutsioonide tugevdamise poolt.
- Valimissüsteemi reform: SDP toetas proportsionaalset esindust ning püüdis parandada poliitilist konkurentsi suuremate parteide kõrval.
- Mõõdukus sise- ja välispoliitikas: partei püüdis distanceerida end üksnes vasak- või parempoolsest poliitikast, rõhutades pragmaatilisi lahendusi ja kompromisse.
Ühinemine ja järgnevad sündmused
1988. aastal otsustasid SDP ja liberaalid ametlikult ühineda ning moodustada Liberaaldemokraadid. Ühinemine lõi uue keskmise suurusega erakonna, mis püüdis ühendada mõlema eelkäija liberaalsemaid ja tsentristlikke jooni. Ühinemisprotsess ei olnud aga täielikult konfliktivaba: osa SDP juhtidest, sealhulgas David Owen, ei nõustunud täieliku ühinemisega ja jätkasid lühiajaliselt eraldiseisva "continuing" SDP juhtimist — see rühm püsis iseseisvana veel mõne aasta, kuni selle mõju vähenes.
Pärand ja mõju
SDP ja selle liit with liberaalidega avaldasid olulist mõju Ühendkuningriiga poliitikale 1980ndatel: nad surusid valitsusparteis ja Tööparteis arutelusid tsentraalsema poliitika vajalikkusest, esile tõstsid Euroopa-integratsiooni teemasid ning tõid avalikkuse ette arutelu valimissüsteemi reformist. Mõned SDP ideed ja paljud endised liikmed mõjutasid hilisemat Tööpartei liikumist keskusesse (nt "New Labour") ja aitasid kujundada Liberaaldemokraatide positsiooni suunamuutustel 1990ndatel ja edasi.
Otsige